Eestis on palju väikekoole, mida ähvardab sulgemine. Võtame Pikakannu kooli juhtumi, kus omavalitsus käitus kui kuri võõrasema. Aga nagu muinasjutus, nii saab ka elus see „võõrastütar” ootamatult hästi hakkama. Või rusikatega vehkimine Pühajärve kooli ümber. Mõni hea aasta tagasi sulges Elva linnavalitsus Peedu algkooli, nimetades seda koolide ühendamiseks. Praegu on seal tekkimas pisike erakool. Kimbutatud on ka Metsküla kooli jt.

Senine praktika on, et jätkusuutlikud ja -suutmatud koolid määratakse peaasjalikult õpilaste arvu järgi. Teised näitajad (suurema kooli kaugus, bussiliiklus, laste omapära, turvalisus) taanduvad selle ees. Ja üldse ei võeta arvesse seda, missugune õhkkond väikses koolis valitseb, millise õpikeskkonna suudavad õpetajad seal luua, milliseid tähendusi ja väärtusi nad lastel kujundavad, millised pedagoogilised veendumused neil on, kuidas nad õppevahendeid rakendavad. Seda kõike saab aga teha väga hästi ka väikeses koolis.

Liitklass olevat halb …

„Algkool on jätkusuutlik siis, kui seal pole liitklasse …”, teavitab meid Praxise uurimus 2005. aastast. See tõdemus pärineb maakondade hariduse arengukavadest.

Unipiha koolis on liitklassid olnud „aegade algusest”. Ma ei tea ühtegi last, kellel oleks läinud meie koolis liitklassis õppimise pärast halvasti. Meil on saanud ka kõige probleemsematest peredest pärit lastest tublid tööinimesed, mõnest teaduste doktoridki, rääkimata arvukatest bakalau­reustest ja magistritest.

Tõsi, liitklassidega kool vajab oskuslikke, innovaatilisi ja arukaid õpetajaid, aga ta vajab ka toetavat seadusandlust ja pädevaid otsustajaid. Selliseid otsustajaid, kes teavad, et liitklass on lapsele tavaklassist parem, mitte halvem. Ja kahtlemata vajab liitklassidega kool ka lapsevanemate ja oma kogukonna toetust. Viimane pole aga probleem, kui inimestele väikse kooli ja liitklassi eelistest rääkida. Inimesed mõistavad küll, kui neile vaid selgitada.

Liitklassidega õpetus ehk eriealiste pedagoogika levib praegu paljudes arenenud maades, kuna selles nähakse rohkesti häid jooni. Järgnevalt mõned näited.

Erinevalt tavaklassidest arenevad liitklasside õpilaste iseseisva töö ja õppimisoskus kiiremini kui üksikklassides.

Liitklass ei kammitse õpilast ühe klassi materjalidega, kiirema taibuga õpilased saavad juba ette tutvuda ka vanemas klassis õpitavaga. Andekamad ei pea ootama teisi järele.

Liitklassis arenevad laste sotsiaalsed oskused ja isikuomadused kiiremini, sest selles klassis on paratamatu, et õpitakse arvestama üksteisega, teisi aitama ja teiste abi vastu võtma, koostööd tegema. Andekamatele on siin suurepärane võimalus nooremaid koolikaaslasi õppimises aidata.

Teadlased arvavad teisiti!

Müüti, et liitklass pole jätkusuutlik, levitavad eelkõige inimesed, kes pole ise liitklassis õppinud, kes pole seda ka kõrvalt näinud ega liitklasside kohta teaduskirjandust lugenud. Aga lugemismaterjali liitklasside kohta on küllaga. Eelkõige soovitan tutvuda veebilehega http://www.­multiage-education.com/multiagelinks/, kus võib leida arvukalt artikleid ja ka praktilisi näpunäiteid. Põhjamaades on liitklassid täiesti tavalised, olen külastanud neid Rootsis, Norras ja Islandil. Klassid on loodud selleks, et õpilased harjuksid paremini keskenduma ja üksteist aitama ning üheskoos tegutsema, hoolimata erinevast vanusest.

Ka minu enda teadusmagistri töö on tehtud liitklassidest ja minagi jõudsin järeldusele, et liitklassidel ja väikestel koolidel on oma suured eelised. Kui minu sõnadest jääb teie veenmiseks väheks, siis küsige teistelt liitklassiõpetajatelt. Koolitajana olen nendega palju kokku puutunud ja keegi neist pole kaevanud, nagu ei võimaldaks liitklass lapsi hästi õpetada.

Ei maksa unustada ka tõsiasja, et enne sõda oli Eestis suur hulk koole liitklassidega. Just liitklasside baasilt arenes välja Johannes Käisi teemapõhise õpetuse idee, millest sai alguse meie edasine kooliuuendusliikumine, mis laienes lõpuks ka meilt üle lahe Soome.

Maakoolidele on liitklassid paljudel juhtudel ainus ellujäämise võimalus.

Kokkuvõtteks

Lõpetuseks tahan tähelepanu juhtida mõnele olulisele põhimõttele.

Me oleme mures, et inimesed on meil individualistlikud ja koostöövaimu napib. Aga miks me siis ei kasuta kooli võimalusi koostööharjumusi kujundada? Liitklassid on üks suurepärane võimalus selleks.

Me kardame oma Eesti identiteedi pärast – see kipuks üleilmastumise lainetes nagu kaduma minema. Aga miks me ei hoia siis alles oma väikseid maakoole, mis on sajandeid meie identiteeti alal hoidnud?

Inimene peab olema edumeelne ja jõudma kaugele, nagu on jõudnud ka paljud Unipiha Algkooli lõpetanud. Aga kaugele on nad jõudnud tänu tasakaalustatud, keskkonnahoidliku sideme hoidmisele inimese ja looduse vahel. Nad ei võõrandunud kooli ajal looduse suurest ringkäigust, vaid elasid temas ning temaga koos.

Eestlased on end ikka nimetanud maarahvaks, rasketel aegadel on just maa meid päästnud, varjanud, hoidnud. Endiselt on inimesi, kes tahavad elada ja töötada maal, olla maa, mulla ja päikese ligi, elu helduse juures. Miks peab nende lapsi „tõmbama keskustesse”, eemale pääsukeste lennust taeva all, põllul voogavast viljast, ümberringi pulbitsevast loodusest? Missugune mõju on maa elulaadi kokkukuivamisel ühiskonna vaimsele tervisele? Miks peame kiirustama urbaniseerumise probleemipuntrasse, mille lahtiharutamine ja kontrolli all hoidmine muutub järjest keerulisemaks ning raskemaks. Ka kallimaks.

Ja riigi julgeolek – on parem, kui maapiirkonnad oleksid asustatud. Tühja maad on kerge vallutada. Meenutagem kas või hiljutist suurt rühma võõramaalasi, kes üle piiri imbusid ja tänu kohalikele elanikele kinni peeti. Riigi strateegia peaks olema rahva, sealhulgas ka koolide tagasitoomine maale, mitte nende keskustesse tõmbamine.

Meie lapsed vaatavad maailmas ringi ja tulevad tagasi ainult siis, kui nende juured on tugevad. Vastasel juhul võib juhtuda nii, nagu parodeerib Toomas Takkis haridusfoorumi diskussioonilistis: „Kui Arno isaga peale suvevaheaega koolimajja jõudis … selgus, et klass oli pooltühjaks jäänud. Tootsi pere oli juba kevadel Soome kolinud, Imelik oli teel Austraalia poole, Raja Teele olla kuuldavasti Saksamaal, Kiir Iirimaal, Tõnisson ja Lesta elavat kuskil Tallinna lähistel. Õpetaja Lauri tunde annab aga köster, sest Laur mängib Rootsi vahet sõitva laeva bändis viiulit.”