Pärimust, sealhulgas muusikapärimust on põlvest põlve edasi antud peamiselt pere ringis, see on olnud igapäevaelu loomulik osa. Viimasel sajandil on elu palju muutunud ning traditsiooniline pärimuse edasikandumine üldjuhul enam ei toimi. Meie lapsed tunnevad küll maailma poppartiste ja nende loomingut, oma esivanemate lugusid ja laule aga ei teata.

Et mitte unustada oma rahvatraditsiooni ning kaotada sidet esivanemate kultuuriga, tuleb pärimust tänapäeval spetsiaalselt õppida ja õpetada.

Muusiku ja muusikaõpetajana arvan, et pärimusmuusika olukord on Eestis aasta-aastalt paranenud. Selles on suur teene Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemial, kus alustati alguses rahvamuusika nime kandnud eriala õpetamist juba üle kahekümne aasta tagasi.

Pärimusmuusika õppekava eesmärk on koolitada mitmekülgseid muusikuid, kes oskavad mängida eri muusikainstrumente, tunnevad regilaulu, pärimusmuusika improvisatsiooni ja seadmist, ansamblitööd, pillide ehitamist jpm. Pärimusmuusika eriala kõrval omandavad üliõpilased vastavalt valitud suunale kas pilliõpetaja või muusiku-tehnoloogi kutse.

Olen ise läbi teinud nii klassikalise ehk kunstmuusika kui ka pärimusmuusika õpingud. Viljandi kultuuriakadeemias lõpetasin pärimusmuusika eriala pilliõpetajana. Õppimise ajal töötasin Sindi muusikakoolis viiuliõpetajana ning sain oma teadmised ja oskused kohe õpilastele edasi anda. See toimis väga hästi. Elav eeskuju on õpilastes huvi tekitamise ja eduka edasijõudmise võti. Kiidan väga distantsõppekava, mis võimaldab ka töötavatel õpetajatel õppida. Pean väga oluliseks, et pärimusmuusikat õpetaksid just oma ala spetsialistid, kes tunnevad õigeid õpetamismetoodikaid ning pärimuse sügavamat tausta.

Lõuna-Eestis on pärimusmuusika au sees

Pärimusmuusika õpetamisele muusikakoolides hakati tõsisemalt mõtlema juba 2004. aastal, kui kinnitati pärimusmuusika õppekava muusikakoolidele. Eesti hariduse infosüsteemi järgi õpetavad praegu pärimusmuusikat suuremas või väiksemas mahus 29 muusikakooli.

Pilt on üsna kirju: on koole, kus rakendatakse täisõppekava, ja neid, kus õpetatakse vaid mingit pilli või ansamblimängu. Eks põhjuseid on erinevaid: väiksemates koolides pole täisõppekava jaoks piisavalt õpilasi, väidetavalt puudub paljudes koolides selle õppekava vastu huvi. Kahjuks valitseb nii mõneski muusikakoolides ikka veel arusaam, et pärimusmuusikaga tegelemine on midagi algelist ja teisejärgulist.

Põhjaliku pärimusmuusika õppekava poolest tõstaksin esile Mooste rahvamuusikakooli ning Võru, Valga ja Pärnu-Jaagupi muusikakoole. Sindi muusikakoolis õpetame pärimusmuusika viiulit, kannelt ning tegutseb viiulikoor, kus samuti mängitakse pärimusmuusika lugusid. Tähelepanu äratab, et pärimusmuusikat õpetavate koolide hulgas pole ühtki Tallinna, Tartu ega teiste suuremate linnade muusikakooli. Selgelt on juhtpositsioonil Lõuna-Eesti. Siin on mõtlemise koht. Mis on põhjus, et Eesti suuremates muusikakoolides ei hoolita pärimusmuusikast?

Koosmäng arendab kõige rohkem

Sindi muusikakooli viiuliõpetajana näen, kuidas pärimusmuusikaga tegelemine paneb õpilastel silmad särama. Osale lastele sobib see rohkem, teistele vähem. See, kui mängida pärimusmuusika lugusid ansamblina, toimib alati. Koosmäng ongi väga hea pillimängimise ja koostöö arendamise vorm. Pärimusmuusika lood on suhteliselt lihtsa harmooniaga ja nii saavad koos musitseerida väga erineva pillimänguoskusega õpilased. Noorematele ja vähem kogenud pillimängijatele on see suur stiimul. Õnneks tekib pärimusmuusikahuvilistele noortele koosmängimise võimalusi tasapisi juurde. Korraldatakse pillilaagreid ja luuakse põnevaid ansambleid.

Võistu mängiti viiendat korda

3. mail toimus Viljandis Eesti pärimusmuusika keskuses juba viiendat korda üleriigiline võistumängimine.

Võistu mängitakse kolmes tasemegrupis. Esimeses osalevad mängijad, kes on pilli mänginud kuni kolm aastat; teises need, kellel on mängukogemust neli kuni kuus aastat; kolmandas grupis need, kellel seitse või enam aastat. Nii et grupid moodustatakse mitte vanuse, vaid pillimängu staaži järgi.

Pilligruppe on kuus: poogenpillid, kandled, lõõtsalised, pärimusmuusika puhkpillid, näppepillid (kitarrid ja mandoliinid) ja avatud klass. Viimases võivad osaleda kõik pillid, mida eelnevalt ei nimetatud. Tänavu olid pillidest populaarseimad viiul ja kannel, järgnesid kitarrid, mandoliinid, lõõts. Kahjuks oli vähe kuulda torupilli ja Hiiu kannelt ei mänginud sel aastal keegi.

Iga mängija esitab kaks lugu. Üks peab pärit olema mängija kodukandist ja teine vabalt valitud pärimusmuusika pala. Lood tuleb esitada soolona, ilma saateinstrumendita.

Sel aastal osales võistumängimisel 74 noort pillimängijat. Sai kuulda väga huvitavaid seadeid ja tõlgendusi vanadest lugudest. Äärmiselt huvitav on jälgida, kuidas mängijatel tekib kontakt oma muusikaga. On neid, kes lavale otsekui loodud, ja neid, kes end püüne peal veel eriti hästi ei tunne.

Rõõm oli näha õpetajate ja juhendajate hulgas paljusid Viljandi kultuuriakadeemia lõpetajaid.

Preemiad jagunesid järgmiselt:

Peapreemia: Richard Ott Leitham (lõõts).

Parim mängija: kandled, noorem vanuserühm − Karmen Juhkam, Irma Jäe; keskmine vanuserühm − Carol Maask; vanem vanuserühm − Carmen Oroperv; poogenpillid, noorem vanuserühm − Uku Madis Vainu; keskmine vanuserühm − Miia Olivia Onni; vanem vanuserühm − Hanna Valk; lõõtsalised, noorem vanuserühm − Mart Kirotar; keskmine vanuserühm − Richard Ott Leitham; pärimusmuusika puhkpillid, noorem vanuserühm − Eike Johanna Raielo; näppepillid, noorem vanuserühm − Reti Kurn; keskmine vanuserühm − Ivo Laanelind; avatud klass, noorem vanuserühm − Kärt Pihlap; keskmine vanuserühm − Mattias Metsalu.

Eripreemia: kandled, vanem vanuserühm − Hebo Rahman; poogenpillid, noorem vanuserühm − Saskia Einpalu, Annabel Soode; keskmine vanuserühm − Els Marta Raidmets; vanem vanuserühm – Rainer-Robert Suun, Marta Lotta Kukk, Jane Vakko; lõõtsalised, noorem vanuserühm – Rasmus Kadaja; pärimusmuusika puhkpillid, noorem vanuserühm – Ingrid Noodla; avatud klass, noorem vanuserühm – Mats Peetsalu; vanem vanuserühm − Eike Johanna Raielo.