„Mina jooksen!” on täna õhtul algava Rakvere 3. ööjooksu tunnuslause. Jooksevad kõik, põnnidest memmede-taatideni. Neid on kokku üle 8000 ja nad tulevad Rakverre lähemalt ja kaugemalt, isegi Ameerikast. Kõige pisemad läbivad distantsi emmede-isside kukil. Nädal tagasi jooksid ürituse peakorraldaja Marko Torm ja Co ööjooksu õnnestumise nimel võistluskeskuse treppidest üles-alla, nii et lihased lõid tuld.

Marko, miks sa niimoodi kiirustad?

Kiired ajad. Eile tassisime 8000 pudelit vett teisele korrusele, siis 8000 müslit. Pärast läksime kontorisse – sealt tõime 2000 särki ja mis seal kõik oli … hommikul kell kümme alustasime nelja mehega ja õhtul pool kaheksa lõpetasime. Kõik kohad on valusad, aga see käib asja juurde. See on alles esimene raund.

Kui palju korraldajad nädal enne starti magada saavad?

Unevõlg on päris korralik, aga kõige keerulisem aeg on möödas. Eile õhtul sulgus registreerimine, meil on täpne ülevaade, mida kui palju on juurde vaja. Palju sõltub osalejate arvust – kinkekaardid, veepudelid, medalid ja mustmiljon muud asja, kuni haaknõelteni, mis rinnanumbrit kinnitavad. Võtsime tänavu 32 000 haaknõela ja tundub, et 4000 on juurde vaja.

Kui palju registreerunuid oli?

8116, aga tuleb juurde. Lastejooksudele lisandub osalejaid veel võistluspäeval. Ja kui tung on väga suur, siis võib-olla võtame piiratud arvu jooksjaid viie kilomeetri ajavõtuta distantsile juurde. Kokku on arvata kaheksa ja pool tuhat osalejat. Rakvere jaoks suur asi.

Ilmateadet oled jälginud?

Ilmateade lubab ilusat ilma. Päike ja 21 kraadi. Ideaalne! Kui niimoodi püsiks, oleks 20 protsenti võistlusest juba õnnestunud.

Kuidas sai endisest tugitoolisportlasest maratonimees?

Tõenäoliselt on põhjuseks edevus või saavutusvajadus. Tahan teha aeg-ajalt ägedaid asju. Ma polnud üldse jooksuga kokku puutunud, aga 2008. aastal tuli selline mõte pähe tiksuma. Hakkasin lihtsalt jooksmas käima.

Üksi tasakesi sörkides?

Jah. Väga raske oli alguses.

 

Mis su kehalise kasvatuse hinne oli?

Koolis? See oli jube! Kõige pikem distants oli kolm kilomeetrit. Oli Cooperi test, kas sa mäletad sihukest asja?

Ma mäletan, et pidi jooksma aja peale kolme kilomeetrit. Saime selle eest hinde.

Meil oli Cooperi test, see käib nii, et 12 minutit jooksed, poistel oli kolm kilomeetrit viie norm. Ma vihkasin seda jooksmist! Ja 28-aastaselt jooksin Helsingi maratonil. Vigastasin ülekoormusest põlve, millest ma pole üldse rääkinud, et mitte kedagi ära hirmutada. Hakkasin liiga intensiivselt pihta, oli suur koormus asfaltpinnasel, suur kehakaal, ja tekkis põletik. Jooksin Helsingis vigastatuna. Aga ma nii tahtsin seda ja ei saanud pidama. Kui ma lõpu eel, 40. kilomeetril juba kangestunult liikusin, siis soomlased vist vaatasid, et ma luukan nii jubeda näoga, (naerab) ja hüüdsid mulle: „Hyvä Viro, hyvä Viro!”. Ja ma sain selle tehtud. Aeg oli küll väga halb, aga mis siis. Mu sürrealistlik eesmärk oli saavutatud. Sõber ootas mind Helsingi olümpiastaadionil puhaste riietega, see oli nii ülev. Järgmisel ööl ei saanud üldse magada, iga keeramise peale ärkasin üles, sest kõik kohad valutasid, laeva peal läksin treppidest täitsa kangena ja siis nägin teisi, kes tulid vastu samasugustena …

… sest nemad käisid ka maratonil

Just. See on kihvt äratundmine. Sealt see suur vaimustus tuli, kui nägin Helsingis 6000 inimest, kes jooksid maratonidistantsi, ja suur õnnetunne pärast lõpetamist … Sellest saavutusest tuli enesekindlus, mis kandus kõikidesse eluvaldkondadesse – jah, ma suudan!

Tõesti, paljud asjad on saavutatavad, millest sa mõtled, et pole. Peamiselt saavutustunde pärast tahtsingi teha kodulinnas ühte suurt jooksu. Meil on ju kõva jooksukultuur ja head spordiklubid. Eks mus on killuke edevust.

Tahtsid ka Rakveres maratoni teha …

2009 hakkas see mõte idanema, 2010 oli ühing loodud. Võtsime plaani teha 2012 jooksumaraton. Tahtsime korraldada aasta varem tutvustusürituse, nii-öelda proovika. Aga kuidas väljakujunenud spordimaastikul pildile tulla? Mõtlesime, mis oleks huvitav ja teistmoodi. Kui on öömuuseumid, ööšopingud jne, miks me ei võiks teha ööjooksu. Arvasime, et leiutasime jalgratta. Kui asja eri nimetuste all Google’isse toksisime, leidsime, et seda tehakse nii välismaal, näiteks Skandinaavias ja USA-s, kui ka Eestis, näiteks Valgas, Püssis … Kõik toredad, pigem väiksemad üritused.

Kuidas Rakvere ööjooks sündis?

See oli planeeritud ühekordsena, maratoni tutvustusüritusena. 2011 tegime Rakvere esimese ööjooksu. Kohe esimesel aastal tuli jooksma 2200 inimest. See pani mõtlema, et kui oleme formaadi ülestöötamisega juba nii palju vaeva näinud, milleks seda lõhkuda. Ööjooks on jätku saanud ja teame, et võime hoopis ööjooksu raames teha täispika maratoni. Maratoniga aga oleme viivitanud, sest mida rohkem korraldad, seda rohkem näed, mida peaks paremaks tegema. Oleme ka välismaal jooksuüritustel osalejate ja vaatlejatena jälginud, kuidas seal on logistika paika nihutatud. Eriti kui kogu linn on tegevusse haaratud ja joostakse mitmel rajal, on logistika tohutu teadus. Loodan, et järgmisel aastal olemegi võimelised Rakvere maratoni korraldama. See on südamesoov.

Ööjooks võeti hästi vastu. Kohe tuli Rakvere aasta teo tiitel ja Lääne-Viru aasta teo kolmas koht. Kuidas rahvas algul ideest innustus?

Algus oli raske. Kui tahad teha uut jooksuüritust ja tuua sellele 2000 inimest, kohtad umbusku. Esimesel aastal võis ühe käe sõrmedel üles lugeda neid, kes uskusid, et oleme selleks suutelised. Pärast esimest ööjooksu öeldi, et rahvas tuli uudsuse pinnalt, ei nad järgmisel aastal tule. Järgmisel aastal tuli aga 6300 inimest. See on muidugi meeskonna tohutu töö tulemus. Paljud on panustanud sinna rohkem kui vabatahtlikud tavaliselt, ja mitte ainult oma vaba aega, vaid ka isiklikku raha. Meil ei ole palgalisi. Meil on jätkuvalt sõit sees, tahtmine teha suurt asja ja vajadus ennast teostada.

Sa tulid lausa Rakvere linnavalitsusest töölt ära, et ööjooksule pühenduda.

See oli raske otsus ja eks seal olid ka muud põhjused. Oli selge, et kui tahta teha korralikult ühte asja, juhtida linnas teatud valdkondi või tegelda ööjooksuga, tuli valida, muidu oleksid mõlemad pooled kannatanud. Siis olin kuu aega bad guy. Keegi ei öelnud, et tubli mees, et otsustasid mitte võtta linnavalitsusest palka ja tegelda samal ajal oma asjadega. Tol hetkel oli see õige otsus ja edu üks pant. Olen realiseerinud ka oma kinnisvara, et ööjooksu investeerida, ja andnud pere mõlemad liisitud autod tagasi. Igasuguseid aegu on olnud. Jaanus Lekk tegi eelmisel aastal meie meeskonna tööst dokumentaalfilmi. Pool aastat jälgis meid, pärast oli endilgi huvitav vaadata.

Saame meeskonnaga olla täpselt nii tublid, kui on meie toetajad. Mitte ainult sponsorid, vaid ka abilised, vabatahtlikud. Teeme koostööd mitme organisatsiooniga – Kirde kaitseringkonnaga, kaitseliidu Viru malevaga … Kui aitajaid ei oleks võistluspäeval reaalsete kätena olemas, ega siis kõike, mis paberil kirjas, välja ei kannaks.

Kuidas te koostööpartnereid ja toetajaid leiate?

Üldiselt käib see võrgustiku kaudu ja kuna Rakvere on suhteliselt väike, teab ja tunneb meid enamik inimesi ja nii tekib usaldus. Meil on hea infovahetus.Toetajad jagunevad kaheks: osal on ka endal pildil olemisest natuke võita, aga on ettevõtjaid, kes pildilolekut ei vajagi, kes on orienteeritud ekspordile. On küll tore, kui tal on reklaam või logo väljas, aga ta toetab sellepärast, et on Rakvere fänn. Müts maha mõlema ees.

Milliseid loobumisi on ööjooks nõudnud?

Number üks on pere. Teine põhjus, miks ma linnavalitsusest ära tulin, oli see, et perre sündis esimene laps. Praegu olen saanud natukenegi abikaasat toetada ja selle üle on hästi hea meel, et mul on nüüd poisiga parem side, kui muidu oleks olnud. Abikaasa on samuti hõivatud inimene, veab loovuskeskust. Ööjooks on seotud ka närvikulu ja pingega. Kui sul on 8000 tarbijat, siis umbes kümnel protsendil neist on mured ja küsimused, ja Eesti tarbija on nõudlik. Välismaal on tihtipeale korraldus palju rohkem ligadi-logadi. Eesti üritused on suuremate korraldajate puhul tavaliselt väga hästi tehtud.

Kes ööjooksule tulevad?

Kõik – lapsed, noored ja eakad. Jooksevad aega, sörgivad, jalutavad. Lihtsalt naudivad. Jooksjaid on lisandunud välismaalt iga aastaga aina rohkem. Sel aastal on päris suur huvi Hollandist, Portugalist, USA-st ja Kanadast, rääkimata Venemaast, Rootsist, Lätist … Filipiinlasi on. Võid tulla kas või Ameerikast, kui sul on puhkus, aga üks hollandlane ütles, et tuleb spetsiaalselt meie ööjooksu pärast. Sellised näited teevad südame soojaks.

Peale põhidistantside, 5, 10 ja 21 km, on laste Mõmmijooksud ja ratastoolisportlaste distantsid. Osaleja vanus võib olla ka null aastat. Võib vanemaga käest kinni joosta, võib kukil olla. Peaasi, et oleks tore reede õhtu kogu perele. Minu poeg tuleb koos emmega esimest aastat jooksma. Üleeile sai ta kaheaastaseks. Talle meeldib kangesti „Maša ja karu” multikas. Seal ka mõmmi jookseb. Me naerame, et karu teeb Mõmmijooksuks trenni.