Risto Lauri raamatust on juttu olnud juba mitu aega. Kui mõne nädala eest mainis seda ka meie kolumnist, kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv, kerkisid mu ootused üsna kõrgeks. Ehk sellepärast, aga kindlasti mitte ainult sellepärast, tuleb siinkohal mainida, et mehed ikka mõistavadki mehi paremini. Mitte et see mind kuidagi üllataks. Lihtsalt minu värsketest ilukirjanduselamustest hellitatud hing ootas ilmselt midagi pisut enamat.
Islandile emigreerunud pianistist Lauri tekstid on kohati nutikad ja mõtted vaimukad, aga tõsi on, et päris igast blogi- ja veebitekstist ikka raamatut ei saa. Eriti kui valimatult väljapurtsatatud tekstid tutvustavad pilte, mida raamatus lihtsalt pole, kasutavad keskpärast kõnekeelt ning ajalises plaanis väga suurt väärtust ei oma. Muhe on minu maailmapildis midagi pisut lihvitumat, kultuursemat, kirjanduslikumat.
Kahtlemata on siin ka muigamapanevaid tekste ja naljakaid lugusid muusiku elust ja juhtumistest. Ja mõni mõte tasub tsiteerimistki, näiteks see: „Mõtlesin siis ja mõtlen ka praegu, et millal ükskord saab otsa see täiesti ajuvaba või, täpsemalt öeldes, lausa idiootlik koolisüsteem, kus lapsi hoitakse aastate viisi kinni, sealjuures midagi vajalikku ja eluks tarvilikku õpetamata. /…/ selle asemel, et näiteks tuua koolidesse täiesti uus aine – eluõpetus – mis õpetaks noori inimesi tulevases reaalses elus reaalselt elama ./…/ Kui taoline aine võtta õppekavva näiteks üldbioloogia asemel, siis jääks paljudel küll teadmata info amööbi ribonukleiinhappe kohta, kuid see-eest jääksid ehk paljud abielud kokku …” (Lk 46).
Aga ei saa salata, et Islandil mitte käinud eestlane ootaks sellest maast tõesti rohkem infot kui isiklikest arvamistest maailma asjade kohta ja lugusid mujal juhtunust. Nii et kui mõni üksik erand välja arvata, on paraku selle raamatu suurim väärtus piltides. Moldova noore fotograafi Iurie Belegurschi imelised fotod Islandi taevast, maast ja mägedest on need, mis selles raamatus eestlasele Islandist räägivad.
Lisa kommentaar