Lugedes või kuuldes sõnu „õpilaste teaduslik ühing”, tekib nii mõnelgi veider tunne. Et mis te nüüd nalja teete: lapsed ja teadus!

Öeldakse, et teadusest kõneldagu ikka seal, kus ülikooli stuudiumist juba vähemalt pool eduga läbitud ja kraadiõpe käsil. Õpilased ehk siis lapsed sellel tasemel veel ei toimeta. Hästi mõeldud.

Alustuseks muusikast, spordist ja muustki

Kuid vaatame pisut teise suunda: lapsed ja muusika või siis lapsed ja sport. Juba nõukaajal, nagu mõnevõrra praegugi, olid pea igas linnas laste muusikakoolid ja mitmel pool ka spordikoolid. Ja laste muusikat ei pea keegi veidruseks, paljud leiavad lausa harda imetlusega, et nii tore, nii nunnud need muusikalapsed. Laste spordist kõneldes ei kuule samuti kahtlusenoote. Vastupidi: vaata, kui tublid on need meie tulevased Erkid, Triinud, Gerdid, Irinad ja kõik teised. Oleks vaid rohkem niisuguseid koole! Aga mida polnud nõukaajal ega ole õieti praegugi, see on laste teaduskoolid (v.a mõne ülikooli juures sedalaadi nime kandev struktuuriüksus). Teadus aga on. Nagu on muusika ja sport.

Ja nii nagu muusika või sport, maalikunst või ballett, nagu veel paljud inimtegevuse valdkonnad, on ka teadus üks neist aladest, kus mõnel inimlapsel on enam eeldusi ja kutsumust kui teisel. Ja ega tavapärane tee oma ala tippu kulge neis valdkondades olemuselt teisiti kui näiteks muusikas (NB! jutt on tavapärasest teest, mitte erijuhtudest): kõigepealt lastemuusikakool, seejärel n-ö keskastme muusikakool, muusikaakadeemia ehk konservatoorium vms, magistriõpe ja „lihvimisõpe” mõnes kuulsas keskuses ja väljapaistva meistri käe all … ja siis ehk saab kestvat (mitte juhu)tööd helilooja, dirigendi, solisti või vähemalt orkestrandina mõne tunnustatud orkestri, ooperimaja või plaadifirma lähistel.

Muusika ja spordi juures on üks iseärasus, mida laiad rahvahulgad sageli hoolikalt ei mõtesta: õpetaja või treeneri individuaalne töö näiteks tulevase viiuldaja või kettaheitjaga. Täpsemalt: äsjanimetatud töö on oma indiviidikesksuse tõttu olemuselt erinev ülikoolide nn vooruloengutest või harjutustundidest, milles ühe õpetaja või juhendaja õppetunnis osaleb kümneid ja vahel isegi sadu õppureid, kelle seast peaksid kujunema lisaks oma valdkonna kvalifitseeritud spetsialistidele ka selle valdkonna teadlased. Ja uskuge – põhjus, miks ülikoolides ja üldhariduskoolides valdavalt kasutatav õppetöö teostamise vorm on oma olemuselt nii erinev muusikas ja spordis rakendatavast õppeprotsessist, pole mitte selles, et sajad viiuldajad ei saa ühes ruumis ühte suurt meistrit kuulata ja ise tuua samas kuuldavale üha kaunimat kõla. Ning sadakond ühe juhendaja selgitusi jälgivat kettaheitjat ei saa kõik ühel staadionil kettaid lennutades, hoolimata uhkest vaatepildist, väärilisi tulemusi Teemantliiga tarbeks. Põhjus on milleski muus kui ajalis-ruumilistes mahtudes ja mahutavuses. Põhjus on selles, et tee muusikaliste või sporditulemusteni – on nendeks siis suurepärased muusikateosed, ennekuulmatud esitused või väljapaistvad sporditulemused – kulgeb juhendatava ning juhendaja koostöö kaudu. Sellises koostöös, mis võimaldab neil üksteist segamatult jälgida, süveneda sellesse, mida ja kuidas teine teeb. Ja kõik selle nimel, et juhendataval tekiksid ja areneksid asjakohased teadmised, oskused ja vilumused. Ikka paremad ja paremad eeldused ning võimekus omal alal edasisi tulemusi saavutada. Mingil põhjusel ei arvata, et teadlaseks kujunemisel on vaja tugineda samalaadsele alusele: sügavalt individualiseeritud kujundamise-kujunemise protsessile. Ja et sellise protsessi korraldamine nõuab samuti asjakohaseid organisatsioonilisi vorme ning ressursse, täpselt nii, nagu nõuab seda tulevaste sportlaste või muusikute „tekitamine”.

Kui ühiskond teadvustaks ja tõesti tahaks

Niisiis, sportlastele, muusikutele ja mitmetele teistele mõeldud ning juba varasest east algav koolitus- ja koolisüsteem on olemas. Miks seda teadlastele pole? Küllap on siin oma osa levinud arvamusel, et erinevalt tulevasest muusikust või sportlasest pole tulevast teadlast võimalik süsteemikindlalt vormida enne, kui ülikooliaeg on käes. Et enne pole üldjuhul võimalik. Samas peab tulevane tennisemängija alustama juba lasteaia viimasel kursusel, nagu tulevane viiuldajagi. Sest hiljem ehk ei kujune (füsioloogiliselt ja vaimselt) välja seda ja teist ja kolmandat … Aga tulevane teadlane? Noh oletame, et äkki on enne kooli veel varavõitu (kes selgitaks, et miks?). Kuid koolieas, kus juba puututakse kokku nähtuste, mõistete, väidete, vahendite – sh vaatluste, katsete, mõõtmiste, põhjenduste ja selgitustega? Mis sel ajal alustamist segab?

Ütlen: ei sega miski, kui ühiskond lõpuks otsustaks, et teadlasi on sama hädasti vaja kui spordi- või kunstiinimesi. Ja kui ühiskond nii otsustab, siis tuleb leida ressursid, et luua ning arendada välja vastav õppeasutuste süsteem (nagu nt muusikakoolid). Loomulikult koos juhendajate korpuse, nende ettevalmistuse süsteemi, eelmainitud õppeasutustes vajalike õppe- ja kasvatustöö aluste, meetodite, metoodikate ja muu seesugusega. Olen ise tegelnud inimestega, kelle eeldused ja kutsumus teadustööks avaldus väga varakult. Seetõttu julgen väita, vastutades oma sõnade sisu eest, et tõesti ei sega miski, KUI ühiskond seda teadvustaks ja tõesti tahaks. Tahaks sama innukalt toetada teadlaste järelkasvu, nagu toetatakse näiteks uute sportlaste esilekerkimist.

Soovimata kuidagi halvustada inimtegevuse teisi valdkondi, olen paraku veendumusel, et meie edasine olemasolu on juba lähiajal oluliselt olenev sellest, kui edukad oleme teaduses. Selleks on aga vaja heal tasemel teadlasi. Ja paraku palju enam kui seni.

Õnneks midagi siiski on – on ÕTÜ

Kuigi Õpilaste Teaduslik Ühing pole sugugi asjakohane õppeasutuste süsteem, püüab see kooslus teha nii mõndagi teadlaseks kujunemise toetamiseks.

ÕTÜ püüab leida teadusega seotud kutsumust ja eeldusi (isegi pisut) ilmutanud noortele just neile sobivast valdkonnast individuaaljuhendajaid. Iga juhendaja esmane siht on juhtida juhendatavaid niisuguste probleemideni, mille uurimine on neile parajasti jõukohane. Juhendaja järgmine ülesanne on tutvustada juhendatavale tasa ja targu uurimistöö tegemist, sh seda, kuidas otsida ning kasutada antud alal juba saadud tulemusi (st tööd teaduskirjandusega). Ja lõpuks peab juhendaja juhendatavale sedagi selgitama, kuidas oma tulemusi akadeemiliste mängureeglite kohaselt esitada. Nii kirjutades kui ka kõneldes.

ÕTÜ pakub oma tegevusse kaasatavatele ja kaasatud noortele jõukohast osavõttu akadeemilistest üritustest (näiteks konverentsid ja seminarid), et õpilased omandaksid akadeemilistel üritustel osalemise, esinemise ja suhtlemise kogemusi.

ÕTÜ toel püütakse pakkuda end teadusega siduvatele noortele teisigi omavahelise suhtlemise võimalusi oma identiteedi ja kogukonna kujundamiseks ja väärtustamiseks. Siinkohal võib nimetada iga-aastase teaduskonverentsi ning Viitnal toimuva suvise seminari raames suurepäraselt sujunud seltsielu (sh ekskursioonid ja akadeemilised banketid, kuid ka diskussioonid ja mõnus saun Viitna järve kaldal).

ÕTÜ teavitab noori teadustöö võimalustest ja selle võludest, innustab ja julgustab „teeleasujaid”. Nii neid, kes alustavad juhendatavatena, kui ka neid, kes alustavad juhendajatena. Seejuures leitakse võimalus parimaid tulemusi saavutanud õpilasi ja nende juhendajaid esile tõsta ja autasustada. Nii tubli rahapreemia kui ka laias maailmas toimuvatest noortele teadlastele mõeldud üritustest osavõtukulude katmisega.

Siinkohal tasub teada, et kogu ÕTÜ masinavärki hoiab käimas ja korras üks väga väike, kuid efektiivselt tegutsevate ja sümpaatsete naiste kooslus, keda juhib bioloogi taustaga Terje Tuisk. Nimetatud seltskond toimetas aastaid sihtasutuse Archimedes tiiva all, mistõttu kutsuti neid sel ajal ÕTÜ üritustel Archimedesteks. Nüüdseks said neist agendid, kuna see tiib, mille all ollakse, kuulub sedapuhku Eesti teadusagentuurile. Aga tiib tiivaks – erakordselt tubli ja tulemuslik on see töö olnud. Kõik need pea kümme aastat (!), mille vältel nõukaajal loodud ja väga heale tasemele tõusnud, Eesti ajal varjusurma vajunud ning sel aastatuhandel taas käivitatud ÕTÜ tegutsenud on.

ÕTÜ eelmise õppeaasta tegemistest

Nagu mainitud, on ÕTÜ-l igal õppeaastal mitmesuguseid üritusi, mille seas on alati oma „kaks kanget” Eestimaal: esiteks teaduskonverents mõnes huvipakkuvas linnas ja teiseks seminar Viitnal. Teaduskonverents toimus sedapuhku TÜ Narva kolledžis. Õpilasteadurid esitlesid oma sel aastal valminud uurimuste tulemusi, millele lisandusid Virumaal tegutsevate õpetlaste ning teadusmahuka tootmisprotsessiga ettevõtete juhtide ettekanded. Konverentsi vältel toimusid ka mitmed erineva profiiliga ekskursioonid, nt Narva kindlusesse ja kuulsasse Sillamäe tehasesse.

Viitna seminar toimub, nagu nimigi ütleb, Viitna järve äärses puhkekeskuses. Igal aastal on seminari akadeemilisel osal oma peateema − teema, mida mitme päeva vältel käsitletakse eri teadusvaldkondade vaatevinklist. Selle aasta peateemaks oli surm. Esimene ettekanne, mille pidas käesoleva kirjutise autor, käsitles surma, täpsemalt elus olemist ja elutust süsteemide matemaatilise teooria raamides. Järgnes akadeemik Leo Mõtuse ettekanne, milles mõtestati tehniliste süsteemide surma ehk siis seda, mida kujutab endast surm insenerialal.

Edasi liikus käsitlus tehnika alalt füüsika valda: akadeemik Enn Saar selgitas, mida kujutab endast surm universumis (kuidas ja miks surevad tähed, galaktikad ja lõpuks kogu universum kui säärane). Järgneval hommikul selgitas surma olemust keemik Toomas Kaevand ja tema järel bioloog Georg Aher. Bioloogiast liiguti edasi inimolendi juurde. Seda, mida kujutas ja kujutab endast surm meditsiini vallas, selgitas dr Andres Lehtmets. Inimese surma mõistega seotud religioosseid aspekte vaatles teoloog Einar Laigna. Surmast kultuuri kontekstis (sh nii surmakultuurist kui kultuuri surmast) kõneles folklorist ja kultuuriantropoloog Anzori Barkalaja. Viimases, ajaloolase Küllo Arjakase ettekandes vaadeldi inimkoosluste surma. Täpsemalt seda, kuidas ja milliste ühisjoontega saab kirjeldada ning selgitada impeeriumide hukku.

Kuulsa füüsiku Niels Bohri mõtteavalduse kohaselt on iga teooria, õpetus või käsitlus just nii väärikas ja suur, kui väärikas on selle eitus. Mingis mõttes on elu ja surm teineteise eitused. Seega ei saa olla elu väärikat käsitlust, kui seda pole surma jaoks. Kusjuures surm ja seeläbi ka elu pole pelgalt inim­olendi või temasarnaste pärusmaa. Surm ja selle vastand – elu – on palju mitmekülgsem ja mitmetes väga erinevates valdkondades ning vormides esinev olukord, kui ollakse harjunud. Seda tasub teada. Ka teadlastel. Eriti neil, kel oma elu veel ees.