Tahvliesine on tühi, jätkub ruumi kas või tantsuharjutuseks. Sedakorda on eksamikomisjoni liikmed istunud klassi tagumisse ossa, kuhu tavaliselt kogunevad need õpilased, kes ei pea heaks tooniks õpetajaga esipinkidest tõtt vaadata. Saab vahel aknast õue kiigata, mööduvale sõbrale lehvitada, vaikselt toimetada mõnda tegemata koolitööd … Täna ei toimu midagi taolist – kõik õpetajad on tähelepanelikult keskendunud ja veidi elevil. Algab eksam.

Avalöögiks on Kristiina Ehini luuletus Eestimaa talude saatusest, mille esitab tumedapäine selgete silmadega tüdruk. Ruum on nii vaikne, nagu püüaks iga sõna ja talletaks selle seintesse, ruloodesse, sõnaraamatutesse riiulitel. Järgneb Hando Runneli proosapala, ikka peast, julgelt ja sõnumiga edasi antud. Käed tõusevad, et plaksutada, samas meenub, et ei sobi ju, ikkagi eksam, mõjub erapoolikuna. Aga kui tuleb järgmine ja järgmine esineja, kipuvad käed ikka omasoodu reageerima, kuni viimaks taltuvad: eksami esimene ülesanne on täidetud. Õpilased istuvad pinkides ja valmistuvad süvenenult järgmiseks. Mõni hoiab käes väikest paberilehte, millel on kirjas kõne teema, mis tuleb samas ette valmistada ja teistele esitada. Pikk poiss aknapoolses reas teeb üksikud märkmeid. Teadagi, temal ei tule jutust kunagi puudu. Mureliku moega väike neiu tema selja taga püüab aga kõik sõna-sõnalt kirja panna, et ükski mõte kaotsi ei läheks.

Samal ajal on klassi ees toimunud muutused. Tahvli ees toe najal seisab kaks näiliselt rutaka pintslilöögiga loodud õlimaali, Enn Põldroosi loomingu jäljendused, ning udupeen graafikatöö, kaunilt kujundatud ja raami pandud. Esimesel laual istub keegi põlvekõrgune olend, kelle kohta me veel palju ei tea: saviskulptuur Starkopfi stiilis. Kolm neidu, kelle häältes segunevad uhkus oma töö üle ja eksamihirm, saavad ükshaaval sõna. Nad räägivad, miks valisid just taolise kunstiliigi, kuidas kulges tööprotsess, milles tekkisid raskused, kuidas see uus kogemus neid endid puudutas ja muutis. Komisjon on tulemustest võlutud ja raske on esitada küsimusi, aga sedagi on vaja – eksam ikkagi. Viimaks on jutud räägitud ja küsimused vastatud, saabub vaikus.

Pikk poiss esipingis vaatab ringi, ilmselt ootab võimalust oma kõne esitada. Selle me talle ka anname. Saame kuulda arutlust vägivalla ja inimliku rumaluse üle. Mõni mõte paneb mõnusalt muigama, mõni üllatab. Järgmisedki leiavad uusi mõtteid oluliste teemade kohta: inimeste võrdsusest, olulistest väärtustest. Need ülesastumised tekitavad komisjonis elevust: saab küsida, diskuteerida, kõnelejat proovile panna. Kõigest hoolimata ei jääda vastust võlgu.

Viimane punkt on päris mahuka klassi ajalehe esitlus. Sellesse on panustanud kõik õpilased peale „kunstnike”. Trükivalgust on näinud artiklid koolielu sündmustest, lustakas reportaaž lennu pulmast, intervjuu õpetajaga, arvustusi, ennustused tuleviku tarbeks, küsitlus ja veel palju muud. Tööga seotud komisjoniliikmed on lehe juba varem läbi lugenud, teised tutvuvad sellega kohapeal. Hindamine nõuab mõttetööd ja omavahelist arutelu: kas küljendus on korrektne, tekstid vastavad žanrile, missugused on pealkirjad ja kas ka „keeletoimetaja” oma tööd hästi on teinud. Lõpptulemusega võib rahul olla. Nüüd jäävad klassi vaid õpetajad, kes asuvad hinnetes läbi rääkima. Seekordki oli tulemus ootuspärane: vaid üks „hea” ja teised „väga head”. Aegade jooksul on olnud ka korduseksami tegijaid, kuid seekordne lend ei jätnud midagi juhuse hooleks, ettevalmistus oli korralik.

Mida ma siin kirjeldan? See pole tulevikukool, vaid koolieksam gümnaasiumi lõpus. Põlva ühisgümnaasiumis on sellist loomingulist ja vaba eksamivormi rakendatud kümmekond aastat. Tegemist on väljendusõpetuse eksamiga, mille materjal läbitakse gümnaasiumi jooksul. Humanitaarharu (nüüd sotsiaalharu) 10. klassi õpilastel on valikaineks draamaõpetus. Aasta jooksul tehakse tööd nii keha kui ka häälega, et arendada esinemisjulgust ja oskust esitada kirjanduslikult nõudlikku teksti, nii proosat kui ka luulet. Järgmisel õppeaastal asendub see väitlus- ja kõneõpetusega. Kolmandal aastal õpitakse meediat. Kõik selle programmi läbinud on ühel meelel, et õppisid palju kasulikke oskusi, lisaks olid tunnid lõbusad ja pingevabad. Selle komplekseksamiga on viimastel aastatel liitunud ka kunstiajaloo koolieksami tegijad, kes kuiva faktikogumiku pähetuupimise asemel valivad loomingulise töö. Kuna selle aine õpetaja töötab ka kunstikoolis, pole praktikakohta ja juhendajat leida keeruline, tulemused on aga rabavad nii õpetajatele kui tegijaile endile.

Sel aastal toimus meie koolis ka esimene loovtööde kaitsmine 8. klassile. Õpilased olid teinud väikesi uurimusi, mõelnud välja nutikaid mänge, õppevahendeid, valmistanud kandleid, esitati näidend. Imetlesime läbimõeldud fotoreportaaži, puust treitud kujusid, metallitööna valminud täherida, mis andis kokku klassijuhataja nime, ja palju muud. Harva näeb hindamiskomisjoni eksamiruumist välja tulevat äraseletatult rahulolevate nägudega. Tavaliselt on eksami järelmõtteks see, et ikka midagi jäi puudu: ma ju õpetasin küll! Loovate esitluste hindamiselt tulles on tunne nagu pärast head teatrietendust: elamus on suurepärane ja tuju hea.

Reformituultes näib, et sedasorti eksam oli meie koolis tänavu viimane, kuid kindlasti jätkub suund loovuse arendamisele ja esiletõstmisele. Praegu on gümnaasiumiastme suur katsumus uurimistöö, mis mõnelegi raskeks taagaks kujuneb. Miks ei võiks selle kõrval olla võimalus teha midagi loovat, oma käte ja vaimuga, nagu seda teeb põhikool? Eriti teadmises, et gümnaasiumi lõpetamine pole jäigalt seotud riigieksami tulemustega. Juba kaheksandikud suudavad oma osavuse ja ideerohkusega hämmastada. Mida kõike oskaksid välja mõelda gümnaasiumiõpilased! Võib-olla avastaks mõnigi eneses ande, mis aitaks tulevases elus rohkem edasi kui uurimistöö tegemine, milleks ei jätku huvi ega tahtmist.

Samas on ka uurimus õppevormina end tõestanud. Meie koolis on uurimistööde kaitsmisest kujunenud akadeemiline, väljapeetud sündmus, mida on huvitav jälgida nii teistel õpilastel, juhendajatel kui ka retsensentidel. Suur rõõm on näha oma töö üle uhkust tundvaid esitlustulle astuvaid õpilasi, kes on end tavapärasest pidulikumalt riidesse pannud, oskavad pöörduda kuulajate poole ja suhelda hindamiskomisjoniga. Kõigel on koolisüsteemis oma koht, aga suurem valikuvabadus on kõige parem.