Audentese kooli esimese klassi lapsed alustasid eelmisel reedel koolipäeva linnulaulutunniga. Linnulauluhommikuid korraldavad MTÜ Loodusring ja Tallinna keskkonnaamet pealinna koolidele seitsmendat aastat, lindudega on juba jõudnud tutvust teha 170 klassitäit õpilasi 77 koolist. Kõik need aastad on õpilasi juhendanud tuntud linnuvaatleja Peep Veedla.

Alguses oli läbi automüra linnulaulu raske kuulda, varsti kõrv harjus. Pea kohal puu otsas sidistasid rasva- ja sinitihased, taamal siutsusid kodu- ja põldvarblased. Kuldnokad olid ametis pesa ehitamisega ja kandsid noka vahel oksi puuõõnsusesse. „Kuldnokk on hea õppija, kes oskab jäljendada ka teiste lindude laulu ja teha järele isegi mobiiltelefoni helinat. Metsvint aga on Eestis kõige arvukam linnuliik: kui meid, inimesi, on vähem kui poolteist miljonit, siis vinte ligi viis miljonit,” jutustas Peep Veedla. Murul keksis linavästrik, tiigis ujus sinikaelpart, lapsed tundsid ära ka varese, kajaka ja kodutuvi. Veel kohtuti musträsta ja hallrästa, rohevindi, punarinna ja lepalinnuga – ühtekokku lugesid lapsed kokku tervelt 16 linnuliiki, kelle kõigi kohta oli ornitoloogil mõni huvitav lugu rääkida.

Kanakullid korrusmajade vahel

Kuigi enamik koole asub suurte teede ääres, kus puid ja loodust on vähevõitu, peab Peep Veedla õigeks tutvustada lastele linde just selles keskkonnas, kus nad iga päev viibivad. „Mulle meeldib põhimõte, et me ei sõida metsa linde kuulama, vaid õpime tundma kooli ümbruses elutsevaid liike, kelle lapsed ka järgmisel päeval kooli tulles ära tunnevad.” Eri linnuliike leidub tema sõnul linnas või asulas rohkemgi kui mõnes metsatukas. „Isegi väga inimpelglike liikide esindajaid võib juba linnas näha – näiteks on Tallinnas arvukalt kanakulle, kes teevad pesa isegi suurte korrusmajade vahele. Helsingis elab palju kassikakke ja valgepõsklaglesid, kes samuti on ürgmaastiku liigid.”

Tallinnas polegi kooli, mille ümbruses üldse linde ei kohta,” kinnitab Peep Veedla. Lihtsalt ühes kohas on liike vähem, teises rohkem. Kui Merivälja põhikoolil on park lähedal ning Pirita majandusgümnaasiumil ja Rocca al Mare koolil mets kõrval, siis kesklinna koolide õpilased on käinud linnulaulu kuulamas parkides: Harjumäel, Lindamäel ja Hirvepargis. „Reaalkooli õpilastega olime viimati Musumäel ja Tammsaare pargis, mis on koolile kõige lähemal,” räägib Peep Veedla. „Liivalaia keskkool asub küll tiheda liiklusega tänava ääres, kuid kooli ümbruses elab huvitavaid liike, näiteks must lepalind. Sageli alustame õpilastega lindude kuulamist ja loetlemist koolimaja trepilt ja peaaegu alati jääb liikide kokkulugemisel ühe käe sõrmedest väheseks.”

Kuigi enamasti saavad kõik osalised linnulauluhommikutest toreda emotsiooni, meenub Peep Veedlale ka üks paari aasta tagune rusuv mälestus. „Kooli ümber vedelesid süstlad ja õpetajal oli tegemist, et algklassiõpilased neid ei puutuks, narkodiileri must auto seisis sealsamas lähedal. Sellest korrast sain tõelise šoki. Ma ei olnud sellise maailmaga varem kokku puutunud ja see oli väga mõtlemapanev kogemus.”

Linnuhääled jäävad meelde

Peep Veedla jutustab, et tema lapsepõlvekodu oli Järvamaal Albu vallas Kaalepi külas. Talu asus linnurikkas kohas metsa ja raba ääres. Eks seegi, et sageli tuli läbi ajada ilma suurema seltskonnata ning palju sai linnuraamatuid uuritud, tekitas lindude vastu huvi. „Kaheksandas klassis, kui tuli kirjutada referaat oma tulevasest elukutsest, kirjutasin mina ornitoloogikutsest. Aga elu läks nii, et seda eriala ma õppima ei läinud ja kutselist ornitoloogi minust ei saanud. Olen olnud iseõppija.” Tagantjärele mõeldes usub ta, et nii ongi kõige parem – saab tegelda ka teiste meeldivate asjadega.

Kõige paremaks kooliks lindude tundmaõppimisel oli Peep Veedla jaoks linnuvaatluste tegemine esimese linnuatlase jaoks. „Olin umbes 14-aastane, kui need tööd algasid, ja kogu selle perioodi jooksul õppisin väga palju. Samal ajal hakkasin ise ka linde rõngastama, neliteist oli vanusepiir, kust alates seda tohtis.”

Linnuvaatleja peab oskama linde ka hääle järgi ära tunda, arvab Peep Veedla. „On suur ajavõit, kui selline oskus on olemas, siis pole vaja igat lindu silmadega üles otsida. Sageli on linnud okste vahel või roostikus peidus, ka seepärast tuleb linnuhäälte tundmine kasuks. Ma ei ole küll musikaalne, aga mingil seletamatul kombel jäävad need laulud mulle meelde.” Samas ei saa ükskõik kui kogenud linnuvaatleja läbi linnumäärajata, sest liikidevahelised erinevused on tihti väikesed ja kahtluse korral saab raamatust järele vaadata. Kõiki linde alati määrata ei õnnestugi.

Varsti peaks ilmuma uus linnuatlas, mille koostamisel Peep Veedla linnuvaatlejana samuti osales. „Linnuatlase koostamine on aastatepikkune töö, välitööd on nüüdseks lõppenud. Mul oli suur tükk Harjumaast, kus ma vaatlusi tegin. Ärkasin päiksetõusu ajal, varahommikust keskhommikuni tegin oma linnuringid ära, päeval olid juba teised tegemised.”

Tegemisi Peep Veedlal jagub. Tänavu toimub Käsmus kuuendat suve festival Viru folk, mille käivitaja ja peakorraldaja ta on. Lisaks organiseerib Peep Veedla roheliste rattaretki ning on teinud seda juba 25 aastat. Rattaretke start on sel aastal 10. mail, reisisihiks Pandivere. Esmakordselt rattaretkede ajaloos viib Peep Veedla retkest osavõtjatele läbi ka mõned linnulaulutunnid.

Aasta parim keskkonnategu

1989. aastal sai Peep Veedlast Eesti noorte loodusmaja ornitoloogiaringi õpetaja. Ta meenutab, et ringis oli õpilasi eri koolidest ja vanuses – gümnaasiumiealisteni välja. „Kuna neil olid sarnased huvid, klappisid nad omavahel hästi. Käisime koos kaks korda nädalas, lisaks tegime nädalalõppudel palju väljasõite, eks see pakkuski kõige rohkem huvi.”

Kahest Peep Veedla õpilasest on saanud linnuteadlased, päris mitu töötab teiste loodusteaduste ja looduskaitse alal. Paljud on linnuvaatlejad. Paraku 1990. aastate reformide käigus loodusmaja likvideeriti. „Praegu ei olegi sellist ornitoloogiaringi, kus õpilased saaksid käia. Sellest on kahju.”

Pärast loodusmaja sulgemist 1996. aastal Peep Veedla mõnda aega õpetajaametit ei pidanud, nüüd aga on jälle juba hulk aastaid oma teadmisi ja kogemusi edasi andnud koolides linnulaulutunde tehes. Samasuguseid linnukoolitusi on toimunud ka õpetajatele. Eelmisel aastal osales ornitoloogiaühingu korraldatud linnuõppe projektis 389 üldhariduskoolide loodusainete õpetajat. Peep Veedla juhendas Tallinna ja Harjumaa õpetajaid, kokku nelja gruppi. See projekt tunnistati ka 2012. aasta parimaks keskkonnateoks.

Loodusmajas töötamise ajal andis Peep Veedla välja oma esimesed raamatud. 1991. aastal ilmus kuuekeelne „Linnusõnastik”, kaks aastat hiljem lasteraamat „Toidulaualugu”. Sel sajandil on ilmunud „Lindudega sõbraks” (2008) ja värsiraamat lindudest „Pöialpoiss – made in Luxembourg” (2009) ning lisaks palju linnulugusid ajakirjades. Seitsmendat aastat järjest kirjutab Peep Veedla ajakirja Hea Laps igasse numbrisse ühest linnust ja on jõudnud tutvustada juba 77 linnuliiki.

Metsik loodus ja pesakaamerad

„Eestis on praeguseks kohatud 385 linnuliiki, nii väikese maa kohta on see täitsa hea tulemus,” räägib Peep Veedla, kelle sõnul liikide arv kasvab, sest Eestis on veel säilinud metsikut loodust ja ka vaatlustehnika on üha parem. „IT vallas oleme koguni nii eesrindlikud, et terve maailm vaatab huviga pesakaamerate abil meie lindude pesi. See on ikka väga kõva sõna, lausa üks Eesti visiitkaartidest maailmas.”

Peep Veedla ise eelistab linde vaadata mitte ekraanilt, vaid ikka looduses. Ehkki linnurikkuse poolest on kuulus Lääne-Eesti, vaatleb tema linde peamiselt Põhja-Eestis. „Paljassaare on sama hea kui Matsalu. Aastate jooksul on siin kohatud 230 liiki, see on väga hea tulemus.” Linnuvaatleja tunnistab, et ennekõike huvitavadki teda meie oma linnuliigid. „Palmid ja liiv mind ei tõmba, rohkem meeldib põhjamaa loodus. Tavaliselt on mul kõige aktiivsem linnuvaatlusperiood talvel. Siis on muude tööde kõrvalt rohkem aega. Talvel on ka linde vähem ja põnevam neid üles otsida.”

Peep Veedla tunnistab, et talle meeldib linnuvaatlusi teha mitte niisama, vaid teadmisega, et kogutud andmetest on loenduste ja projektide jaoks kasu. „Pärast seda, kui loodi Eesti e-elurikkuse andmebaas, kuhu saab enda kogutud andmeid sisestada, kannan binoklit kogu aeg kaasas. Kui näen huvitavat lindu, peatan auto kinni ja vaatan.”

Kui mitut linnuliiki Peep Veedla ise on kohanud, selle kohta pole ta arvestust pidanud. „Tänu e-andmebaasile, mis ise automaatselt arvestust peab, tean, et sel aastal olen kohanud 144 liiki. Neist kahte, vöötkakku ja sarviklõokest, polnud ma varem näinud. Sarviklõokest nägin sel talvel, ta on kollase pea ja mustade sarvedega jube kihvt lind.”

Oma lemmiklinnuks nimetab Peep Veedla sinirinda, keda ta on Eestis kohanud vaid ühe korra. „Aga mu endine klassiõde on kaks kevadet järjest oma aias sinirinda näinud ja lubas mulle kohe teada anda, kui lind ka sel kevadel tulema peaks.”