Nüüd saavad põhjaeestlased läbida Räpina aianduskooli teooriasessioone Tallinnas.

Vajadust korraldada õpet ka Tallinnas tunnetati Räpina aianduskoolis juba ammu, sest suur hulk sessioonõppes osalejaid on olnud juba aastaid pärit Tallinnast. Tuntumad neist on olnud Eesti Ekspressi toimetaja Madis Jürgen, kunstiakadeemia õppejõud Lilian Meister jt. Sessioonõpe tähendab, et õppuritel tuleb kuus korda aastas töö- ja pereelu kõrvale jättes nädalaks Räpinasse õppima sõita.

Et Põhja-Eesti aiandushuvilistele vastu tulla, pakkus Räpina aianduskool neile 2012. aasta sügisel esimest korda võimalust läbida teooriasessioonid Tallinnas. Huvi selle võimaluse vastu oli nii suur, et moodustati koguni kaks Tallinna-rühma – üks aianduses, teine maastikuehituses. Praktiliseks tegevuseks sõidavad mõlemad rühmad siiski Räpinasse, kus neid ootab ees lähiriikide kõige moodsam õppekasvuhoone.

Kuidas on uuendus vastu võetud?

Kui põhjaeestlastest õppuritel oli nii Tallinna kui ka Räpina kogemus, küsis kool neilt tagasisidet ja selgus, et 88 protsenti vastanuist andis sellele variandile väga hea hinnangu. Plussidena toodi välja järgmist:

– õhtusel ajal saab olla perega ja elu ei tule nii palju ümber korraldada;

– sobib väikeste kõrvalt õppimiseks − ööpäevaringset lapsehoidjat on raske leida;

– hädavajadusel (või juhul, kui on olnud võimalik mõni aine üle kanda) saab mõneks tunniks tööle, arsti juurde minna vm ära käia;

– saab ühte ainesse põhjalikult süüvida;

– Tallinnas saab õhtuti paremini õppida kui Räpinas.

Mõned tsitaadid: „Hindan kõrgelt kooli seesugust paindlikkust!”, „Lisaks otsesele kasule /—/ on sellel ka üks kaudne mõju: selline tegutsemisviis jätab koolist hea mulje − kool tahab ajaga kaasas käia ja otsib variante õpilasele parimate võimaluste loomiseks. See on võib-olla veel tähtsam.”

Loomulikult oli ka täpselt vastupidiseid arvamusi, inimesed on erinevad. Kui üks saab kodus paremini õppida, siis teise jaoks sobib rohkem just see, et saab kodused probleemid kõrvale jätta ning täielikult õppimisele pühenduda.

Kus ja kes õpetab?

Uuel õppeaastal jätkab aianduskool Tallinn+Räpina variandi pakkumisega. Käesoleval aastal toimus õppetöö koostöös Tallinna ehituskooliga, kuid et ehituskool on praegu ise oma õppehoone renoveerimise tõttu rendipinnal, on uueks õppeaastaks sõlmitud kokkulepe Tallinna teeninduskooliga, mille asukoht on isegi soodsam ja kus on igati head õppetingimused.

Õpetajateks on ikka needsamad inimesed, kes Räpinaski. Kahtlemata teeb see õpetaja elu keerulisemaks – koolis oma klassis on kõik materjalid käepärast, Tallinna minnes peab aga põhjalikumalt läbi mõtlema, mis ja kuidas. Samas töötab Räpinas ka õpetajaid, kelle kodu on hoopis Tallinnas.

Kes õpivad?

Räpina aianduskool on ainulaadne mitte ainult õpetatava valdkonna, vaid ka õppurite poolest. Enam kui pooled 750 õppurist on kesk- või kõrgharidusega täiskasvanud, kes on tundnud, et tahavad omandada elus ka mingid praktilised oskused, ning tulnud selleks õppima Räpinasse.

Kuna sessioonõpe on tasuta, küsitakse ikka, kas on õige maksumaksja raha eest õpetada aiandust inimestele, kel erialane haridus ja töökoht juba olemas ja kes tegelevad aiandusega ainult oma koduaias.

Kindlasti on kutsekooli peamine ülesanne valmistada ette spetsialiste, kes lähevad tööle ja hakkavad riigile makse maksma. Aga teisest küljest − ettevõtte keskmine eluiga on tänapäeval paarkümmend aastat, kuid tööturul peame hakkama saama oluliselt kauem. Mida mitmekülgsemate oskustega – miks mitte ka aiandusalastega − on inimene, seda paindlikumalt suudab ta kohaneda pidevalt muutuvas maailmas.

Toidujulgeolek ja korras haljastus

Ent mõelgem laiemalt! Maailma globaliseerumisprobleemidest on pooled seotud põllumajandusega (toit, keskkond, bioenergia jne). Seoses rahvastiku kiire kasvu ja elustandardi muutusega on oodata, et nõudlus põllumajandustoodetele juba paarikümne aasta jooksul maailmas kahekordistub.

Eesti põllumajandus-kaubanduskoda ja Eesti kaitsetööstuse liit sõlmisid jaanuaris koostööleppe. Algatati Eesti rahva toidujulgeolekut edendav projekt, mille eesmärk on arendada kohalikul ressursil põhinevat toidutootmist ja kindlustada elanikke võimalikult suures ulatuses kodumaise toiduga. Edukus neis küsimustes toetab kõige otsesemalt meie riigi esmast põhiseaduslikku ülesannet – tagada meie rahva püsimajäämine (http://www.epkk.ee/6366).

Koostöölepingus märgitakse, et Eesti tootjad suudavad praegu põhitoiduainetest varustada meie elanikke piisavalt piima, liha, teravilja ja kartuliga, kuid puu- ja köögiviljakasvatuses ulatub isevarustatuse tase 70% lähedale. Marjade ja värske puuviljaga suudetakse Eestis ise toota vaid 10% sisevajadusest. Maaelu arengukava 2014−2020 raames on kavas aiandussektorile teha mitmeid positiivseid erandeid.

Isegi kui tulevikuperspektiivid kõrvale jätta, mõjutavad aianduskooli vilistlased ka täna kogu Eestit. „Tervislik elu ilusas keskkonnas” – nii võiks selle mõju lühidalt sõnastada. Kes meist ei eelistaks kodus kasvatatud tomatit supermarketis pakutavale? Kas me oskame ümber arvutada, kui paljud terviseprobleemid on olemata tänu kodudele, kus süüakse omakasvatatud toitu? Kui paljud stressist tulenevad terviseprobleemid on kadunud tänu kirglikule mullas müttamisele? Kelle pilk ei jääks Eestimaal rännates pidama mõnel kaunil koduaial või linnaruumihaljastusel? „Räpina aianduskool harib karvakasvand isamaad,” on tabavalt öelnud Madis Jürgen, üks aianduskooli vilistlasi.

Ulvi Mustmaa: „Aiandusega tegelemine kindlustab meie toidujulgeolekut.”