Kersti Aan
aasta muusikaõpetaja (Tartu Tamme gümnaasium)
Suvi – puhkust ja rahu, lihtsalt olla, mõelda, tegutseda aias. Ei mingit planeerimist! Ei mingit plaanimajandust! Teha seda, mis hommikul pähe tuleb. Reisida koos oma väikese perega mööda Eestimaad. Surnuaiapüha Lüganuse kalmistul – puudutus oma kadunud lähedastega. Kodukohas Kohtla-Järvel tuleb Käva algkooli kokkutulek. Esimesse klassi läksime 1959. aastal – ootan põnevusega kohtumisi.
Laulupeorepertuaar ootab tõsisemat läbivaatamist – tulemas on 26. üldlaulupidu „Aja puudutus. Puudutuse aeg”. Nii sügavalt kaunis laulupeo kutse kannab endas väga tundelist ja vahvat muusikat. Tamme gümnaasiumi segakoor on ikka kaare all!
aasta õpetaja (Tartu Veeriku kool)
Praegu, puhkuse esimesel päeval, mil tuba on maasikalõhna täis, tundub suvi lõputu. Kuskilt küll meenub teadmine, et jaanipäevast hakkavad päevad lühenema, aga see tundub praegu võimatu, sest alles ju hakkas mõnus ja talv sai otsa!
Et „kiire” otsa saaks, läheb natuke aega vaja, et organism saaks aru, et tempo on muutunud või pigem üldse olemata. Sellest saab enamasti aru siis, kui natukeseks kodust ära käia, et silm hakkaks laiema kaarega ringi käima. Kokkuvõttes polegi oluline, kui kaugele lähed, peaasi et hea oleks olla.
Enamik on ilmselt tuttavatele öelnud, et ootame suve ära ja siis räägime, nüüd on rääkimise aeg käes.
Augustis hakkavad mõtted vaikselt töörajale minema ning koolist mööda sõites tekib sisse siuke imelik tunne – siis ongi õige aeg vaikselt end harjutama hakata.
Plaanis on jätkata TÜ täienduskoolitustega ning lugeda paari juba ammu valmis pandud erialast raamatut, mis töölaual oma järge ootasid.
Me anname tööl iga päev ära kahte asendamatut ja väärtuslikku asja, mis meil on: aega ja südant. Soovin kõigile, et oskaksime mõlemat targalt jagada. Kaunist suve kõigile!
Lisa kommentaar