Tänavu möödub veerand sajandit rahvarinde asutamisest ja laulvast revolutsioonist, mis lõppes Eesti vabanemisega Vene võimu alt. Intervjueerisime mõni nädal tagasi sel puhul üht tolleaegset kõige tuntumat õpetajat Mare Rossmanni, kes rahvarinde esindajana pidas 17. juunil 1988 Tallinna lauluväljakul kümnetele tuhandetele inimestele kõne, mis kutsus esile vaimustustormi. Kuuldes meie intervjuusoovist, pani praegu pensionipõlve pidav Mare Rossmann ühe hooga paberile ka oma mälestused tollest kaugest ajast. Intervjuu Mare Rossmanniga ilmus Õpetajate Lehes 12. aprillil. Tema mälestuskillud avaldame täna, mil möödub täpselt 25 aastat päevast, kui Mare Rossmannist sai 19. parteikonverentsi delegaat.

Kuidas kõik algas?

23. aprillil 1988 ilmus ajalehes Noorte Hääl minu artikkel „… kuni veel raud on tuline”. Pealkiri oli tõlge tolleaegsest venekeelsest kõnekäänust „kui železo, poka Gorbatšov”* (peaks olema „poka gorjatšo”*).

Sain sellele artiklile nii palju toetavat tagasisidet, et olin üllatunud. Artiklit hakati tsiteerima, kuulsin, et see olevat ärritanud parteikomiteed.

Varsti pärast seda helistas mulle Rakvere rajooni rahvarinde juht Toomas Kork, et nemad tahavad üles seada minu kandidatuuri 19. parteikonverentsi delegaadiks. Ütlesin, et te võite küll seada, aga ma ei usu eluilmaski, et läbi lähen.

Olin selle jutuajamise juba ära unustanud, kui maikuus tuli abikaasa koju (ta oli autobaasi nr 2 peamehaanik) ja küsis, et millega sa jälle hakkama oled saanud, et autojuhid tulevad õue peal vastu ja ütlevad: „Tere, delegaadi mees!”

Peagi sai delegaatide nimekiri teatavaks tervele Eestile ja ma olingi üks neljast naisest, kes osutus valituks. Edasi käis kõik kiiresti nagu mõnes ulmefilmis. Kõik delegaadid kutsuti kokku parteimajja Tallinnas. Algul ma ei saanud sinna sisse, sest mul polnud ühtki dokumenti ette näidata. Lõpuks lasti mind siiski sisse. Mulle tuli vastu üks naisterahvas, nägu laial naerul, ja ütles: kui tore, et kolhoosi esinaine sai ka tulla (üks naisdelegaat oli tõesti kolhoosi esimees). Ma ei hakanud seletama, et ma ei taha teid küll kurvastada, aga ma olen lihtne õpetaja.

Läksime Vaino kabinetti, või oli see väike saal – ei tea. See oli aeg, mil rahva seas kõik juba kääris, aga nemad olid seal kõik nii rahulikud, justkui üldse ei taipaks, mis värk on.

Vaino rääkis alustuseks vene keeles, et olge uhked, et teid on valitud, ja siis teatas, et rong Moskvasse väljub see ja see kell ning et sõnavõtuga delegatsiooni nimel „budu võstupat ja”*. Minul oli just eelmisel päeval olnud rahvarohke kohtumine Virumaa inimestega ja nemad andsid mulle juhised kaasa, mida peab meie platvorm sisaldama.

Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, aga tundsin lausa füüsiliselt vastutust, et ma ei saa ju niisama tagasi minna. Tõusin püsti ja palusin sõna. Ma ei mäleta, millest rääkisin. Just sel päeval oli koolis lõpukirjand ja mu meeled olid väga ergud.

Mäletan vaid, et Vaino küsis mitu korda vene keeles oma naabrilt: „Millest ta räägib? Mis tal viga on?”

Lõpuks ütlesin, et määrame kindlaks aja, millal kokku tuleme ja platvormi arutama hakkame. Andsin ka edasi Rakvere rajooni rahvarinde soovi, et Vaino ei saa meid esindada, sest ta on usalduse kaotanud. Tegin ettepaneku, et meie platvormi kannaks ette TPI rektor Boriss Tamm või fosforiidisõja kangelane Juhan Aare.

Vaino ei saanud ikka aru, mis toimub, ja arst Laur Karu ütles, et neiud on täna lihtsalt ärevil. „Potšemu* eerevil?” nõudis Vaino.

Olukorra päästis Indrek Toome. Ta vabandas, et täna ei olda aruteludeks veel valmis, aga arutelud kindlasti tulevad. Ja andis ühele oma alluvatest korralduse, et pandaks lehte teade: delegaadid käisid koos ja arutelud jätkuvad.

Noorte Hääles ilmuski nupuke, kus olid ka read: „M. Rossmann rääkis isemajandamisest”, mille peale mu abikaasa ütles, et võta järgmine kord midagi niisugust ette, millest ise ka aru saad (tegelikult ei rääkinud ma isemajandamisest sõnagi). Rakke mehed nõudsid minult aru, kas ma ikka ütlesin edasi, et nad tulevad tõstavad Vaino rongi pealt maha, kui ta peaks peale ronima.

Seda ei läinud tarvis, sest edasi toimus kõik juba Vaino Väljase juhtimisel.

Lauluväljaku miiting, 17. juuni 1988

Juuni algul sain kutse rahvarinde miitingule, kus pidid osalema kõik 19. parteikonverentsi delegaadid. Mis seal toimuma hakkab, ma ei teadnud. Arvasin, et on mingi pressikonverents. Küsisin Hagi Šeinilt telefonis, kas tuleb ka sõnavõtuks valmistuda. Ta vastas, et kas just sõnavõtuks, aga küsimusi võidakse esitada küll.

Läksingi algul lauluväljaku paviljoni siseruumidesse. Seal olid rahvarinde juhid ja ajakirjanikud, aga mitte ühtegi delegaati. Akendel olid kardinad ees, nii et lauluväljakut me ei näinud. Lõpuks tulid ka mõned delegaadid: Enn-Arno Sillari, Tiit Vähi, Indrek Toome.

Küsimusele, kus kõik delegaadid on, vastas rahvarinde juht Edgar Savisaar, et ärgu tulgu, kui ei taha, ega meie ole neid ju valinud ka.

Kõige suurem šokk oli siis, kui Marju Lauristin akende eest kardinad ära tõmbas ja kõiki vaatama kutsus. Vaatepilt oli võimas. Lipud, loosungid, väljak oli ääreni rahvast täis ja inimesi tuli aina juurde. Ma küsisin lihtsameelselt, mis üritus või kontsert nüüd toimuma hakkab. Marju naeratas ja ütles, et eks nad tulid delegaate vaatama ja kuulama. „Kas mina pean selle rahvamassi ees sõna võtma, ma pole ju valmistunud?” ehmusin.

„Noh, õpetaja saab sellega iga kell hakkama,” julgustas Lauristin ja lisas: „Vähemalt tund on veel aega mõelda ka.”

Nii ma seal tõesti kiiruga midagi paberile panin.

Edasi oli kõik nagu unenäos. Liikusin inimeste vahelt läbi, kõik sirutasid mu poole rõõmsalt käsi. Astusin koos teiste delegaatide ja rahvarinde juhtidega platvormile, kus tavaliselt juhatavad laulupeol koorijuhid koore. Kartsin tõesti päris jubedalt.

Aga kui kõnekord oli minu käes, oli mul järsku kerge ja lahe olla. Tundsin, et see, millest ma pean rääkima, on siinsamas lauluväljakul õhus ja nende kümnete tuhandete inimeste silmades ning mul tuleb see vaid sõnadesse panna. Mind innustas, et kõnet katkestati kiiduavalduste ja vaimustushüüetega. Oli tunne, et see ei ole mina – et ma olen kusagil kõrgel õhus ja vaatan toimuvat pealt. See oli võimas tunne ja vähestel õnnestub elus seda tunda. Oli tunne, et olen hakkama saanud millegi väga olulisega.

Jõudsin tagasi koju alles südaööl, aga Rakvereski ootas mind veel ees rahvahulk, kes tahtis kuulda muljeid lauluväljaku miitingult.

Aeg 17. juuni miitingust kuni Moskvasse sõiduni oli täis kohtumisi. Järsku tahtsid kõik ajakirjanikud minuga rääkida. Kuna delegaadid olid nii teles kui ka raadios söögi alla ja peale, hakati mind kõikjal nägupidi ära tundma. Sain tohutult kirju ja toetusavaldusi. Kui Tallinna bussijaamas piletit tahtsin osta, hüüdis keegi järjekorras: „Laske delegaat ette, tema ajab Moskvas meie kõigi asja!”

19. parteikonverents Moskvas, 28. juuni 1988

Kremli kongresside paleed olin seni ainult fotodelt ja televiisorist näinud. Pilt, mis mulle nüüd avanes, oli sellega väga sarnane. Presiidiumis võimurid, saalis mornide nägudega vanemad mehed, paljud sõjaväemundris ja ordenitega, sekka mõni harv naine.

Ma ei sobinud selle pildiga mitte kuidagi kokku. Kui tuli esimene vaheaeg, tegin eksperimendi. Lõin koridoris jalutades näole 10-numbri-naeratuse. Meeste reaktsioon oli selline, nagu oleks nende juures midagi valesti: nad katsusid, kas lips on otse, vaatasid, kas püksiauk on kinni. Naised üksnes kehitasid õlgu. ÜLKNÜ 3. sekretär, naisterahvas, kes oli ka Eestit külastanud, kergitas mu naeratuse peale imestunult kulme ja ütles üllatunult tere. Sõbranna küsimuse peale, keda ta tervitas, vastas ta vaikselt vene keeles: „Ponjatie ne imeju” („Pole aimugi”).

Igal delegaadil oli oma kindel koht. Minu koht oli 8. sektori 17. rea 64. tool. Mu pinginaabrid olid Tiit Vähi ja põllumees Aavo Mölder. Kui hiljaks jäin, trügisin alati oma kohale nende vahel.

Ükskord pahandas keegi, et kas pole ükskõik, kus te istute, mis te segate teisi. „Ei ole,” vastasin ma. „Kelle partei on kokku pannud, seda ei tohi inimese käsi lahutada mitte.”

Gorbatšovil oli komme kõikidele esinejatele vahele hüüda ja segada neid oma repliikidega. Kui kõneles üks Siberi õpetaja – tõsi, kõne oli kehv ja igav –, ei pidanud ma vastu ja mõtlesin, et tõusen püsti ja ütlen oma vigases vene keeles: „Mihhail Sergejevitš, ei ole ilus vahele segada, kui õpetaja räägib. Tõstke käsi, ja kui teil on midagi olulist öelda, siis õpetaja annab teile sõna.” Sellest mõttest ma siiski loobusin, muidu oleksin muutunud temasarnaseks ja samuti esinejat seganud.

Pärast konverentsi oli nii palju neid, kes soovisid kohtuda ja muljeid kuulata, et sõitsin Eestimaa risti-põiki läbi ja kohtusin kõige erinevamate inimestega. Ilmselt oli töökollektiividele pandud kohustus delegaatidega kohtuda. Kaks mälestuskildu sellest ajast.

Lüpsjatel oli lõunatund. Ukse taga olles kuulsin, kuidas üks ütles teisele, et kurat, ei taha neid partei totusid näha, tahaks ainult magada, kella kahest juba jalul. Ma astusin nende sekka hetkel, kui valge viina pudel käis käest kätte. Ütlesin: „Ma ei räägi teile konverentsist, räägime parem niisama elust ja armastusest.” – „Sobib,” ütles üks ja ulatas ka mulle pudeli.

Tavaliselt ma pudelist ei joo, aga seekord tegin erandi, rohkem küll imiteerides joomist. Kollektiiv oli rahvusvaheline ja üks lüpsja mainis, et ega me joodikud ole, aga kui me ausalt teile oma elust räägime, siis saate isegi aru, et ilma poole liitrita seda tööd ei tee. Ega vist, mõtlesin ma, aga see pole lahendus.

Teine meeldejääv kohtumine oli sõjaveteranidega. Seal oli nii „õigel” kui ka „valel” poolel sõdinuid. Seal kuulsin üht suuremat kiitust, mis mulle elus osaks on saanud: „Kirjade järgi kommunist, aga räägib nagu päris inimene.”

Mis sai edasi?

Olin lauluväljaku miitingul kogunud sellise poliitilise kapitali, et sain kõikidelt parteidelt ja liikumistelt ettepanekuid nendega liituda. Mõistsin üsna kiiresti, et poliitiku leib mulle ei sobi. Peale mõningase kirjutamis- ja sõnaseadmisoskuse pole mul peaaegu ühtki poliitikule olulist omadust. Poliitiku jaoks olen ma liialt emotsionaalne, mul on pea otseühenduses südamega. Mul on väike pingetaluvus ja mind ei huvita absoluutselt võim.

Tõsi küll, tulles vastu rahvarinde soovile, kandideerisin ENSV ülemnõukogu valimistel, kuid mitte eesmärgiga võita. Mingit kampaaniat ma ei teinud, lasin oma raha eest teha plakatid, aga üles neid ei riputanud. Minu ülesanne oli mõnelt vastaskandidaadilt hääli ära võtta ja seda ma ka tegin.

Kui Moskvasse kandideerimise aeg uuesti käes oli, toetasin Siim Kallase kampaaniat. Korraldasin Rakvere 1. keskkoolis kohtumisõhtu. Kallas tuli koos abikaasaga ja jäi väga rahule. Tänutäheks sain hiljem tema autogrammiga raamatu.

Seega lõppes minu poliitiline karjäär enne, kui see üldse alata jõudis. Aga ma ei kahetse. Mul on jätkuv poliitikahuvi, kirjutan kohalikus ajalehes vahel ka poliitilistel teemadel, aga enamasti siiski haridusteemadel.

1991. aasta oli minu elus pöördeline. Tulin 1. septembril päevapealt koolist ära. Nii et mul puudub kogemus, mis tunne on olla õpetaja Eesti vabariigis. Aga olen koolieluga kursis, kohtun kolleegide ja õpilastega, kui nad soovivad.

Samal aastal asutasime abikaasa ja kaksikutest poegadega oma perefirma OÜ Rossmanni Autokool. Oleme perega koolitanud üle 5000 eri kategooria mootorsõidukijuhi. Eks ma olen firmas rohkem sääsk, kes istub härja turjal ja hüüab: „Meie kündsime!” Mul on hea meel, et elu pakkus võimaluse teha tööd iseenda ja oma pere heaks.

Kui mul on millestki kahju, siis sellest, et mul pole alles lauluväljaku kõne teksti. Kuna sealt ei tehtud tele- ega raadioülekannet, pole seda võimalik enam kusagilt saada. Oleks huvitav teada, kas see kõnetaks inimesi ka tänapäeval. Seda kõnet tsiteeriti hiljem ja olen välja kirjutanud mõned mõtted, mida olen ajakirjandusest hiljem üles noppinud.

– Kuidas on võimalik nii rikkal maal nii vaeselt elada?

– Rahvas oma tarkuse, mälu ja elujõuga on üks imetlusväärne nähtus – läbi vale ja valu, surveaastate hävitustöö ja inimväärikuse mõnitamise on tal ikka jõudu uskuda tõehetke saabumisse.

– Arvamine, et inimene on lihtne nagu reheahi, pane ainult seinale loosung „Au tööle!”, küll ta rügab, ei vii meid kuhugi. Inimene elab hoopis loosungi järgi „Töö on sõber, teda me ei puutu!”. Arvamine, et partei võib meid panna nii ennastsalgavalt tööd tegema kui ka kodumaad armastama, ei ole andnud tulemusi.

– Me tahame ka Moskvas Hamleti kombel rääkida tõtt oma maast ja rahvast, sest seni, kuni surnu on keldris ja riismed pole viidud surnuaiale, pole selles majas kellelgi hea elada.

Kõige rohkem on ilmselt tsiteeritud tolle kõne lõpulauset: „Saagu meid palju ja mingu meil hästi!”

Kas ma sain sellest kõigest ka isiklikku kasu?

1988. aasta oli mulle isiklikult väga raske, sest mu kaksikutest pojad pidid minema Vene sõjaväkke ja sattusid teenima Novaja Zemlja saarele. Kirjad käisid aeglaselt, pakke saata ei saanud. Lugesin või õieti kuulsin kuskilt, et seal tehakse pidevalt tuumakatsetusi. Alles hiljem sain teada, et sel ajal kui mina lauluväljakul kõnet pidasin, oli mu poeg oma hea sõbra surma tunnistajaks: jääkaru rebis ta tükkideks.

Pärast parteikonverentsi sain poistelt kirja, kus nad jutustasid, et kõik rivistati üles, peeti kõnesid ja siis kästi neil kaks sammu rivist välja astuda. Ohvitser käskinud teistel neid vaadata ja uhkust tunda, et koos nendega teenivad „sõnovja deputata”*.

Järgmisel hommikul tehti mu vanemast pojast poliitlektor, kes pidi teistele ajalehte ette lugema. See oli väga mõnus ja soe koht, kui väljas 50 kraadi külma.

Kümme minutit noorem poeg sai toidujagajaks. Jällegi soe koht ja toit prii. Nii et isiklik kasu missugune!

Mida arvan praegusest elust Eestis?

Ma ei ole Eesti riigis pettunud. Mul pole kunagi olnud nii hea elada. Ja kuigi ka mina näen, et midagi on pildil valesti, ei süüdista ma selles Eesti riiki.

Oleme liikunud õiges suunas ja probleeme on ka igal pool mujal. Kui midagi meie juhtidele ette heita, siis seda, et ajal, kui kõigil on raske, ootaks hoolivamat suhtumist. See ei maksa ju midagi.

*Tao rauda, kuni on Gorbatšov.

*… kuni (see) on tuline

*esinen mina

*miks

*rahvasaadiku pojad