TÜ sotsiaaltöö õppejõudude märgukiri seoses sotsiaalpedagoogi kutsestandardi kavandamisega.

15. oktoober, Tartu.

Tunnustame Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühenduse algatust oma töövaldkonna korrastamisel, mille tulemusena on valminud ja aruteluks välja pandud sotsiaalpedagoogi kutsestandardi kavand (edaspidi standard). Tundes muret Eesti sotsiaalvaldkonna erialade arengu ja vastava kõrgkoolituse pärast, otsustasime haridusüldsusele tutvustada oma vaatenurka standardile ja sotsiaalpedagoogika kohale sotsiaalsete ja pedagoogiliste erialade seas.

Sotsiaalpedagoog – kas pedagoog või sotsiaaltöö tegija?

Alustagem sotsiaalpedagoogika määratlusest. Standardi A-osast selgub, et „sotsiaalpedagoogi töö eesmärk on sotsiaalsete oskuste parendamine, erinevate sotsiaalsete ja toimetulekuprobleemide ennetamine ning leevendamine, tegutsemisvõime ja toimetuleku toetamine nii individuaal- kui võrgustikutöös”.

Standard paigutab sotsiaalpedagoogi pedagoogikaspetsialistide hulka, kes ametite klassifikaatori (vt http://www.kutsekoda.ee/et/uudised/view/10409018) järgi „õpetavad erinevatel haridustasemetel ühe või mitme õppeaine teooriat ja praktikat”. Näeme, et standardis kirjeldatud sotsiaalpedagoogil ja pedagoogil puuduvad ühisjooned: üks tegeleb sotsiaalsete probleemide ja toimetulekuga, teine õpetab. Seevastu on sotsiaalpedagoogi töö kirjeldus küllaltki sarnane ametite klassifikaatoris esitatud sotsiaaltöötajate omaga, kes „annavad nõu ja juhendavad üksikisikuid, perekondi, rühmi, kogukondi ja organisatsioone sotsiaalsete ja isiklike raskuste korral. Nad aitavad klientidel arendada oskusi, korraldavad juurdepääsu ressurssidele ja toetavatele teenustele, mis on vajalikud tööpuudusest, vaesusest, puudest, sõltuvusest, kriminaalsest või õigusvastasest käitumisest, abielu- jm probleemidest tekkinud raskustega toimetulekuks.”

Formaalse kirjelduse põhjal on sotsiaalpedagoog sotsiaaltöö tegija, kuid standardit lugedes torkab silma, et selle koostajad eiravad sotsiaaltöö väärtusi. Puudub inimene, kelle heaks ja kellega koos töötatakse – seega ei hoolita partnerluse põhimõttest. Ei mainita last ja tema perekonda ega õpetajaid jt koolitöötajaid, rääkimata ülivajalikust koostööst valla või linna lastekaitseteenistusega ning kogukonna teiste asutuste ja organisatsioonidega. Välja on jäänud kliendi (eriti lapse!) õigused: õigus olla ära kuulatud ja informeeritud, õigus kaasa rääkida ennast puudutavas, õigus olla koheldud väärikalt ja õiglaselt, mille juurde kuulub eriline hoolitsus nõrgemate ja kehvemas olukorras olijate eest. Standard on töötaja- ja tegevusekeskne; tegevus on suunatud probleemide ja vajakajäämiste avastamisele ja kõrvaldamisele, mitte inimliku võimekuse toetamisele ja emantsipatsioonile, mis ometi on nüüdisaja sotsiaalse töö keskne väärtus. Kui sotsiaaltöö on eesmärgipärane muutmisprotsess, siis standardis sotsiaalpedagoogi tööl eesmärk puudub, st eesmärgiks peetakse tegevusi endid (parendamine, ennetamine, leevendamine, toetamine). Määratlemata on jäänud soovitav olukord või ideaal, milleni nende tegevuste abil jõuda püütakse.

Raskused sotsiaalpedagoogi kutseala määratlemisel on teatavasti seotud asjaoluga, et Saksa ja laiemalt Mandri-Euroopa kultuuriruumist pärit sotsiaalpedagoogika mõiste ja vastav praktika on ingliskeelses kultuuriruumis võõras. Ametite rahvusvahelises standardklassifikaatoris (ISCO 08, vt http://www.ilo.org/public/english/bureau/stat/isco/) sotsiaalpedagoogi (social pedagogue) ametinimetust polegi. Sotsiaalpedagoogika mõtteloo ning sotsiaalpedagoogilise praktika põhijoonte ja kasutusvaldkondade kohta leidub rohkesti peamiselt saksakeelset kirjandust, mida Eestis eriti laialt ei tunta. Õnneks on meil võimalus lugeda Hämäläise „Sissejuhatust sotsiaalpedagoogikasse” (2001). Võrdlusest nähtub, et standardis ei kajastu sotsiaalpedagoogilise töö peamised põhimõtted, näiteks kollektiivi ja gruppide potentsiaali kasutamine individuaalse täiustumise (inimlikkuse kasvu) toetamiseks, tegutsemine inimestega koos nende eluilmas ja lähtudes nende endi tähenduste süsteemist, ning eri tasandi inimkoosluste ja ühiskonna kostöövaimu ja ühtekuuluvuse suurendamine. Käsitlemata on jäänud spetsialisti ja abivajaja(te) võrdses partnerluses kulgev dialoogiline suhe, mis aitab nähtuste ja probleemide tõlgendamise kaudu õppida mõtestama iseennast oma sotsiaalses ümbruses ning ühiskonnas kehtivate väärtuste ja ideaalide taustal. Standardis valitsev mõtteviis ei jäta ruumi hermeneutilisele tõlgenduslikkusele, siin nõutakse eelkehtestatud valiidsete mõõdikute kasutamist inimese kui objekti mõõtmiseks.

Märkimata ei saa jätta ka asjaolu, et alates 1970. aastatest on Mandri-Euroopa sotsiaalpedagoogika järjekindlalt lähenenud sotsiaalteadustele. See protsess on suuresti seotud kriitilise ja poststrukturaalse sotsiaalteaduse võidukäiguga, mis on mõjutanud ka sotsiaal- ja haridusvaldkonna distsipliinide arengut ning nihutanud eelkõige sotsialiseerimis- ja lõimimisküsimustega tegeleva sotsiaalpedagoogika praeguseks sotsiaalteaduste sekka. Sestap võiks ka Eestis kaaluda sotsiaalpedagoogilise teooria ja praktika integreerimist sotsiaaltööga ning ühtse katusmõiste „sotsiaalne töö” kasutuselevõttu.

Latt on liiga kõrgel

Standardis puudub põhjendus, miks seostatakse sotsiaalpedagoogi töö 7. ja 8. taseme kompetentsustega. Esiteks, standardis kirjeldatu ei ole vastavuses Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (http://www.kutsekoda.ee/et/kvalifikatsiooniraamistik/ekr_tutvustus/Tasemekirjeldused) nõuetega: neil tasemetel oleval töötajal on magistri- või doktorikraad, ta on silmapaistvate teadmiste ja oskustega uuendusmeelne spetsialist. Kui selline töötaja Eestis leidukski, siis kes teda kutse saamisel hindaks? Standardi kvaliteet reedab, et selle koostajatel sellist pädevust pole. Teiseks, sotsiaal-, haridus- jm süsteemides on terve hulk tegevusvaldkondi, mis on kohased bakalaureuse- või rakenduskõrgharidusega (6. tase) spetsialistile: igapäevane tegelemine laste, noorte ja täiskasvanutega vaba-aja asutuses, päevakeskuses, pikapäevakoolis ja õpilaskodus, erikoolis, turvakodus ja varjupaigas, asenduskodus, hooldekodus, haiglas, vaimse tervise keskuses ja vanglas. Kõrgema taseme spetsialist saaks olla tema koolitaja ja juhendaja. Standardist ei selgu, mis kaalutlustel on 6. tasemele kohased tööd käsitlemata jäänud.

Meister igal alal?

Sotsiaalpedagoogi kutseala fookus on standardis segane. Sotsiaalpedagoog on esitatud universaalse spetsialistina, kes on ühtviisi pädev töötama eri valdkondades: „haridusasutustes (lasteaed, kool, täiskasvanute gümnaasium), turvakodudes, rehabilitatsioonikeskustes, nõustamiskeskustes, hooldusasutustes, vanglates jne.” Kindlasti peab kutsekirjeldus sisaldama teatud hulka üldisi tööosi ja kompetentsusi, kuid tööks eriealiste ja eri probleemide käes vaevlevate inimestega (lasteaialapsed, õpilased, lapsevanemad, eakad, vaimsete ja füüsiliste puuetega inimesed, töötud, kodutud, vägivalla ohvrid ja seaduserikkujad) on kindlasti vaja erinevaid teadmisi ja oskusi, mis eeldavad tõsist spetsialiseerumist.

Tegevusvaldkondade ja vastavate kompetentsuste üle arutledes jõudsime küsimuseni, kas Eestis on üldse põhjendatud sotsiaaltöötaja kõrvale sotsiaalpedagoogi kutseala tekitamine tööks samade sihtgruppide ja probleemidega. Standardist kahe kutseala sisuline erinevus ei selgu. On teada, et sotsiaalpedagoogid tekkisid Eestisse kooli sotsiaaltöötajate formaalse ümbernimetamise tulemusena, kusjuures liide „pedagoog” ei osuta sotsiaalpedagoogikale, vaid õpetajatega võrdse palga ja puhkuse soovile. Huvitav on jälgida, kuidas standard, milles kool on mainimata jäetud, on ometi vaikimisi koolikeskne: jutt on õppijatest, õpetamisest, õppekavast jms. Paratamatult viib see mõttele, et standardi varjatud eesmärk on kooli sotsiaalpedagoogi kutseala ja vastava koolituskanali legitimeerimine pedagoogide ja haridussüsteemi võtmeisikute silmis.

Tähtis on keel, milles sotsiaalpedagoogikat tehakse

Standard sisaldab hulganisti termineid ja väiteid, mis jäävad arusaamatuks või millega on võimatu nõus olla. Mõned näited: „isiku sotsiaalpedagoogilised vajadused”; „valmisolek toimimiseks tavapärasest erinevates olukordades”; „hindab isiku sotsiaalseid oskusi”, eirates keskkonda; „kaasab kolleege, teisi spetsialiste ja abivajaja võrgustikuliikmeid” – aga inimest ennast (koolis last) mitte; „fikseerib riskigrupi” – märgistav, inimest tema eluilmast võõrandav; „mõõdab enda koostatud valiidsete mõõdikutega”; „selgitab sotsiaalsete oskuste olemust ja kuidas need on seotud parema toimetulekuga”; „jälgib, hindab ja väärtustab oma füüsilist, vaimset ja emotsionaalset tervist” – aga mitte nende inimeste (sh laste) tervist ega heaolu, kelle heaks töötab.

Sotsiaaltöö, õigemini kogu sotsiaalse töö üks alusteooria on Jürgen Habermasi modernse bürokraatia ja tehnokraatia kriitika, mis aitab vastu seista inimeste eluilma (vahetult kogetud maailma) koloniseerimisele „süsteemi” poolt. Standard teeb aga sotsiaalpedagoogist ekspertokraatliku süsteemi teenri, kes inimesi hierarhiliselt positsioonilt hinnates, klassifitseerides ja mõjutades allutab nende eluilma süsteemi reeglitele. Sotsiaalpedagoogi selline tegevus on vastuolus retoorilise eesmärgiga taastada abivajajate toimetulek.

Kokkuvõtteks

Leiame, et standardi lõpuleviimise ja vastuvõtmisega ei tohi kiirustada. Ühe huvigrupi püüdlus põlistada sotsiaalpedagoogika eraldi kutsealana ning eriti viis, kuidas seda tehakse, kätkeb meie arvates tõsiseid ohu märke. Standardi koostamise mõte näib olevat koolisotsiaaltöö lõplik väljatõrjumine ning (kooli) sotsiaalpedagoogika kehtestamine pedagoogilise, mitte sotsiaalse kutsealana. Siin pole küsimus ühe või teise osapoole armastuses sotsiaaltöö või -pedagoogika vastu. Probleem on kooli jätkuvas sulgumises avarama sotsiaalse vaate ees, koolis paratamatult ilmnevate sotsiaalsete probleemide surumises kitsastesse pedagoogilistesse raamidesse ning individuaalse, probleemikeskse ja seega märgistava tööviisi eelistamises kooli kollektiivse kasvatuspotentsiaali arendamisele ja kasutamisele. Selline pilt avaneb meile standardit lugedes. Samas oleme kindlad, et enamik Eesti koolides jt asutustes sotsiaalpedagoogi ametinimetuse all tegutsevaid spetsialiste teeb oma tööd parimal võimalikul viisil. Oleks kahju, kui nende pädevuse hindamiseks võetaks kasutusele arutluse all olev dokument.

Enne standardi loomist on vaja jõuda selgusele, milliste sotsiaalsete probleemide lahendamisel võiks olla abi sotsiaalpedagoogikast, aga mitte traditsioonilisest sotsiaaltööst ega pedagoogikast. See aga eeldab jagatud arusaama sellest, mis üldse on sotsiaalpedagoogika ning milline on tema koht sotsiaal-, haridus- ja kasvatusteaduste ning vastavate kutsealade seas, pidades silmas nii Eesti kui ka rahvusvahelist konteksti. Nende küsimustega saab sisukalt tegelda ainult erialade koostöös.