Maarja Vilu oli ülikoolis õppinud prantsuse keelt vaid paar kuud, kui sõitis vabatahtlikuna Aafrikasse, et õpetada pool aastat programmi „Voices From Around the World III” raames Senegalis inglise keelt.

Miks sa läksid sellisesse riiki nagu Senegal?

Mulle on alati meeldinud reisida, kuid kuna raha pole kunagi piisavalt, on tulnud olla leidlik. Nii sattusin noorsoovahetusprogrammi kaudu nädalaks Tšehhi tervislike eluviiside kogemusi vahetama. Sealt tekkisid kontaktid, mille kaudu käisin Poolas ja edasi Pariisis. Kõigest sellest innustatuna uurisin variante pikemaks ajaks välismaale minekuks. Minu ammune soov oli minna aga Nepaali. Kuna samas projektis oli see koht juba täis, kandideerisin MTÜ Continuous Action vahendusel parasjagu vabale kohale Senegali.

Kas enne sõitu uurisid ka midagi Senegali kohta?

Et ei tekiks eelarvamust, ei tahtnud ma väga palju ette uurida, aga kuna Senegal on islamimaa ja tahtsin end selles osas küll ette valmistada, et ma seal midagi väga valesti ei teeks, siis natuke ikka lugesin.

Kui range korraga riik Senegal on?

Usu mõttes mitte eriti range. Kui on riike, kus naistel võivad paista vaid silmad, siis Senegalis sellist ranget korda polnud. Koduõues oli lausa tavaline, et naised käisid ringi täiesti palja ülakehaga. Samas on seal tugevad kohalikud traditsioonid ja uskumused. Nad usuvad, et naiste sees on kurjad vaimud ja juulist augustini käib ringi Leopoldi-sarnasesse kostüümi riietunud tegelane Kankouran, kes peksab avalikes kohtades ette jäävaid naisi. Kohati on tegemist ka mängulise vaatepildiga, kus kõik naised teavad, et nad peavad eest ära jooksma ja hoovidesse varjuma, ja selle põgenemisega kaasneb alati kohati isegi lõbus kilkamine. Kord keset jalgpallimatši hakkas äkki suur kisa ja kõik tormasid laiali, sest kuskilt oli välja ilmunud seesama Kankouran. Need tegelased on linnavalitsuses registreeritud ja neid võib olla mitu. Aga keegi ei tea, kes nad on.

Kus sa Senegalis elasid?

Elasin 20 000 elanikuga Lääne-Senegali linnas Sédhious koos kolme vabatahtlikuga ühe pere juures. Peres anti meile kõigile kohalik nimi. Minu nimi oli näiteks Mariyaama Diatta. Diatta oli perekonnanimi ja Mariyaama on enamiku laste emade nimi ehk tõlkes Suur Ema.

Mis olid sinu ülesanded Senegalis?

Meile, vabatahtlikele ei olnud ette nähtud konkreetseid ülesandeid. Öeldi, et kõige suuremad valupunktid on keskkond ja ka naiste haridus ning anti nädal aega kohaliku eluga tutvumiseks. Seejärel pidime ise välja pakkuma, kuidas suudame kõige kasulikumad olla. Mina käisin koos ungari tüdrukuga mitteametlikus lasteaias ja ühes erakoolis inglise keelt õpetamas. Lisaks tegin kord nädalas koos kohaliku inglise keele õpetajaga raadios saadet.

Milline on Senegali koolielu ja -süsteem?

Algkool on seal kohustuslik, aga riigil on vähe raha ja seepärast on napilt ka koolikohti. On ka erakoolid, kuid õpetajad streigivad seal tihti. Siis on veel koolid, kuhu vanemad saadavad oma lapsi koraani õppima. Nende koolide juhid − marabou’d − saatsid lapsi aga vahel hoopis kerjama. Tuleviku ambitsioonide osas oli tunda islami pärssivat mõju. Inimene teab seal, kes ta peab olema, aga ei tea, kes ta võiks olla. Meie tundidesse tuli väga palju inimesi uudishimust, sest me olime valged õpetajad ja meie tunnid olid tasuta. Nii sattus meie tundi õpilasi 4−25-aastasteni.

Kuidas sinu inglise keele tund välja nägi?

Kõige esimene tund läks täiesti aia taha. Me ei olnud valmistunud selleks, et kokku tuleb nii palju nii erineva tasemega inimesi. Järgmiseks korraks valmistusime juba teisiti ja kõige noorematele lastele ei õpetanud me mitte niivõrd inglise keelt, kuivõrd üldse kirjutamist. Inglise keelt alustasin täiesti algusest, tähestikust. Eesmärk ei olnud neid perfektselt rääkima õpetada. Õpetasin palju laulu ja mängu kaudu.

Kas koduseid töid ka andsid?

Koduseid töid polnud mõtet anda, sest neil oli kodus niigi palju töid teha. Peale selle ei olnud neil õpikuid, sõnaraamatuid ega vihikuid, olid vaid tahvlid. Nii ei saanud nad kodus midagi lisaks vaadata. Ka internetis ei olnud võimalik käia. Mõnes piirkonnas oli tänava peale vaid üks televiisor, mida siis ühiselt vaatamas käidi. Mul oli raskusi sellegagi, et leida koht, kus laadida oma sülearvutit ja telefoni. Kui elekter oligi majas, siis kunagi ei saanud kindel olla, kas see ka olemas on. Ja kui elekter oli ära, siis ei saanud ka vett.

Kas tuli ette ka mingeid naljakaid juhtumisi?

Meelde on jäänud üks olukord, mil ühel poisil polnud pastapliiatsit ja ma andsin talle oma viltpliiatsi. Järgmisel tunnil ei olnud kellelgi pastakat kaasas – kõik tahtsid värvilisi vildikaid. Samas ei olnud nad selle üle õnnetud, et neil oli vähe asju. Nad olid valmis neid väheseidki külalistega jagama.

Mis oli koolitöö juures teistmoodi kui Eestis?

Raske oli midagi planeerida, sest õpilased käisid kohal suvaliselt. Mõni laps ei tulnudki enam pärast esimest tundi, sest vanemad keelasid tal valgete inimestega suhelda. Ja need, kes tulid, jäid kindlasti hiljaks. Senegalis on nii, et kui sa jääd hiljaks, siis oled kohal ikka liiga vara, ning ütlus „Swiss have the clock, but the africans have the time” kehtib ka koolitundide kohta. Kord läksime kontserdile. Kohale jõudsime 1,5 tundi hiljem, aga ilmselgelt ikka liiga vara – rahvast oli juba palju, aga lava alles pandi üles. Nii ei alanud ka minu tunnid kunagi kell 16, vaid siis, kui rahvas kogunes.

Milline oli klassiruum?

Senegalis on väga erinevaid koole, nii selliseid, kus on klassiruumid, kui ka lihtsalt palmilehtedest katusealuseid, kus õpilased istuvad tihedalt üksteise vastu surutuna pikkadel pinkidel. Kõige parem kool, mida nägin, oli üks katoliku kool, kus lastel oli koolivorm ning ka õpikud ja vihikud. Vahel oli mul päris raske keskenduda, sest tähelepanu juhtisid kõrvale seintel peesitavad sisalikud ja uksest sisse piiluvad kitsed.

Kui kõrge oli klassiruumis temperatuur?

Jahedat paika on Senegalis pea võimatu leida – elekter on seal väga kallis ja seepärast ei saa nad endale konditsioneere lubada. 13. märtsil panin oma blogisse kirja järgmised laused: „Nii palav on, et isegi silmad higistavad. Täna on 41 kraadi ja ma juba sulan, ei taha mõeldagi, mis järgmistel kuudel saama hakkab, mil kohalike jutu järgi alles kuumaks pidi minema.”

Milliseks kujunesid su raadiosaated?

Saate esimeses osas rääkisime iga-aastasest tähtsast üritusest – inglise keele päevast. Siis seletasin grammatikat koos näidetega. Iga saate lõpus lugesin ette ühe ingliskeelse õpetliku loo, mis juhtis tähelepanu põhiväärtustele. Vahel käisid stuudios ka külalised. Väga populaarne oli kohalik inglise klubi, mille õpilased käisid raadios oma luuletusi lugemas. Need olid superhead – väga tundlikel teemadel ja laste keeleoskuse taset arvestades uskumatult nüansirohked, teemadeks etniliste gruppide vaheline vaen, nälg, naiste olukord. Üks poiss kirjutas näiteks pika ja tõsise luuletuse aidsist. Ma poleks uskunud, et sealsed noored sel teemal nii teadlikud on. Vahel tulid inimesed pärast tänaval mu juurde ja soovitasid, millest järgmises saates rääkida.

Kas sa ka kohalikku keelt õppisid?

Käisime vabatahtlikega kohaliku keele mandinka tunnis, õppisin selgeks lihtsamad sõnad ja väljendid. Imelik oli see, et üht ja sama sõna pandi erinevalt kirja, kirjapilt sõltus õpetajast. Aga üldiselt tundus keel lihtne. Näiteks „tule siia” on nana ja „mine ära” tata. Ungari tüdruk, kes ei osanud üldse prantsuse keelt, õppis kohaliku keele nii hästi ära, et oskas selles lausa vestlust üleval hoida.

Millest unistavad Senegali õpilased?

Neil on suured unistused. Nad tahavad minna Ameerikasse. Üks minu õpilane, kes mängis korvpalli, unistas NBA-st.

Mis sulle Senegalis kõige rohkem meeldis?

Tundsin end seal väga õnnelikuna, see oli nagu minu teine lapsepõlv, kus elu oli nii muretu. Sain seal olla mina ise. Ma ei pidanud püüdma olla kuidagi parem. Sain tunda palju hoolivust ja soojust. Kõigile läheb seal korda, kuidas sul läheb. Ja neil ei ole kiiret, võib-olla sellepärast nad ongi nii õnnelikud. Kuigi vaesus on seal suur, tunned, et saad alati hakkama – riis on kättesaadav ja kui seda parasjagu ei olegi, annab naaber alati. Meil Eestis on vaja raha, et ellu jääda, Senegalis on raha vaja selleks, et end mugavamalt tunda.

 

Noppeid Maarja blogist

* Pühapäeval oli meil pesupäev. Mulle väga meeldis meie kollektiivne pesupäev. Kõik pesid kõigi pesu.

* Sünnipäevade tähistamine pole siin kombeks – põhjuseid on erinevaid, aga peamised on rahapuudus või see, et ei teata oma sünnipäeva.

* Tundub, et ma nägin täna maitsev välja, kuna üks laps otsustas mu kätt väga isukalt lakkuma hakata, teine samal ajal silitas mu varbaid. Iga päev olen ma hämmingus, kui suurt huvi me siinsetele inimestele pakume.

* Ükski kohalik ei julge pärast kella seitset õhtul pesema minna. Kardetakse nõidu, kes pidid just pärast seitset liikvel olema ja pesevaid kohalikke jahtima.

* Ausalt, oodata, kuni seitsmekohaline auto täitub, pole üldse nii raske kui keskpäeval oodata, et 20-kohaline buss täituks. Kolm tundi pärast Bignonasse saabumist alustasime lõpuks teekonda. Bussisõit iseenesest on aeglane, aga vahva – kõik räägivad kõigiga, jagavad toitu ja vahepeal annab ema sulle oma beebi sülle magama.

* Senegalis tehakse ise jäätist, mis pannakse väiksesse kilekotti ja süüakse nii, et koti serva hammustatakse pisike auk.