Juhani Püttsepp on tuntud rohkem kui loodus(aja)kirjanik, seepärast võib esmapilk selle raamatu sisse olla üllatav – üheksakordsed kivimajad ja linnakära vaibumatute helidega. Aga see ongi alles sissejuhatus, millest järeldusi teha ei tohi ja mis viib välja mõistagi looduseni. Aastaaegadeni, unenägudeni, lapsemeeleni.

Nagu pealkirigi ütleb, on raamat kuulamisest. Pisut salapärane lugu sellest, kuidas pidevast piiksumisest ja tehnilistest helidest väsinud väike poiss näeb unes oma ema lapsepõlve vanaisa majas. Õunapuude ja hernehirmutiste, tuhkrukrabina ja jäälillede, metsamuusika, kasemahla ja lõosilmadega.

Püttsepa tekstid on lapsesõbralikud, lühikesed ja samas lummavad: „Udused ja sombused päevad näivad nagu suured hallid jänesed, kes kiiresti põgenevad …” või „„Tere, kase pojukesed!” hüüab poiss ja lehvitab lehtedele.” Natuke keelemeelelisi krutskeid ka sekka: „Suur suvi on kätte jõudnud,” kõneleb poiss koerale. – „Kuhu see väike suvi siis kadus?” imestab koer oma pruunide silmadega.

Sama väärt kui Pütsepa tekst, on ka Kadri Ilvese pehmed, sõbralikud, nostalgilised, õrnalt aimatavalt wiklandilikud pildid, mis teksti toetavad, aga ei tapa. Nagu vastupidigi. Nii võrdväärselt sobivat pildi-teksti sõbralikku vahekorda lasteraamatuis sageli ei kohta. Üks ilma teiseta ei oleks enam see raamat. Aga praegu on. Just selline, mille mina oma lapsele ostaksin. Tegelikult ostsingi.