Tegusa noore astronoomi Tiina Liimetsa viisid õpingud Euroopa tippobservatooriumi La Palma saarele.

Tiina huvi astronoomia vastu sai alguse teismeeas ühel augustiõhtul. Tuttavatega lõkke ääres istunud Tiina vaatas taevasse ja adus esimest korda, et kõrgel laotuses helendab midagi. „Kartsin hirmsasti pimedust ja polnud varem öötaevast uurinud. Üleval lendas sputnik, mis helendab samuti nagu täht. Nii ma oma tarkusest ütlesingi, et vaadake langevat tähte. Keegi selgitas, et see pole täht, vaid ümber maakera tiirutav satelliit. Mõni aeg hiljem nägin ka „langeva tähe” ära ja hakkasingi huvi tundma, kuidas taevane kaadervärk töötab.”

Tiina kooliajal õppekavas astronoomiat polnud. Kuigi koolikotis astronoomiaõpik puudus, koju see kusagilt muretseti. Isa kinkis Tiinale põhikooli lõpus teleskoobi ja koos käisid nad esimesi tähevaatlusi tegemas. „Vanemate töö juures uurisin internetis taevapilte, kodus siis internetti polnud. Mu suurim lemmik oli Jupiteri kuu Io, mis näeb eemalt välja nagu rikkaliku kattega pitsa. Io on Päikesesüsteemi geoloogiliselt aktiivseim objekt, kus pidevalt tegutsevad vulkaanid. Väävlivärvid loovad imeilusaid pilte. Io pilt oli mul kodus seinal ja arvutiõpetuse tunnis tehtud kodulehel.”

Tiina hakkas käima Tallinna tähetornis astronoomiaringis. 12. klassi lõpus füüsikaeksamil tuli siiski vastata ka mõnele astronoomiat puudutavale küsimusele. Pole vist vaja öelda, kes neile klassikaaslaste jaoks vastused otsis ja konspekti tegi. „Küsimused olid väga lihtsad – nimeta Päikesesüsteemi planeedid, ja muud sellist.”

Huvist tähistaeva vastu sai elukutse

Keskkooli lõpuks oli selge, et huvi tähistaevas toimuva vastu võib kesta terve elu ja ei piirdu vaid hobiga. Tallinnas Kuristiku gümnaasiumi lõpetanud neiu kaalus Tallinna tehnikaülikooli ja Tartu ülikooli vahel ning otsustas viimase kasuks.

„Esimesed aastad olid rasked,” tunnistab Tiina. „Oli palju füüsikat, matemaatikat ja arvutiõpetust. Kahtlesin, kas saan hakkama. Sõbrad läksid ka muudele erialadele. Nii võtsin minagi vahepeal ette hoopis biomeditsiinitehnika. Algul oli huvitav, aga mõne aja pärast hakkas igav.”

Ummikseisu jõudnud Tiina läks astrofüüsika õppejõu Peeter Tenjeselt küsima, mida edasi teha. Kui raskeks võiksid astronoomiaõpingud osutuda? „Tenjes ütles, et palju oleneb sellest, kui kõvasti olen valmis tööd tegema. Otsustasin, et olen kõva töötegija. Soovisin saada vaatlevaks astronoomiks ja hakkasin käima Tartu observatooriumis. Lõpetasin astrofüüsika eriala.”

Eesti pole asendi ja kliima tõttu just parim paik astronoomiliste vaatluste tegemiseks. „Kõrgel mägedes on kliima vaatluste jaoks muidugi parem, Eestis ei saa vaatlusi pikalt ette planeerida ja nende toimumises väga kindel olla. Siin vaatleme peamiselt pikaaegse muutlikkusega tähti. Piisab kord kuus või mõnikord isegi kord aastas tehtud vaatlusest. Ka suurtes rahvusvahelistes observatooriumides võib apse ette tulla. Võid olla aasta varem nädalase vaatlusaja kinni pannud, aga just sel nädalal on pilves ilm või puhub nii tugev tuul, et ei saa teleskoobikuplit lahti teha. Siis tuleb töö ringi mängida, tulla millalgi tagasi või kasutada muid vaatlusandmeid.”

Tiina on üks väheseid Eesti astronoome, kel jagub töökogemusi ka rahvusvahelistes observatooriumides. Tubli tudengina pääses ta Hispaaniasse La Palma saarel (üks Kanaari saartest) asuvasse astrofüüsika keskusesse ja on praeguseni sellega doktoritöö kaudu seotud.

Millal tugiastronoom magab?

„Välismaale tudeerima minna polnud plaanis, aga nii bakalaureuse- kui ka magistritöös uurisin üht väga huvitavat tähte ja magistrantuuri esimesel aastal peeti La Palmal seda tähte puudutav konverents. Juhendaja Indrek Kolka võttis mu usina töötamise eest konverentsile kaasa. Olin ilmselt liiga noor ja kõigest räägitust hästi aru ei saanud. Ent kohal oli teisigi minuvanuseid ja selgus, et La Palmal saab ka tudengina töötada, nimelt tugiastronoomi ehk vaatlusassistendina. Et olin Tartu observatooriumis juba teleskoopidega töötanud, tundus see väga ahvatlev. Samal konverentsil tutvusin oma doktoritöö kaasjuhendajaga. Tema pakkus mulle doktoritöö projekti, millega sain tegelda nii Tartus kui ka La Palmal.”

Stipendiumide toel oli Tiina La Palmal pea kaks ja pool aastat jutti, õppis tundma mitut teleskoopi ja alustas doktoritööga.

„Teleskoopide juures töötades saadud kogemust ei vahetaks millegi vastu. Kõige parem ongi sellist tööd õppida tudengina. Üliõpilastel on palju võimalusi minna stipendiumide toel nii La Palmale kui ka teise suurde observatooriumikompleksi Tšiilis. Ka Eestis on head teleskoobid, sain Tõraveres tugevad baasteadmised.” La Palmal asub maailma suurim optiline teleskoop – Gran Telescopio Canarias, mille peapeegli läbimõõt on üle kümne meetri. Suur kõrgus üle pilvepiiri, selge vaateväli ja olematu valgusreostus tagavad La Palma kohal erakordselt täherikka ja selge öötaeva.

Kuid madalal maastikul asuv Tartu observatoorium saab hiilata sellega, et siit põhja pool ei leia teleskoopi, mille peegli läbimõõt oleks üle pooleteise meetri.

Tugiastronoom on teleskoobi käsitsemise selgeks õppinud ja õpetab seda ka vaatlema tulevale astronoomile. Mõnikord teeb tugiastronoom ka ise vaatlusi, mida tellitakse. Kiiremal tööajal teeb öösel vaatlusi ning päeval seadistab instrumente ja teleskoopi järgmiseks vaatluseks. Teleskoobi ülalpidamine on kallis lõbu ja hämara aja saabudes peab kõik vaatlusteks valmis olema. Muidugi püütakse töögraafikus arvestada ka uneajaga, aga kui tugiastronoomil on parajasti käsil ka doktoritöö kirjutamine, kipub unetundidest puudus tulema.

Tiina uurib doktoritöös ilusaid pilte

Kui küsida, mida Tiina oma doktoritöös täpsemalt uurib, vastab ta, et ilusaid pilte. Nimelt saab udukogudest, noovade ja supernoovade jäänukitest teha imekauneid pilte. Täheplahvatused paiskavad universumisse ainet, tänu millele tekivad elu võimaldavad elemendid. „Teame, kuidas need elemendid tekivad, aga ei tea, miks plahvatuse tagajärjel tekkinud objekt võtab nii- või naasuguse kuju. Mis neid vormib, täpselt ei teata. Mina uuringi, miks näiteks üks udukogu näeb välja selline, nagu näeb.”

Iga aeg toob teadusesse oma teemad. Tiina ütleb, et täheteadus on praegu natuke tagaplaanile jäänud, päevakajalisemad teemad puudutavad eksoplaneete ja elu otsimist teistel planeetidel, kuhugi pole kadunud ka tumeaine ja tumeenergia temaatika. Kuid kõik saab alguse tähtedest ja neidki on vaja veel uurida, sest sugugi kõik pole selge.

Eestis tegutseb praegu 40 astronoomi ringis, mis on meie rahvaarvu arvestades väga suur number. Tiina teada näitab ka tudengite arv, et järelkasvu pärast muretsema ei pea. „Maailmas on umbes 10 000 professionaalset astronoomi ning Eesti on astronoomide ja rahvaarvu suhte poolest teine riik, esimene on Vatikan. Meil on küll palju astronoome, aga reaal- ja loodusteadusi tuleks ikkagi praegusest kõvasti enam propageerida.”

Jõudumööda on Tiina seda teinud, koolides ning huvipäevadel esinemas käinud. Kahjutundega räägib ta, et pole veel esinenud oma koolis, Kuristiku gümnaasiumis. Aga loodab seda teha.

Täheteadus paistab vaatlusastronoomile pakkuvat palju põnevat just väljaspool Eestit. Kas on oht kaotada veel üks talent? „Kiidan tudengitele pakutavaid võimalusi Eestis. Käige üliõpilaspõlves väljaspool Eestit tudeerimas. Magistrandid ja doktorandid saavad mitmest kohast stipendiume taotleda. Tööd tahan aga teha Eestis. Meil on võrdlemisi pikaaegne emapalk ja mõistev suhtumine lapsevanematesse, mujal ei arvesta professionaalne maailm sellega, et mingil perioodil kulub rohkem tähelepanu lastele kui publikatsioonidele.”

Tiina ja tema abikaasa – Bulgaariast pärit astronoom Boris Zhivkov Deshev ei kipu Tartust lahkuma.

————–

La Palmale taevast uurima

La Palma saarel asuv Euroopa põhjaobservatoorium on Euroopa suurim observatoorium. Selles vaatluskeskuses paikneb mitu tähtsat objekti. Näiteks Gran Telescopio Canarias (Kanaaride suur teleskoop) – maailma suurim optiline infrapuna teleskoop. See kuulub Hispaaniale, Mehhikole ja Florida ülikoolile. Seal teevad vaatlusi teadlased, kelle uurimisvaldkonda kuuluvad eksoplaneedid, mustad augud, kaugemad tähed ja galaktikad.

Nordic Optical Telescope (Põhjamaade optiline teleskoop) kuulub Soomele, Rootsile, Taanile, Norrale ja Islandile, kuid pakub vaatlusvõimalusi ka teistest maadest pärit astronoomidele. Põhjamaade optiline teleskoop on väiksem, kuid omab häid instrumente, millega suudetakse ühe öö jooksul läbi viia mitu erinevat vaatlust. Lisaks on suurepärane tudengite koolitamise programm, millest saavad osa võtta ka Eesti tudengid.

Isaac Newton Group Telescopes on kolmest teleskoobist koosnev konsortsium, mis kuulub Hollandile, Suurbritanniale ja Hispaaniale. Kolme teleskoobi hulka kuuluv Isaac Newton Telescope pakub õppimisvõimalusi tudengitele. Ka Eesti tudengid saavad kandideerida.

Kokku on La Palma observatooriumis 14 eri suuruse ja otstarbega teleskoopi, mis kuuluvad eri instituutidele.

Mägedest allpool, rannikualal asub La Palma astrofüüsika keskus, mis on samuti rahvusvaheline teaduskeskus. Seal uuritakse universumi struktuuri ja kosmoloogiat, galaktikate ja tähtede füüsikat, eksoplaneete, tähtedevahelist ainet. Töötatakse välja uusi tehnoloogilisi lahendusi nii maapealsetele kui ka kosmoseteleskoopidele ning tegeldakse noorteadlaste koolitamisega.

Eesti on astronoomide ja rahvaarvu suhte poolest teine riik, esimene on Vatikan.