Erinevates auditooriumites küsib vahel ikka keegi, et mis see säästev areng on ja miks selle mõiste definitsioonis ei ole siiani kokku lepitud, kuigi ajast, mil see mõiste maailmas käibele tuli, möödus eelmisel aastal juba veerand sajandit.

1987. aastal avalikustas ÜRO ekspertide raporti planeedi Maa tulevikust „Meie ühine tulevik”, mida tuntakse Brundtlandi raportina, kuna töörühma juhtis tookordne Norra peaminister Gro Harlem Brundtland. Selles raportis toodud säästva arengu mõiste ja selle lühike definitsioon on andnud mõtlemisainet tänaseni. Raportis on kirjas, et säästva arenguna mõistetakse „inimkonna võimet tagada tänase põlvkonna vajaduste rahuldamise ilma et kahjustataks tulevaste põlvede võimalusi rahuldada omi vajadusi”.

On selge, et antud juhul pole tegemist rangelt võttes definitsiooniga, vaid pigem ideaaliga, mis jätab palju tõlgendamisruumi. Nii ongi kulgenud selle mõiste lahti harutamine eri kogukondades, riikides, aga ka rahvusvahelisel tasandil erinevalt. Pikka aega on suuresti levinud arusaamine, et säästev areng on igapäeva- ja riigielu suunavate otsuste puhul kolme komponendi – inimese, majanduse ja looduskeskkonna vahelise tasakaalu leidmine ja arvestamine.

Enamasti kasutati tasakaalu mudeli illustreerimiseks kolme jalaga tabureti kujundit, kus tooli iga jalg vastab ühele komponendile. Ilmselt oldi juba varemgi hakatud kahtlema selles, kas selline tasakaal on praktikas võimalik ja kas ka vajalik, eelkõige seoses kliimamuutusega. Kuid 2009. aastal saatis teadlaste rühm eesotsas J. Rockströmiga avalikkusele mõjusa sõnumi selle kohta, et inimtegevus on planeeti Maa tugevalt mõjutamas, näidates, et kolmes valdkonnas (elustiku kadu, kliimamuutus ja lämmastikuringe) on juba tasakaalupunkt ületatud (joonis 1).

Edasi ongi saanud säästva arengu definitsioon palju selgema sisu: inim- ja majandustegevus peab arvestama planetaarsete ehk looduskeskkonna piiridega. Neid piire paneb proovile inimene. Planeedi Maa rahvastiku arv on tänaseks ületanud 7 miljardi piiri. Kuigi rahvastiku juurdekasvu tempo on aeglustunud, prognoosib ÜRO aastaks 2030 rahvaarvuks 9 miljardit inimest. Suurem rahvastiku kasv jätkub nagu tänagi Aasias ja Aafrikas. Suurem rahvastik ehk tänaste põlvkondade suuremate vajaduste rahuldamine toob kaasa suurema surve planeedile. Inimeste põhivajaduste (vesi, toit, puhas õhk, elukoht) rahuldamine on eluküsimus jätkuvalt miljardile inimesele.

Kui aga vaadata planeedi ressursside kasutust tänaste põlvkondade lõikes maailma eri paigus, siis näeme suuri erinevusi. Umbes veerand Maa elanikkonnast saab lubada endale kulutusi päevas vaid 1.25 dollari eest. Vee, toidu ja energia, sh autokütuse tarbimise juures esinevad mitmekordsed erinevused arenenud ja arengumaade elanike vahel. Ehk teisisõnu, kõigile tänasele 7 miljardile inimesele ei jätkuks planeedi ressurssidest sel määral, et omada arenenud maade elustandardit. Globaalse jalajälje võrgustiku hinnangul vajaks inimkond selleks, et kõik võiksid tarbida ja saastata tänasel tasemel peaaegu kolme planeeti. Kuid aruka tegutsemise korral suudaks inimkond kesta ka ühel planeedil – Maa.

Siit koorub välja säästva arengu esimene postulaat: planetaarsete piiridega arvestamine. Tuleb olla loodusvarade suhtes säästlik ja kokkuhoidlik, et neid jätkuks ka tulevastele põlvedele. Loodusvarade all ei peeta silmas mitte ainult maavarasid, vaid kõike elavat, mis toodab, reguleerib ja tagab inimese enda eksistentsi. Olgu selleks siis liigid, elupaigad, vesi, õhk, muld, tolmeldamine, veepuhastus, ja kõik aineringed, mille toimimine tagab elu. Oluline on mõista looduslike protsesside toimimist ja inimese mõju neile ning arvestada võimalike tagajärgedega.

Teine säästva arengu postulaat puudutab inimesi endid ja tähtsustab seejuures solidaarsust ehk võrdset vastutust. Säästva arengu põhimõtet arvestades oskab inimene väärtustada teisi inimesi, oma keskkonda, kultuuri, tervist. Olulisel kohal on kõik inimõigustega seotud väärtused ja hoiakud, aga ka solidaarsus. Viimane tuleneb eelkõige globaalsest vajadusest hoida planeeti tulevastele põlvkondadele ehk kanda ühist vastutust selle hea käekäigu eest. Ühise-planeedi-kontseptsioon tähtsustab võrdõiguslikkust ja võrdsust, võimaluste võrdsust meeste ja naiste, noorte ja vanade vahel, rahvusest, usust, erivajadustest ja vähemuste rühma kuulumisest sõltumata.

Kolmas säästva arengu postulaat puudutab majandust ehk tarka tarbimist. Majandus on inimühiskonna toimimise tuiksooneks, aga ka säästva arengu kõige suurema dilemma põhjustajaks. Kuidas suurendada inimeste elukvaliteeti nii, et mitte kahjustada sedasama elukeskkonda, mida inimesed vajavad nii töö tegemiseks kui ka puhkamiseks. Lihtsalt väljendudes – majandus põhineb tarbimisel, ehk tootja toodab seda (nii toodet kui teenust), millel on kasutaja ehk ostja.

Tootmine ja tarbimine sõltub nii tootjast kui ka tarbijast. Tootja ühelt poolt toodab seda, mida tarbija soovib, kuid teiselt poolt tekitab tootja ka oma toodete ja teenustega huvi tarbijates pakutut tarbida. Targalt tarbimine ehk planeeti arvestavalt tarbimine eeldab tarbija teadlikkust. Tootmisel ja tarbimisel ning nendega seotud heitmetel on määrav tähtsus planetaarsete piiride nihutamisel ja nihkumisel, kuid ka inimese elukeskkonna mõjutamisel.

Teadlaste rühm eesotsas D. Griggs’iga on välja pakkunud kuus globaalset säästva arengu eesmärki, milles maailma riigid võiksid kokku leppida ÜRO egiidi all juba aastal 2015, kui antakse lõplik hinnang seni kehtiva kaheksa eesmärgi täitmisele ja seatakse uued teetähised. Pakutud uued eesmärgid järgivad samuti ühe-planeedi-kontseptsiooni (joonis 2).

Kokkuvõtteks võib öelda, et nimetatud kolm postulaati sisustavad ühe-planeedi-kontseptsiooni. Säästev areng on väärtuspõhine areng. Väärtused ja hoiakud määratlevad seda, kuidas inimesed suhtuvad teistesse inimestesse ja oma keskkonda nii kodus kui ka kaugemal, nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt ja pika, põlvkondadeülese ettevaatega.

Sellist, ühe-planeedi-kontseptsiooni õpetamist eeldab ka meie riiklik õppekava. Juba aastast 1996 on keskkond ja säästev areng olnud üks õppekava läbivatest teemadest. Läbiv teema tähendab, et säästva arengu põhimõtteid tuleks seostada iga konkreetse ainega, aga ka vastupidi – iga ainet seostada säästva arengu põhimõtetega.

TÜ Haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse 2010. aastal läbi viidud uuringust selgus, et õpetajatel on jätkuvalt küsimusi, kuidas läbivaid teemasid õppetöös rakendada. Küsimusi tekitab tihti seegi, kas säästva arengu teemat saabki kõigis ainetundides (nt muusikas ja kehalises kasvatuses) käsitleda. Tunnetatakse, et pigem on kaalukam roll loodusainetel. Kuid oma roll on kõigil ainetel.

Et säästvat arengut saab läbiva teemana edukalt õpetada, illustreerib tabel, kus on pakutud välja vee-teema lõimimisvõimalused erinevate ainekavadega. Õppe- ja kasvatustöös on õppemeetoditel ja õppevahenditel keskne koht. Säästva arengu teema käsitlemisel ei ole metoodilisi piire. Sõltuvalt teemast tuleks leida sobiv meetod. Õuesõpe ja töölehed töötavad hästi looduses tähelepanekute tegemiseks, väitlus või rollimäng aga probleemide ja vastuolude esile toomiseks. Meetodi valikuks on õpetajal palju võimalusi juba täna.

Hästi lõimuvate ainekavade, aga ka hästi töötavate meetodite ja õppevahendite kohta oleks ehk vaja omaette üleriigilist arhiivi, mida saaksid kasutada kõik aineõpetajad. Abiks on ka õppekava toetavad programmid, mida keskkonnavaldkonnas pakuvad keskkonnaamet, riigimetsa majandamise keskus, vabaühendused ja sihtasutused. Vaja oleks programme täiendada sotsiaal- ja majandusvaldkonna teemadega.

Eelpoolöeldu kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et säästval arengul ei ühte ja ainust definitsiooni, pigem saame inimesi, majandust ja looduskeskkonda mõjutavate otsuste puhul võtta arvesse kolme säästva arengu postulaati, millega solidaarselt vähendada inimkonna koormust koduplaneedile Maa. Ühe-planeedi-kontseptsioon tähtsustab inimese rolli planeedi Maa heas käekäigus. Haridusel on väärtuste ja hoiakute kujundamisel ja seeläbi planeedi tulevikust hoolivate inimeste kujundamisel tähtsaim roll.