Palju räägitakse sellest, et kunagi ei tasu öelda „mitte iial”. Täna räägin aga, kuidas on asi kindla garantii andmisega.

See lugu juhtus mõni aasta tagasi, kui Värskas mängiti esimest suve minu etendust „Peko”. Nimelt olen suviti üks pärandkultuuri giididest, kes tutvustab Setomaad, võrdleb seto ja võro kultuuri ning esitab seda hõimurahvaste pärimuse kontekstis.

Tol suvel tuli mitu reisitellimust kavale, mis juhataks seto kultuuri sisse, et paremini mõista „Peko” etenduse nüansse. Reisi tellis ka üks tore nooruslik Pärnu seltskond. Koostasime mitu kuud kava ja pidasime telefonikõnesid. Pakkusin peale seto söögi Obinitsa seto seltsimajas ja muuseumide välja ka Miikse Jaanikivi juures käimise. Meremäe tornist olid nad ise kuulnud ja palusid kavasse panna. Seda ka hea meelega tegin ja iga kord oli meili lõpus lause, et kas ma ikka garanteerin pääsu Meremäe torni. Kui olin seda mitu korda lugenud ja kinnitanud, vastasin ühel hetkel, et reisi ei saagi kunagi tervikuna päris täpselt ette planeerida, aga Meremäe tornis käik on ainus, mida saan garanteerida, sest seal pole piletit, see on kogu aeg avatud.

Palav juulipäev jõudiski kätte. Tutvusime Obinitsa küla vahel seto arhitektuuriga, käsitöö peenusega ja tekstiilide värvidega, maitsesime seto sööki ja jooki, pesime silmi Jaanikivi lätte juures.

Tuli aeg sõita Meremäe torni. Taevas hakkas kuidagi halliks tõmbuma. Buss tõusis Setomaa kõrgeimast mäest (202 meetrit üle merepinna ) üles, ainult silmapiir oli veel hele ja ere. Jõudsime mäele, avasime bussiukse … äkki lõhkes tumedaks kukkunud taevas nagu munakoor ja tüki aja pärast jõudis kohale kärgatus. „Taivaesä kärk,” oli vanaema kodus selle kohta öelnud. Taevaluugid läksid lahti ja mustast taevast kallas nagu pangega. Säh sulle Petseri kloostri kuldseid kupleid selge ilmaga! Bussiaknaid mööda voolas vett ojadena.

Noored ei jõudnud kaua paigal püsida. Võeti päevitusülikonna väele, joosti putka katuse alla. Olime kõrge künka otsas ja loodus korraldas harva nähtava etenduse hiiglaslike välkude näol ja põrgumürinaga. Meremäe torni jalamil kargles lompides ja pritsis vett salk bürootöötajaid.

Vihmavalingud jäid väiksemaks, taevaviir läks heledaks, õhk oli värske ja kell oli nihkunud see kolmveerand tundi edasi, mis oli planeeritud Meremäe vaatetorni külastuseks. Jäigi näitamata suund, kus juba 6000 aastat on tatsunud inimese jalg, kus on esivanemate lõkkesöed ja 2000 aastat vana rauasulatuskoht ning viikingite-eelne linnusease Pääväpüürdmise mäel. Pidime hakkama Värska poole sõitma, et jõuda rokkooperit „Peko” vaatama.

Näete nüüd, ütlesin, ainus asi, mis ma teile garanteerisin, jäi täitmata.

Me saime veel rohkem, kiitis grupp – ei ole ammu porilombis hüpelnud ega nii võimsat äikeseetendust näinud.

Loodus on suur, loodus on ettearvamatu. Ta võtab, ta annab. Lohutab vikerkaarega südamevalus või kastab märjaks pahatahtlikud matuselised. Või kingib etenduse ajaks paar tundi kuiva.

Aitäh, emake loodus! Ei tohi kunagi unustada, et me oleme üks, et me töötame koos.