Kehv eesti keele oskus aitab vene koolijuhil ühiskonnas kergemini hakkama saada.

Kui keeleinspektsioon tegi mõni kuu tagasi Narva koolides kontrollretke, saadi oodatud tulemus – koolijuhid ei valda eesti keelt nõutud tasemel. Eesti rahvusringhääling tegi sellest uudise, samuti Delfi ja Põhjarannik. Samas on Narva linn keeldunud neid koolijuhte vallandamast.

Et Narva linna mõne kooli juht C1-tasemel eesti keelt ei valda, on avalik saladus. Koolijuhiks kandideerivad ikka nõutava keeleoskuseta kodanikud ning linnavalitsus valib nad ametisse. Sellega on juba kõik harjunud. Kui see uudiskünnise ületab, siis ainult sellepärast, et meedial kaalukamaid uudiseid lihtsalt pole.

Tegelikult polegi asi väga hull. Ajanud Narvas õige mitme kooli­juhiga ametiasju, võin kinnitada, et eesti keelt mitteoskavat direktorit või õppealajuhatajat pole mina selles linnas ega linna lähistel veel kohanud. Nende kõigiga on olnud võimalik eesti keeles asjad selgeks rääkida. Aga võib-olla pole ma eesti keele mitteoskajale lihtsalt peale sattunud. Või tuleb küsimus täpsemalt püstitada: miks ei oska mõned Narva linna kooliinimesed eesti keelt nõutud C1-tasemel? Viimasele küsimusele pakun vastuseks kolm varianti.

A. Kooli juhtimiseks pole C1-tasemel eesti keele oskust vaja

Tõepoolest, Narva koolid pole juhitud halvemini ega paremini kui Eesti ükskõik millise teise linna või valla omad. Narva koole jagub nii (küll palju kirutud) koolide pingerea tippu, keskpaika kui ka lõpuossa. Siit tuleneb ka järeldus: eesti keele hea oskus pole aidanud ühegi kooli juhti oma kooli pingerea lõpust ettepoole tuua. Ju seisnebki selles põhjus, miks Narva linnavalitsus ei soovi keeleoskust juhtimisoskustest tähtsamaks pidada.

Muidugi tuleb õigusaktidest ja eeskirjadest aru saada, aga suur osa neist pakub parasjagu nuputamist ka eesti keelt emakeelena valdavale ning isegi kõrgharidusega kodanikule. Nii peavad ka vene koolide juhid õigusaktide asjus kolleegidega nõu, küsivad selgitust valdkonna asjatundja käest. Kui sellele lisandub väike eesti keele konsultatsioon, pole selleski ju midagi ebatavalist või halba.

B. Eesti keelt oskamata on koolijuhi ametit kergem pidada

Koolijuhti näeb iga ühiskond valgustaja ja kõlbelise eeskuju, arvamusliidrina. Tema seisukohad, otsused ja arvamused, samuti eeskuju mõjutavad iga koolilapse ning sageli ka lapsevanema ja kogukonnaliikme hoiakuid, kujundavad väärtushinnanguid. Koolijuhilt oodatakse vastutuse võtmist.

Kes aga sotsiaalset vastutust võtta ei soovi, sellele on mugav keeleoskamatuse taha peitu pugeda ja selle abil inimeste ühiskondlikke ootusi petta: „Oh, miks mina peaks midagi arvama või otsustama − ma ei oska ju eesti keeltki nõutaval tasemel! Olen ainult administraator.” Või on see ka teatud tüüpi eeskuju andmine oma inimestele: mida väiksem ja tähelepandamatum oled, seda vähem nõudmisi sulle esitatakse ning seda kergem on sul keskkonda sulanduda, tähelepanu keskmest kõrvale hiilida: piirduks rangelt kooli juhtimisega, selleks mind ju ametisse määratigi (vt variant A).

C. Nõukogude mineviku tume vari

Terves Eestis leidub praeguseks vast mõni üksik koolijuht, kes pole oma teadlikus elus Nõukogude tegelikkust kogema pidanud. Nõukogude tegelikkuse all ei pea ma siinkohal silmas poesabasid ja isegi mitte lukus riigipiiri, vaid halli massi sulandumise kasulikkuse omaksvõtmist toimetuleku ja selles mõttes ka ellujäämise nimel. Eriti läks seda oskust ja hoiakut vaja niisuguses konservatiivses ja politiseeritud valdkonnas, nagu seda oli haridus, mis pidi esmajärjekorras ja ainult kuulekat päheõppimist viljelema. Kui kaugele oleme jõudnud sellest eemalduda?

Meie ühiskond tervikuna kannab ju sama märki: valitsemine keskendub püüdlikult majandusnäitajatele, suutmata kodaniku vajadusi märgata. Nii pühendub koolijuhtki eelarve täitmisele ja koolimaja seisukorrale. Lihtne! Ja eesti keel ei puutu asjasse (vt variant B).

Millist eespool toodud vastusevariantidest teie õigeks peate? Minule tundub, et kõik nad toimivad üheskoos.

Erinevalt eesti keelt mitteoskavast vene kooli direktorist pole eesti kooli juhil suurt millegi taha peitu pugeda. Julgetest ja iseteadlikest on kujunenud arvamusliidrid, argadest ja kohanduvatest poliitikute mängukannid. Nii ka vene koolides, kuid selle vahega, et keeleoskamatud lasevad poliitikutel mängulauale tõsta teatud kindlale valijaskonnale mõeldud rahvuskaardi.

Uudis sellest, et Narva linnavalitsus keeldus täitmast keeleinspektsiooni otsust, kogus vaevaliselt mõnikümmend kommentaari. Ei rahvusringhäälingu ega ka Delfi leheküljel − kas tänu kommentaaride toimetajale või meie rahva teadlikkuse arengule – olnud märgata kommentaari stiilis „venelased välja”. Peamiselt sooviti ja soovitati riigikeele kiiremas korras ära õppimist ning imestati, kuidas ühe võõrkeele õppimine nii ületamatuid raskusi võib valmistada. Mõned vastusevariandid on selles loos antud.

Aga väärtushoiakud?

Minu sügav veendumus seisneb selles, et keeleoskusest üksinda ei piisa, et Narva või ka mõne teise linna koolijuhtidest haridusliidrid saaksid. Selleks on tarvis kodanikujulgust, algatusvõimet, missiooni- ja vastutustunnet ning andekust. Need on sellised omadused, mille kujundamist meie riiklik õppekava õpilastel (veel) ette ei näe, järelikult ei osata neid ka koolijuhilt nõuda. Ometigi on iga kooli hoolekogul õigus õppekava oma arusaamist mööda täiendada. Sellest tuleneb minu ettepanek eesti keelt mitte veel kõige paremini oskavatele koolijuhtidele maagilise C1-taseme saavutamiseks.

Kõigepealt tuleb julgus kokku võtta ja panna oma kooli õppekavasse väärtustena kirja kodanikujulgus, vastutusvõime, ettevõtlikkus ja algatusvõime ning iga õpilase isepärase ande arendamine ja toetamine. Samuti hoolivus. Võib-olla ka usk? Ja kodumaa-armastus. See tehtud, ei jää muud üle, kui kirjapandut järgima hakata. Millegipärast tundub mulle, et C1-taseme eksami sooritamine on kõige selle kõrval köömes.