Teater on kunst. Juba ja ainult sellepärast tasub teha ja vaadata. Ainult kultuur jääb alles, lõpuks.

Seljataha jäänud suvi kinnitas, et Eesti inimesi teatrisse meelitama ei pea. Ma ei sattunud ühelegi etendusele, mis oleks olnud publikupuuduses. Veel enam, näiteks vabateatri R.A.A.A.M egiidi all Tapal mängitud „Titanicu hukk”, Eva Klemetsi ja Anne Türnpu Anija mõisa öösse lavastatud „Tokerjad” ning Roman Baskini „Hamlet” pälvisid sellise menu, et neid peaks mängima ka tuleval suvel.

Sellest suvest järgmisesse läheb ka Ugala teatri Vargamäe lavastus „Vanad ja noored”.

Tammsaare loo on lavastanud kevadel Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Vallo Kirs. Rõhutan seda seepärast, et viimastel aastatel on me teatripilti tulnud noored lavastaja­andega inimesed, kelle eesmärk ei ole lõhkuda vana, vaid avastada uut, ja teha seda vanameisterlikult. Lisaks Vallo Kirsile on seda teinud näiteks Uku Uusberg, kelle lavastused ja teatritekstid lasevad meil (publikul) maailma avastada ja mõista, sõltumata vanusest ja kogemustest. Nende lavastajate eesmärk ei ole olla moodne, vaid saada aru, kuidas maailm toimib. Neid huvitavad inimeseks olemise lood, teisiti sõnastatult: et laval oleks inimene, mitte ainult märk, tüüp.

Rõõmustav on, et Vallo Kirsi järgmises lavastuses Ugala teatris mängib peaosa Truffaldinot just Uku Uusberg. Ta kaaslasteks ses maailmas on Vallo Kirsi kursusekaaslased, kes sel hooajal teatris alustavad. Lavastuse alusmaterjal on Carlo Goldoni (1707–1793) „Kahe isanda teener” ja see peaks mingil moel jätkama Viljandi teatris mõttelist juurte liini, kuhu kuulub noore Elmo Nüganeni lavastatud „Armastus kolme apelsini vastu” ja ka noorema Priit Võigemasti seal lavastatud „Koturnijad”. Seda ma kindlasti tahan näha.

Sesse n-ö uute tulijate ritta kuulub ka Pärnu Endlas oma lavastajadebüüdiga vaatajate ette tulev Tiit Ojasoo ainus lavastajatudeng Laura Mets. Tema lavastab Neil LaBute’i näidendi „Asjade kuju”. Tegemist on tänapäevase tekstiga, mis räägib sellest, kui kaugele on inimene valmis armastuse pärast minema, kui palju ennast muutma ja teiseks vormima.

Mida ise veel kindlasti vaatan ja julgen soovitada teistele?

Rakvere Teatris mängitakse professor Rein Raua „Venda”. Pärnu teatris peaks järgmisel suvel esietenduma Georg Büchneri „Woyzeck”. Lavastab külalisena Hendrik Toompere ja kunstnik on Ervin Õunapuu.

Tallinna Linnateatris lavastab Madis Kalmet iiri perekonnalugu „Kassirabal”, Üllar Saaremäe plaanib iiri lugu Rakveres, pealkirjaks „Connemara kolp”.

Juba oktoobris esietendub Tartus Vanemuises Tauno Aintsi ooper „Rehepapp”, peaosas Tõnis Mägi.

Seda kaugemate ja lähemate lavastuste loetelu võiks muidugi pikalt jätkata. Mind huvitab, millega lõpeb vene teatri lavastaja Marat Gatsalovi „Paabeli torni” lavastuse skandaalihõnguline arvustamine. Soovitan me teatrivaatajale üpris julgelt vaadata lavastusi Eesti vene teatris, seal sünnib.

Huviga ootan, millega tuleb välja noor lavastaja Lauri Lagle. See, kuidas läheb meie Jaak Printsil, Kristo Viidingul ja Hendrik Toompere nooremal Peterburis Lev Ehrenburgi juures õppides, ei ole mulle ükskõik. Milliseks kujuneb vabateatrite ühenduse Vaba Lava käekäik, on ülihuvitav.

Ootan Elmo Nüganeni ja Priit Võigemasti uuslavastusi, Ingomar Vihmari tee huvitab … Peeter Jalakas lavastas ooperi, Kalju Komissarov toob õige pea lavale Mart Kivastiku näidendi Johannes Vares-Barbarusest …

Neid ja veel paljusid peab vaatama. Teater on ainus kunst, mis on eestikeelne ja millega peaaegu saab veel kursis olla.

Teatrikäekirjad ja käsikirjad, meie näitlejate hingestatud − seda peab nägema.