Tänu ja tunnustus Maris Vilmsile „Üheksandikele“ kaasa elamast. Rõhutaksin siinkohal, et sellised probleemid pole meie koolides erandlikud, vaid muret tekitavalt tavalised. Ja kogu selle teleseriaali eesmärk ongi vast esmajoones mitte ainult kaasa elamine Kuristiku Gümnaasiumi 9.b noorte inimeste arengule ja õpetajate sellesuunalistele pingutustele, vaid analüüsida, mida samades olukordades tegelikult teha saaks ja teha tuleks. Ja mis on sellise ebanormaalse olukorra põhjuseks.
Maris kui sotsiaalpedagoog rõhutab väga selgelt vajadust koolis tõrgeteta ja efektiivselt toimiva tugisüsteemi järele. Tugisüsteem peab leidma võimalusi toetada õppimises mahajäänutel enesesse usu taastamist, tahtmise äratamist raskustega võidelda ja võita, mitte alla anda ja koolist puududa või hoopiski koolitee pooleli jätta. Tõepoolest, abi vajavad vahel ka lapsevanemad, et aidata leida võluvitsa, mille abil anda oma pojale või tütrele uuesti kätte õige suund. Noor on jõudnud murdeikka, kus kujuneb enesekehtestamise soov, ja vahel ei jõua enam kohale ei isa noomiv sõna ega ema südamlik palve. Loomulikult on kõikide nende probleemide lahendamine ka klassijuhataja vast kõige olulisem ülesanne, aga paraku napib tavaliselt aega ja ka spetsiaalseid oskusi. Alates koolijuhist ja lõpetades haridusministriga oleks vajalik tunnistada, et meil on igas koolis vaja rakendada korralikult toimiv tugisüsteem. Hea ja hooliv koolipsühholoog lahendab paljud sedalaadi mured enne, kui need ületamatuks muutuvad. Meenub, et kui ma 5 aastat tagasi GAG tööle läksin, olin meeldivalt üllatunud kooli psühholoogi pöördumisest minu kui uue klassijuhataja poole väga täpsete personaalsete küsimustega minu klassi õpilaste hakkamasaamiste ja omavaheliste suhete kohta. See oli kooli psühholoog, kes teadis nime ja nägupidi, aga ka probleeme pidi rohkem õpilasi kui ükski aineõpetaja. Koolipsühholoog oli majas iga päev ja igale õpilasele kättesaadav, nüüd paraku on vastuvõtt kord või kaks igal kuul ja sisuliselt enam seda tuge koolil pole. Rääkida murest koolist väljalangevuse pärast ja samas sellest, et riik ei saa ja kohalik omavalitsus ei suuda tagada koolile tugisüsteeme on hariduskorralduslik nihilism.
Meie „üheksandike“ ja nende vanemate nõustamist oleks kindlasti võinud olla rohkem, aga tänu teleprojektile oli õpilastel sagedased vestlused saate produtsentidega ja ka sellest oli palju kasu. Kiiduväärt on koolides hoogu koguv noorteühingu TORE tegutsemine, millest on loota mitmepoolset kasu.
Maris Vilms (ja paljud teised) muretsevad selle üle, nagu peaksid „üheksandike“ varasemad õpetajad silmad peast häbenema. Ma usun siiski, et meie üheksandikud ise eelkõige oma silmi häbi pärast peidavad, sest nad ju tunnistavad, et pole õppimisega juba aastaid tegelenudki. Ja vähemalt matemaatikatunnis said nad üsna mitmel korral kuulda kiitust nende eelmise aasta õpetaja kohta, kes oli neile (enamusele) ruutvõrrandi lahendamise selgeks teinud. Tõsi, taunivalt tuli ühes tunnis mainida algklasside õpetajaid ja õpikuid, kus tehete järjekorra õpetamisest oli paljudele jäänud meelde, nagu peaks enne tegema liitmise ja alles siis lahutamise, enne korrutamise ja alles siis jagamise. Paraku on see nn tüüpviga ja ma ei suuda siin panna süüd õpilastele. Loomulikult unustatakse õpitut. Loomulikult on vaja korrata. Aga meenutada saab siiski vaid seda, mis on meeles olnud. Kui 9. klassi õpilasel pole mõnd olulisest asja varasemast klassist võimalik meenutada vaid tuleb hakata õppima-õpetama nagu uut teemat, siis on tegemist ühe väga levinud pettusega – õpilane viiakse järgmisesse klassi ilma, et tal antud klassi kõige olulisem osa oleks piisavalt selgeks saanud. Seejuures pole õpilase jaoks ju vahet, kas see olukord tekkis tema laiskusest, kodusest vähesest järelvalvest või õpetaja hoolimatusest ja saamatusest. Kuidas sedalaadi pettusi vältida, selles on küsimus.
Maris märgib, et see pole ju lihtsalt (lavastatud) telesaade, vaid need noored, aga ka nende õpetajad jäävad teleajalukku. Mis muud, kui soovida, et ka aastate pärast saaksid „Üheksandike“ projektis osalenud öelda, et see oli neile kasulik ja õpetlik aasta.

Üheksandike matemaatikaõpetaja
Agu Ojasoo