Ilmar Tomuski raamatud võivad endast pealiskaudsele sirvijale jätta hoopis teistsuguse pildi kui süvenejale, kes teksti täht-tähelt läbi loeb ja nüanssidele tähelepanu pöörab.

Tomusk ei peida pead reaalse elu ees liiva alla ega ka heroiseeri seda, vaid seob olemasoleva oskuslikult lapsesõbralikeks ja õpetlikeks (krimi)lugudeks. Käsitledes elu just säärasena, nagu see on – külapoekese kõrvalisest puupingist Twitteri ja Facebookini –, lisades kõigele törtsukese ulmelisust.

Näiteks selle raamatu peategelane on üks pisut lihtsameelne ja eraklik (onu) Mauno – sääraseid leidub küllap paljudes Eestimaa kodukülades –, kes digitaliseeritakse ootamatult mobiiltelefoni kaudu internetti, kust teda saab päästa vaid ettelugemine.

Vähem tähtsad pole ka raamatukoguhoidjad ja eesti keele õpetajad, kes temaga koos kaovad, ning kaks kooliõpilast – Jaagup ja Andreas –, kelle hooleks jääb kõigi kadunuks jäänud pedagoogide internetist ükshaaval üles otsimine ja tagasi toomine. Kõige raskem on muidugi Maunoga, kelle jaoks ettelugemine on midagi uut.

Tomuski teostes saavad lisaks pealtnäha lihtsalt toredale loole ja Urmas Nemvaltsi illustratsioonidele kokku Terve Mõistus, Muhe Huumor ja Suur Tarkus. Mõelge sellele, kui loete selles loos kas või raamatukogust kaduma läinud teoste nimekirja …