„Su tõrvikus ma läitsin tulitungla”

Nii kirjutas Treffneri gümnaasiumi 50. aasta juubeliks 1933. aastal selle vilistlane, õigusteadlane ja kirjanik Ferdinand Karlson. Läheks pikale loetleda neid, kes nüüd juba saja kolmekümne aasta jooksul on HTG pinkides istunud ning Eesti haritlaskonna ridu täiendanud.

1926. aasta märtsis kogunesid endised õpilased vilistlaskogu asutamiskoosolekule, et kooli vastu auvõla tasumiseks koonduda „sidemete alalhoidmiseks kooliga ja kõlblise ning ainelise toetusega kaasa aidata kooli edenemisele”. Selleks rajati osakonnad mitmes linnas üle riigi ja usaldusmeeste võrk. Riigi kaotus 1940. aastal ja alanud okupatsioonid katkestasid vilistlaskogu tegevuse, kuid see ei lõpetanud endiste õpilaste sidet kodumaal ega paguluses, kus veel seitsmekümnendatel aastatel elas ligi viissada meie kooli vilistlast. 1963. aasta veebruaris moodustati New Yorgis ka HTG vilistlaskogu juhatus, et tähistada kooli aastapäevi ning sidemeeste kaudu eri riikides suhelda. Avaldati HTG mälestusteos „Treffoonia 1883–1978” (1977).

Eesti iseseisvuse taastamise ajal 1980. aastate lõpul ja 1990. alul tihenesid seni raudse eesriidega eraldatud vilistlaste sidemed. Sel ajal tehtud organiseerumiskatsed ja teose „Treffoonia 110” (1994) koostamine viisid vilistlaskogu taasasutamiseni 26. novembril 1999. aastal. Praegu tegutseb see HTG Vilistlaskogu MTÜ nime all, juhatuse liikmeiks on vilistlaskogu esimees Indrek Ilomets ja direktor Ott Ojaveer. Eesmärgid on jäänud samaks: HTG vilistlaste koondamine, kooli traditsioonide ja vaimsuse kandmine ning levitamine. Koolis toimuvast saavad vilistlased infot oma listi kaudu, kus praeguseks on kuussada viiskümmend liiget. Õpilaste sidet vilistlastega aitas kinnitada 2010. aastal korraldatud vilistlaste foorum. 2011. aastal tunnustati üleriigilisel konkursil „Eestimaa õpib ja tänab” HTG vilistlaskogu hariduse sõbra ja toetaja auhinnaga.

Vilistlaskogu kaudu on kaasatud nooremaid vilistlasi õpilaste ettevalmistamisse ainekonkurssideks ja olümpiaadideks, samuti mitmesuguste võistluste ning erikursuste, huviringide ja tarkusepäevade korraldamisse. Neljal viimasel aastal on vilistlaskogu maksnud annetuste toel füüsikas, matemaatikas ja keemias toimuval viie kooli võistlusel osalenud koolide parematele õpilastele ja nende õpetajaile stipendiume.

2002. aastast tunnustab vilistlaskogu kooli medaliga lõpetanuid lõpuaktusel väärtuslike raamatutega ning 2013. aastal kingiti medalistidele kirjastuse Hea Lugu abiga Eesti filmiklassika sarja filmid. Kokku on kaheteistkümne aasta jooksul tunnustatud 304 treffneristi – just nii palju on medaliga lõpetanuid.

2010. aastal asutas kooli hoolekogu Mauruse stipendiumi, et õpilasi virgutada ja vajaduspõhiselt ka toetada. Selleks on raha annetanud põhiliselt vilistlased ning stipendiumi hallatakse vilistlaskogu kaudu.

2004. aastast antakse viimase koolikella aktusel õpetajapreemia ühele austusväärsele õpetajale, kes on oma õpetusega jätnud sügava jälje mõtlema õpetamisel ja elutarkuse edasiandmisel. Preemia, mille asutas ja mida on seni rahastanud Indrek Ilomets, on mõeldud reisistipendiumiks ehk puhkamiseks välismaal.

Kooli 125. aastapäeval asutasid koorilauljad-vilistlased fondi, et viie aasta pärast oleks võimalik osta aulasse Estonia kabinetklaver. Mõte on saanud teoks: sel aastal vaikivad vana klaveri helid ja aula täidab uuel klaveril mängitav muusika. Seniste ja veel loodetavate annetajate nimed säilivad kroonikaraamatus.

Vilistlaskogu kaasabil on loodud kooli muuseum, mis aitab säilitada kooliga seotud materjali ning tutvustada kooli minevikku õpilasile, vilistlasile ja külalistele. Indrek Ilomets on andnud koolis eksponeerimiseks Eduard Mässo 1933. aastal tehtud maali koolimaja vanast hoonest Hobuse tänaval. HTG-s õppinud Ilmar Laan kinkis koolile lõpumärkide kogu. Seda on täiendanud taas Indrek Ilomets ja nii on kooli tegevuse kõigist ajajärkudest kogunenud väärtuslik kollektsioon, mis on koolis välja pandud. Põhiliselt sellest sündis õpilas- ja vilistlaskogu ühis­idee elustada vana traditsioon ning 2011. aastal valmistatigi üle pika aja taas oma lõpumärk.

Vilistlaskogu liikmete eestvõttel on ilmunud kolm raamatut Treffoonia toimetisi: „Lehekülgi ajaloost 1883–1990” (2005), „Õpime elu jaoks: Hugo Treffneri Gümnaasium 1990–2008” (2008) ja esinduslik ülevaateteos „Treffoonia: Ühe kooli lugu” (2011). 2013. aasta kevadel valmis vilistlaskogu toel kooli segakoori Anima 30. tegutsemisaasta kontserti jäädvustanud DVD. Aastapäevaks ilmub vilistlaste ja vilistlaskogu toel Vello Lääne koostatud raamat „Viimane poistelend”, mille peategelasiks 1955. aasta lõpetajad.

Eraldi tuleb esile tõsta Hugo Treffneri sugulase, 1926. aastal Viljandimaal Orikal sündinud, 1944. aastal kodumaalt põgenema sunnitud ja nüüdseks juba pikka aega Austraalias elava ettevõtja Karl Treffneri hiigelpanust vilistlaskogu aineliste võimaluste suurendamisse. Ta on võimaldanud 2002. aastast kümnel HTG õpilasel õppida ühe aasta Immanueli kolledžis Adelaide’is. Karl Treffner on öelnud, et tal on Austraalias läinud tõesti hästi ning ta tahab anda oma osa meie kooli noortele õppimisvõimaluse loomiseks. Tema raha on kasutatud õpilaste ja õpetajate tegevuse toetamiseks, nii nagu vilistlaskogu ja kool seda otsustab. HTG vilistlaskogu on väga tänulik nii temale kui ka kõigile teistele, kes on meie ettevõtmistes osalenud.

Mart Orav

HTG vilistlaskogu aseesimees

—-

Elmar Salumaa (vil! 1929)

Meie mõttevahetuse õhkkonda ei mürgitanud mingid maailmavaatelised doktriinid ja dogmad ega määratlenud selle kulgu mingi parteiline põhijoon, millest me kartnuks kõrvale kalduda. Kõik see sündis ikka täiesti vabas, sundimatus meele­olus, kus igaüks võis kartmatult esitada oma arusaamu ka siis, kui need võisid osutuda ekslikuks. Ja kes meile seda pahakski pani: olime ju ikkagi otsijad, need, kes alles algasid oma teekonda elule vajaliku tõe otsinguil! Ja lõppude lõpuks ei harrastatud meil õppetööski mingit ideoloogilist indoktrinatsiooni, sest tõeliselt haritud inimestena pidime me ise igaüks jõudma veendumusele tões, heas ning kaunis. Me pidime kasvama vabadeks, mitmekülgselt rikkaiks inimesiks. („Tiib pandud aastaile õlale”.)

—-

Juhani Püttsepp (vil! 1982)

Toomemäe külje all keldripoes laskis müüja koolipoistele teeklaasi kaheksa kopika eest tomatimahla ja lõi ka puust ketastega arvelaual igaks juhuks summa kokku, klassitoas aga astus tahvli ette ülikonnas mees ja hakkas joonistama arvutiskeemi: Tartu ülikoolist oli tunde andma kutsutud informaatika­spets Andres Jaeger, meie oma Tartu 1. keskkooli vilistlane.

Jõudis suvise füüsikapraktikumi aeg, ei higistatud lisaülesannete kallal, vaid õpetaja Märt Kask ulatas uue 8-millimeetrise kaamera ning käskis teha filmi. Kaheksa tunniga valmiski tagasihoidlikku plahvatust, kanderaami ja tumedaid päikeseprille kaasav märul „Jumal, sa näed ja ei mürista”.

Ammu on kätte jõudnud 21. sajand, kõrgkoolide teadurid käivad endiselt oma kodukoolis tunde andmas ja õpilased väntavad ikka innukalt filme.

—–

Ruti Kirikmäe, abiturient

Sügisesel ajal on tavaline, et nii kooli- kui ka kodutee möödub tänavavalgustuse saatel jalutades. Ehkki vahel on esimeses tunnis raske silmi lahti hoida, ei taha naljalt ühestki koolipäevast ilma jääda. Õpetajad on suutnud luua suurepärase keskkonna teadmiste omandamiseks ja silmaringi laiendamiseks. Kaasõpilastega suhtlemine võimaldab leida mõttekaaslasi, harvad pole ka arutelud ühiskondlikel teemadel, värskelt õpitu üle ja isegi lotovõiduvõimaluse tõenäosuse arvutamine. Usun, et pärast kooli lõpetamist on minu jaoks valla just need uksed, mida ma ise tahan. Võimalused on selle jaoks loodud.

——-

Madis Reemann (vil! 1971)

Olin koolis õpilasena ainult kolm viimast keskkooliaastat, aga õpetajana läheb siin juba kolmekümne kaheksas. Seetõttu on raske tagantjärele määrata, missugused arvamused kujunesid õpilasena ja missugused õpetajana tegutsedes. Sattusin kooli füüsika eriklassi sõbra mõjutusel. Kool oli eelmisega võrreldes oluliselt demokraatlikum, pealegi oli veel nn sulaaja lõpuperiood.

Käisime ülikooli laborites füüsikapraktikumis ning suhtlesime tudengitega ülikoolide klubides. Mitmed aineõpetajad olid ka ülikooli õppejõud. Seetõttu sulandusime raskusteta kõrgkooliõpingutesse ja kõik klassikaaslased on omandanud kõrghariduse tänapäeva mõistes magistriõppe tasemel. Väga olulise tähtsusega oli sport. Peaaegu kõik olid mingil alal Eesti noortemeistrid. Üliõpilaste eeskujul mõtlesime välja ja etendasime kerget poliitilise maiguga pila. Kui võrrelda, siis praegu on õpilased kindlasti sarnasemad, aga motiveeritumad. Kooli kord on piiritletum ja fossiilset tolerantsust esineb vähem.

——

Maarja Mitt (vil! 2002)

Olen veendunud, et kedagi pole võimalik õpetada, kui ta ise õppida ei soovi. Mina tahtsin Hugo Treffneri gümnaasiumis õppida. Õppida palju ja pühendunult. Mul läks hästi, sest mu õpetajateks olid mitmed märkimisväärsed inspireerivad sügavad isiksused ning mind ümbritsesid inimesed, kes samuti tahtsid õppida. Õppimissoov ning oskus end distsiplineerida olid mul juba gümnaasiumi minnes, kuid lisaks tundides õpitule sain koolist kaasa harjumuse küsida, otsida, püüda vaadata maailma nendest külgedest, mis esialgu ei paista. Sain paar väga head ja kallist sõpra ning hulgaliselt häid tuttavaid, kellega on rõõm ikka ja jälle nii mu oma erialal kui ka laiemal Eesti kultuurimaastikul kohtuda.

 

 

—–

Paul Piirimäe (6-aastane)

Ootan koolist tarkust, sõpru ja häid õpetajaid. Hea õpetaja ei süüdista lapsi, kes ei ole midagi halba teinud, ja õpetab piisavalt. Tahan, et klassis oleks palju lapsi ja nad ei teeks teistele haiget.

Villem Piirimäe (5-aastane)

Ootan, et kool näeks ilus välja ja oleks puhas. Tarkusega saab head teha, rumal teeb halbu asju. Treffner on üks vana kool.