Arenenud riigid teenivad suure osa eksporditulust kõrgtehnoloogiliste toodete müügiga. Soomes andis ainuüksi Nokia parimatel aastatel üle 30% riigi eksporditulust.

Eestis praktiliselt puudub oma kõrgtehnoloogiline tööstus. Elektroonika vallas on üksikuid ülikooliga nõrgalt seotud firmasid, kes täidavad riigi tellimusi ja suudavad oma toodangut ka eksportida. Nad ei tasu ülikooli makse ega taotle riiklikke preemiaid. Mõnevõrra lihtsam on asi IT vallas, muidugi ka sotsiaalteadustes, kus pole vajadust hinnalise aparatuuri ja vajalike ruumide järele, kus puuduvad tollimaksud ja maksukoormist saab optimeerida välislepingu vormistamisega riiulifirma kaudu.

Ei tunta elektrotehnika aluseid

Eesti teaduse probleemid saavad alguse juba kooliprogrammist, mis kohati on üsna lünklik ning teisalt mittevajalikuga üle koormatud. Mulle kätte sattunud 9. klassi füüsikaõpikus on koostajad põhjalikult käsitlenud oma eriala: tuumafüüsikat ja astronoomiat, elektrotehnikast seal juttu pole. Omal ajal oli elekter 7. klassi füüsika osa ning seda korrati 10. klassis. TPI laevajõuseadmete erialal oli koguni kolm erinevat elektrotehnika kursust. Selle, ainsana TPI-s kuue õppeaastaga eriala programmi koostasid välisriikide ülikoolides hea hariduse saanud professorid, kes üritasid ka tudengitele anda korraliku insenerihariduse. Välja arvatud end ise harinud elektroonikahuvilised, ei tunne elektrotehnika aluseid ka Eesti ülikoolide füüsikutest lõpetanud. Olen näinud nii keemikuid kui ka füüsikuid aparatuuri juures maandus- ja nulljuhet kokku ühendamas. Nulljuhtme vool moduleerib sel juhul kõikide sama maandusliini külge ühendatud seadmete signaale, tõstes mürataset ja takistades nõrkade signaalide mõõtmist, mida on ka kurdetud.

Patendid ja preemiad

Väiksem osa Eesti akadeemikutest on oma erialal väga head spetsialistid. Paraku on „demokraatliku enamuse” teadmised pinnapealsed ning oma huvide kaitseks on enamik teadustöö taseme hindamiseks kehtestanud publikatsioonidele tehtud viidete arvu ja nende „derivaadi” h-indeksi, millel puudub seos teadustöö tasemega. Viidete arvu saab tõsta üksteisele viidates või nõudes alluvatelt oma nime lisamist nende töödele.

Soome teadlaste kriitika tõttu, et Eesti teadlastel on väga vähe patente, hakati meil vanu autoritunnistusi massiliselt patentideks ümber vormistama. Selle tulemusena on mõnel akadeemikul sadakond riiulipatenti, mida kunagi ei rakendata, mille vormistamiseks ja hoidmiseks kulub aga hulk ülikooli teadusraha. USA tehnoloogiafirma sel viisil ei larista. Patenditaotlus antakse sisse alles siis, kui ollakse veendunud, et toode kasumit teenib. Kui toode on maailmas parim, saadakse patent igal juhul.

USA-s on kombeks lepingu tähtajaks tulemuste saavutamise eest preemiat maksta (royalty payments). Eesti ülikoolide nõukogude „demok­raatlik enamus” on neile maksetele jäigalt vastu seisnud. Kasu sellest keegi ei saa – preemiamaksete võrra väheneb Eestisse toodav lepinguraha, väheneb ka huvi töömahukate välislepingute sõlmimise vastu. Nii pärsitakse teaduse ja majanduse arengut.

Teadusmullide autorid on oma ebaedu õigustanud väitega, et ainult 5% projektidest on edukad. See number on kahe arvu keskmine. Ca 5% teadlastest suudab sünnipärase võimekuse, eriala ja süvateadmiste baasil kõrgtehnoloogilisi projekte edukalt ellu viia. Ülejäänutel ei sobi eriala või on õppe-administratiivtööl baseeruva karjääri tõttu erialateadmised pinnapealsed. Uue tipptasemel kõrgtehnoloogilise toote loomine eeldab keemia-, füüsika-, elektroonika-, elektrotehnika, soojustehnika, vaakumtehnika, mehaanika- jt teadmisi. Paraku ei jõua see tõdemus sageli vähese teadustöö kogemusega ametimeeste teadvusse, mistõttu ettevõetud projektid tihti ebaõnnestuvad.

Vanusepiirang

Tugev pidur Eesti teaduse arengule on olnud vanusepiirangu kehtestamine, mille algne eesmärk oli kõrvaldada võimekad rektorikandidaadid konkurentsist. Kuigi projekti autorid väitsid, et vanusepiirang oli mõeldud ainult õppejõududele, kehtestasid püüdlikud ametnikud selle ka teaduritele. Teadureid enam ei valita, vaid määratakse kohale kolmeliikmelise ekspertkomisjoni otsusega, kelle liikmetest üks ei pea kohal viibima. Teaduri eest salastatud otsusest võib kõik olulise välja jätta, kui tegemist on konkurendiga − kujundades sel viisil mulje vähevõimekast isikust, et õigustada tema madalat palgataset. Kui teaduri töölepingut uuendatakse paari kuu kaupa, siis pole võimalik sõlmida välislepingut, mis eeldab töö planeerimist aastateks ette. USA teaduslaboris töötavad teadlased surmani, kui tervis lubab.

Maksusüsteem

Eestis on kasutusel üsna omapärane arenenud riikidest kardinaalselt erinev maksusüsteem. Välisfirmad on osanud tööle palgata kohaliku nomenklatuuri esindajad või nende pereliikmed. Vastutasuks on saadud õigus kogu kasum maksuvabalt riigist välja viia. Kõrgepalgalised ei maksa faktiliselt ka 32% sotsiaalmaksu oma palgafondilt. Absurdne on olukord ülikooli välislepingu palgafondi maksustamisega. TTÜ välislepingu palgafondi brutomaks on 85,2%, TÜ-s koguni 105,2%. Nii kõrge maksutase on blokeerinud teadlastele pakutud uurimis-arendustöö lepingute sõlmimise. Tehakse õppe-uurimistöö lepinguid, kui neid õnnestub saada. Suured akadeemikute juhitud töögrupid saavad oma palgaraha riigikassast, millel ülikooli maks puudub. Lisaks on nad saanud kopsakaid toetusi EAS-ilt, mille rahale väikesed töögrupid ja üksikteadurid ligi ei pääse.

Isiklikku kogemust

Teadustööks sissetoodud seadmete ja materjalide eest tuleb maksta kõrgeid tollimakse, välispartner neid tasuda ei tohi. USA-st kiirpostiga Eestisse saabunud saadetised on tollis takerdunud nädalateks. Rekord on ligi kaks kuud, sellest täpselt kaks nädalat kulus loa saamiseks 250 ml ülipuhta soolhappe sisseveoks ühelt Valgamaa metsades resideeruvalt ametnikult. Kui palusin telefoni teel asjaajamist kiirendada, kuulsin vastuseks: mis te virisete, meil on aega 30 päeva vastuse saatmiseks. Loomulikult oli taoline asjaajamine tolliametile kasulik, kuna iga päeva eest tuli maksta tollile hoiutasu. Peaministrile saadetud muudatusettepanekutega kirjale ma vastust ei saanud, kui mitte arvestada tollimaksude karmistamist ülikoolile.

1998. a töötasin Bruker AXS, Inc. tellimusel välja varem kasutusel olnutest kaks korda tundlikuma ja suurusjärk väiksema ajakonstandiga röntgenluminofoori. Bruker soovis selle tootmiseks moodustada ühisettevõtte TTÜ-ga, oli valmis katma kõik kulud ja maksma stipendiumi selle eriala kraadiõppuritele. Mina taotlesin Eesti innovatsioonifondilt 60 000 krooni toetust, mis oleks mul aidanud osaliselt tollimakse katta. Toetusest keelduti, samas eraldati 200 miljonit krooni projektile „Keikovi pump”, mis mõne aja pärast lõpetas pankrotiga. Hoolimata TTÜ tippjuhtkonna toetusest, ei õnnestunud Brukeril poliitilise ja akadeemilise ladviku tugeva vastuseisu tõttu Eestis oma plaane realiseerida. Aastal 2001 panime materjali tootmise käima Atlantas. 2004. a kolis ettevõte seoses nõudluse kasvuga suurematesse ruumidesse. 2005. a sai Bruker selle materjali baasil hambatehnikutele valmistatud väikekaamerate eest maineka R&D100 auhinna. Materjali kasutatakse kogu maailmas, NASA kaudu ka maailmaruumis. Veelgi enam, LED-lampide loomine (IEEE SPECTRUM, jaanuar 2012) on järsult kasvatanud nõudlust luminestsentsmaterjalide järele, mida on märksa lihtsam toota kui röntgenluminofoori. Valede otsuste tõttu on Eesti ilma jäänud miljonitest dollaritest.

2005. aastaks kuulutas TA pidulikult välja uudse innovatsioonipreemia. TTÜ esitas selle saamiseks kõigile nõuetele vastanud Brukeri töö tulemused. TTÜ taotlus jäigi ainukeseks, kuna akadeemik, kelle jaoks see preemia loodi, jättis siis oma töö esitamata. TA president nimetas Brukeri projekti meedia esinemises pisikeseks niš­itööks, viidates salastatud retsensioonile, ning lükkas TTÜ taotluse tagasi. Kokku pidi retsensioone aga olema neli: kaks kodumaist ja kaks välisteadlastelt. Praegu akadeemikud innovatsioonist enam ei räägi, selle asemel antakse välja kaks elutööpreemiat.

Silmatorkavalt madalal

Arenenud riikide reastuses on Eesti oma silmatorkavalt madala brutopalgaga viimasel kohal (SPIE 2012, Optics and Photonics Global Salary Report) ja jääb sellele kohale tõenäoliselt ka järgmisteks aastakümneteks. Kui võrrelda netopalku, jääb Eesti USA-st paarkümmend korda maha. Kolme lapse korral on tulumaks USA-s ca 15 000 dollari suuruselt kuupalgalt null. Sissemakse pensionifondi on vabatahtlik, tööandja lisab sinna omalt poolt töövõtjaga võrdse summa. Niipalju siis lühidalt haridus-, teadus- ja maksusüsteemi mõjust riigi majandusele.

Hiljuti tehti veel üks katse luua TTÜ juurde luminestsentsilabor. Selleks kutsuti Eestisse USA-s selles valdkonnas edukat karjääri teinud noorema põlvkonna teadlane. Pärast tutvumist siinsete oludega otsustas mees pakkumisest loobuda ja pöördus USA-sse tagasi. Meie minister arvab, et kui lahkunud spetsialistidele pakkuda Eesti kahekordset palka, tulevad nad Eestisse tagasi. Ei tule. USA-s saab spetsialist sama töö eest 20 korda kõrgemat palka, lisaks on seal uurimistööks suurepärased tingimused.

Vältimatuid ümberkorraldusi

Kui soovitakse jõuda arenenud kõrge elatustasemega riikide hulka, on vältimatu teha mõned ümberkorraldused.

• Tuleb tervikuna üle võtta mõne arenenud riigi maksusüsteem (pole eriti oluline, kas USA või mõne Euroopa riigi, kas või Soome oma; USA süsteem sobib paremini aktiivsetele ja ettevõtlikele inimestele).

• Avalikustada kõik need ametipalgad, mille raha pärineb riigikassast.

• Ülikoolide teadurite ja inseneride töölepingud tuleb muuta tähtajatuks.

• Teadurite esmane valimine oma ametikohale peab toimuma kogu üksuse kollektiivi osavõtul.

• Tuleb teha lõpp välisriikides töötavate Eesti kodanike topeltmaksustamisele.

• Reorganiseerida Eesti TA personaalakadeemiaks, nagu seda on näiteks New Yorgi TA.

• Retsensioonid, millele toetudes jaotatakse riigikassast pärit raha, peavad olema avalikud ja kõigile kättesaadavad.

• Teadusraha peavad hakkama jaotama inimesed, kes ise või kelle lähedased seda raha ei taotle.