Entsüklopeedia ütleb, et olemus ja nähtumus on filosoofilised kategooriad, mis väljendavad nähtuste ja nende tunnetamise struktuuri. Nähtumus väljendab olemust moonutatult, ebaadekvaatselt.

Nähtumus ja olemus iseloomustavad ka õpetamist kui loomingulist protsessi, mis meie järjekordse haridusreformi turmtules on sootuks tagaplaanile jäänud.

Õppeprotsessi on läbi aegade tunnetatud rohkem nähtumuslikust aspektist, selle olemust mõistavad ja suudavad praktikasse viia vaid vähesed (?) õpetamiskunstnikud.

Õpetamine on õpetaja füüsise ja õpetatava materjali sümbioos, mida didaktikud küll eriti ei rõhuta, aga mis õpetamise tulemuslikkust siiski suuresti määrab.

Füüsilises plaanis noori karismaatilisi meesõpetajaid, kes oma ainet emotsionaalselt ja haaravalt edastavad, trehvab meie koolidesse haruharva. Aga kui selline ime peaks siiski sündima, saab sest maskuliinsest koolmeistrist paugupealt imeõpetaja.

Olgem siiski ausad: selles kooli­imes on suurim osatähtsus meesolevusel endal – peaaegu kõik neiud on temasse kõrvuni armunud, vaat et valmis igal hetkel talle andumagi. Ei jäta veetlev meeshing külmaks kõiki noorsandegi, kel isa- või vennaarm saamata jäänud. Nii ta siis triumfeerivalt koolmeisterdabki, teadmata võib-olla isegi didaktika aabitsatõdesid. Tema trumbid on seksuaalsus ja sorav jutt.

Pensionieas on tal lisaks veel hiiglaslik kogemuste pagas, aga kunagine strateegia, mis tegi ta imeõpetajaks, edu enam ei too: seda vanatoid ei taha keegi eriti kuulata, olgu ta jutt sisukamgi kui neli aastakümmet tagasi. Noorhärrad koolipingis piidlevad suigutava jutu ajal hoopis piigasid ning nood itsitavad pihku, kui kellegagi silmside saavad. Oh ajad, oh kombed! Kellele seda jura, mida papi seal ees patrab, küll vaja peaks minema? Imeõpetajast on ajaga saanud ime­uinutaja.

Noortel talendikatel ja vallalistel naisõpetajatel on ennast klassis kehtestada märksa vaevarikkam kui üksikutel mehepoegadest kolleegidel. Kasinate töökogemuste tõttu ei taju nad võib-olla, et on koolineiudele omamoodi konkurentideks vastassoo meeltes ja mõtetes. Seevastu noormehed, kelle salajasi tundeid õpetaja äratada võib, püüavad seda kõigest väest varjata, et mitte sattuda klassikaaslaste naerualusteks. Selmet käituda noore džentelmenina, lastakse meeldiva õpetaja aadressil lendu kahemõttelisi lausungeid või teeseldakse ükskõiksust. Sulaselge eduni oma kutsetöös võivad tublid abielus naisõpetajad jõuda koos aastate ja kogemustega.

Tõelised õpetamiskunstnikud, olenemata nende soost ja vanusest, ei tunnista eesmärkide saavutamisel mingeid piire. Tegelikult pole olemas õiget ega väära õpetamisviisi: ühel õpetajal annab tulemusi üks, teisel koolmeistril teine, kolmandal ei ükski sebimine.

Siinkirjutaja on aastakümnetega kogenud, mis tema käsitluses resultaadini viib, olgu see siis esmapilgul kui totter tahes. Kõik, mida õpetaja vähegi söandab õpilaste ees teha, on sihile jõudmiseks aktsepteeritav. Teisiti öeldes on tähtis ainult tulemus, mitte selleni jõudmise viis.

Meisterõpetaja ei tassi koolitundi erilisi õppevahendeid ega korralda käsitletava teema näitlikustamiseks mingit audiovisuaalset kaskaadi, vaid tutvustab-seletab-kinnistab kõike omaenese füüsise ja juba klassiruumis olemasoleva abil.

Teemade käsitlemisel suudab õpetamiskunstnik ära kasutada liikuvad uksed ja aknad („See on täpselt nii, nagu liigub uks hingedel” vms), sisse- ja väljalülitatava laevalgustuse, vaasis oleva vee ja lilled selles, mitmeastmelise dekoratiivriiuli klassi seinal, õpetajalauale pööratava tooli neli jalga („… sel nähtusel on neli tunnust”), omaenese pintsaku või jaki tasku(d), iseloomuliku detaili mõne õpilase riietuses, akna taga puuoksal istuva linnukese … või hoopis algava lumesaju. Leidlikule õpetajale on võimalusi aine ilmestamiseks klassiruumis lausa otsatult.

Põhimõte on saavutada minimaal­sete vahenditega maksimaalne efekt – teha selgeks õpetatava tuum. Võõras peab saama üdini omaseks, raske muutuma kergeks, peidetu tulema ilmsiks. Kui palju meie koolmeistrid seda kõike suudavad?

Midagi mängeldes loov õpetaja on õpilastele suur autoriteet, kes võib endale tunnis paljugi lubada, ilma et ta end õpilaste ees naeruväärseks teeks. Nn näitlev õpetaja võib käpuli käia, ronida toolile püsti, võtta seljast oma kuue ja selle pahupidi pöörata või mis iganes. Nende alatiseks meeldesööbivate võtetega illustreerib õpetaja mingit mõistet, nähtust või olukorda, mida võib tõesti pidada omamoodi pedagoogiliseks imeks. Peaasi, et õpilased hakkaksid tunnetama millegi olemust ega piirduks sageli petva nähtumusega. Edu ei taga ainult õpetaja Lauri soe süda ega peenetundelisus, vaid ka koolmeistri fantaasia ja kujund­liku nägemise oskus.

Kas õpetamiskunstnikuks saab üldse õppida? Ei tea. Küll võib selleks sündida, kui jumal armuline on.

Õpetaja, kes üksnes räägib ega mängi kaasa oma füüsisega, on ainult pool õpetajat ehk nähtumuslikult õpetaja. Õpetatava tegelik olemus jääb aga avamata ja õpitulemus jääb sõltuma õpilase enese andest ning koduse iseseisva töö mahust.