Eesti 135 000 õpilasest 17% on hariduslike erivajadustega (HEV). Neist kolmveerand õpib tavakoolis. Õpiraskuste, psüühika- ja käitumishäiretega lapsi tuleb meie heitlikus maailmas aga järjest juurde ning erikoolituseta õpetajail on tegu, et nii erinevate lastega hakkama saada.

Tartu Veeriku kooli 2.a klassi poisile Martinile meeldib koolis käia. „Mul on tore õpetaja ja klassikaaslased,” ütleb ta. Kõige rohkem meeldib Martinile eesti keele tunnis töövihikut täita. Väga hästi saab ta hakkama ka häälikupikkuse määramisega, kuigi Martin on sünnist saati kuulmispuudega ja tema kõrva on siirdatud implantaat.

„Kui Martin on ülesandest hästi aru saanud, paneb ta kiiresti minema ja jõuab teistest ettegi, aga vigu ei meeldi tal parandada,” räägib 2.a klassi õpetaja Sirje Pormeister. „Martin ei taha ka rühmatööd, kuulmispuude tõttu häirib teda sumin klassiruumis. Plaadilt tekste kuulates kutsun ta lähemale.” Lisaks Martinile vajab 26 õpilasega klassis õpetaja suuremat tähelepanu üks hüperaktiivsusele kalduv poiss ning kaks õpiraskusega last.

Pormeistri eelis tavaharidusega klassiõpetajate ees on eripedagoogi kutse. Tänu sellele märkab ta erivajadusi kiiremini ja oskab ka sekkuda.

„Tavalisel õpetajal on sellega rohkem tegemist, laste käitumisviisid võivad olla sarnased, aga sekkuda tuleb eri häirete puhul erinevalt ja etapiti läbi mõelda, millal ja kuidas kellelegi tähelepanu pöörata,” ütleb Pormeister ja tunnistab, et suurt energiakulu nõuab see temaltki.

Martin ja veel mõned tema klassikaaslased saavad rühmatundidena Pormeistrilt kõneravi. Kaks korda nädalas tuleb pärast tunde Martini juurde tugiisik Merili, kes teeb koos poisiga logopeedilisi ja mäluharjutusi. Martini arengus on suur osa olnud ka äärmiselt motiveeritud perel.

„Kui erivajadusega lapse vanem soovib ja laps on võimeline tavakoolis õppima, tuleb sellega arvestada,” on Pormeister veendunud. „Kuid riigilt võiks nende õpetamiseks olla paindlikud võimalused, et saaks vajadusel näiteks individuaaltunde teha, kui laps suures klassis ära väsib. See peaks käima operatiivselt – teatan nädala ette ja saangi. Aga selleks pole koolidel raha. Saame küll sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi abi kasutada, aga nemad pole õpetajad. Ka aega peaks olema rohkem, tund on praegu osale lastest liiga kiire. Ja muidugi, mida vähem on lapsi klassis, seda lihtsam oleks tööd teha. Algklassis võiks see piir olla 20.”

30-aastase õpetajastaažiga Por­meister on seda meelt, et kogemusteta noorel õpetajal ei tohiks üldse klassis erivajadustega lapsi olla või tuleks anda talle abiõpetaja.

Kogu aur vähemusele

Ka hiljuti toimunud Eesti klassiõpetajate liidu koolituspäeval räägiti kaasava hariduse murekohtadest ja koolide vähesest suutlikkusest erivajadustega laste õpetamisel. Klassiõpetajate sõnul oleks nende kõrvale tundi vaja ka abiõpetajat, vähemasti esimeses klassis. Nagu nendib liidu juhatuse liige, Pärnu Kuninga tänava põhikooli klassiõpetaja Lemme Sulaoja, on erivajadusega last raske kaasata ja enamik õpetaja tähelepanust lähebki talle. Teised lapsed on kadedad, et ei saa piisavalt õpetaja tähelepanu, ning see häirib ka lapsevanemaid. Pole lootagi, et jääks aega veel eriti andekate arendamiseks.

„15 lapse puhul klassis saaks veel hakkama, aga 26-ga on ikka päris raske. Kuna abiõpetajat pole, olen päeva lõpuks vägagi väsinud HEV-lapse ja samal ajal kogu klassi vaos ning tööhoos hoidmisest,” kirjeldab Sulaoja. „Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega ning autistlike joontega lapsi ei saa ka vahetundidel jätta järelevalveta. Nad jooksevad kiiresti õpetaja eest ära, võtavad igasuguseid ohtlikke asju, ka kive ja loobivad nendega kaaslasi, ärrituvad kergesti ja lähevad kättpidi teistele kallale. Kehalise kasvatuse ja muusikatundides segavad aga kogu tunni tööd ja teevad vaid seda, mis endale meeldib.”

Klassiõpetajate liidu juhatuse esinaine, Tartu Descartesi lütseumi klassiõpetaja Küllike Kütimets toob näite ühest Saaremaa koolist, kus õpilane läks õpetaja laua juurde, lõikas seal olevaid asju katki ning torkas sirkliga kaaslast.

„Need on rasked juhtumid, kurb on see, et õpetaja ei teagi tihtipeale erivajadusest, sest vanem pole rääkinud, et lapsel on käitumis- või aktiivsus- ja tähelepanuhäire, autistlikud sugemed või muud hädad,” kirjeldab Kütimets klassiõpetaja argipäeva. „Eelisolukorras on eripedagoogikat õppinud. Näiteks varasemal ajal õppisid Pisi-peda lõpetanud ülikoolis juurde defektoloogiat ja see aitas neil klassis paremini toime tulla kõigi lastega. Mina lõpetasin Tallinna ülikooli 1990. aastal, aga HEV-laste kohta ei õpetatud meile midagi. Ka praegused praktikandid ei ole selles valdkonnas kuigi tugevad.”

Aineliit avitab

Häda ajab härja kaevu ja klassiõpetajate liit ongi ise asunud koolitusi korraldama, et saaks praktilisi soovitusi ja näpunäiteid. Hiljuti õpetati nippe käitumishäiretega lastega hakkama saamiseks.

„Õpetajad ahmisid kõike,” ütleb Kütimets ja kahetseb, et seni pole aineliitudele öeldud, kas õpetajailt ära võetud koolitusraha nende käsutusse antakse. „Ühendused teavad ju kõige paremini, mida õpetaja vajab, ja oskavad kutsuda esinejaid. Ülikoolide lektorid on tihti vaid teoreetikud ega ole ise lastega kokku puutunud.”

Kütimets nendib ka seda, et HEV-lapsi tuleb järjest juurde. Vanematel on üha vähem aega lastega tegelda, lapsed on suure osa päevast üksinda. Ka nädalavahetusel ei minda koos teatrisse, muuseumi, jalutama.

„Tirin kogu aeg lapsi loodusse,” ütleb Kütimets. „Tundub, justkui nad tunneksid ümbritsevat, aga üks ei tundnud kaskegi ära. Tähelepanu on hajunud, laps kuulab, aga ei kuule, mida talle räägitakse.”

Kuidas siis ikkagi liikuda edasi kaasava hariduse teel?

Klassiõpetajate liidu ettepanekud on järgmised: igas koolis peaks olema eripedagoogid ja abiõpetajad. Õpetajaile tuleb korraldada praktikute koolitusi.

Üle 24 õpilase ei tohiks üheski klassis olla ja ka erivajadustega lastele vajalikke väikeklasse peab saama praegusest lihtsamalt teha.

———

Õpetajate täiendusõppele tuleb tuge Norrast

HTM-is ettevalmistamisel oleva HEV-õpilaste üldhariduse õppekorralduse kontseptsiooni põhjal on edasised suundumused järgmised.

HEV-õpilaste riiklikes õppekavades ette nähtud kohustusliku õppe tagamiseks eraldatud riiklik haridustoetus arvestab õpilaste eripära ja vajadusi ning toetab kaasava hariduse rakendamist.

Tugispetsialistide ja õppenõustamise teenus on koolidele kättesaadav, olenemata piirkonnast või kooli suurusest.

Raskete puuetega õpilastele loodud erikoolide võrk on ühiskonna ootustele vastav, õpilaste erivajadusi arvestav ning optimaalselt ja efektiivselt ressursse kasutav üldhariduskoolide võrgu osa.

Milleks on vaja kaasavat haridust?

Tiina Kivirand

HTM-i üldharidusosakonna nõunik

Kaasav haridus ei tähenda ainult kõige raskemate, puuetega laste õpetamist tavaklassi tingimustes, vaid hariduslikku erivajadust laias mõistes. Et kõik lapsed, kes on haridusest kõrvale jäämise ohus, oleksid kaasatud õppetegevusse. Meie oma hariduspoliitikaga oleme kaasavad juba aastaid. Nagu lapsel ilmneb HEV, tuleb kohe meetmeid rakendada. See on olnud edu pant, et oleme pööranud alates 2005. aastast kõigi laste jälgimisele süvendatud tähelepanu. Meie PISA tulemused on seetõttu head ja nõrgemad lapsed on saanud hakkama.

Erikoolidel on oma koht ja see ka jääb. Kuid kaasamine tähendab, et me ei pea neid juurde tekitama, vaid looma kodukoha lähedal õppimise võimalusi.

Kas erikoolide arvu siis vähendatakse?

Me pole rääkinud vähendamisest. 2020. aastal tõuseb õpilaste üldarv ja perspektiivis on vaja ka erikooli kohti juurde. Küsimus on pigem selles, kas need koolid asuvad kõik õiges kohas. Tallinnas ja Harjumaal on palju lapsi, aga riigi erikoole napilt. Ehk loome sinna mõne juurde. Samas võib mõni teine kool välja surra profiili ja õpilaste vähesuse tõttu.

Erikoolid on vanematele päästerõngas. Kuid me ei leia, et kohe peab paigutama lapse sinna. Ka tavakoolis on päris head võimalused: võib moodustada väikeklasse, teha üks-ühele-õpet jm. Umbes tuhandele õpilasele on väikeklasse tehtud. See on üks osa probleemi lahendamisest. Eraldame ta eakaaslastest, aga kuidas erikoolist ja väikeklassist tulnut edaspidi ühiskonda sulandada? Tavakoolis võiks olla võimalus mingeid tegevusi koos teha.

Kuidas õpetaja peaks nii erinevate lastega toime tulema?

Kuna nende laste arv tavaklassis pidevalt suureneb, peame kavandama meetmeid koolide toetamiseks. Paljud omavalitsused on seadnud eesmärgi saada ise nende lastega hakkama ega suuna neid kuskile. Kuid seda ei tasu küll karta, et raskete erivajadustega lapsed viiakse tavakooli. Ent erivajaduse olemus muutub ajas, iga laps on erinev, me ei saa nii palju kaste teha, et lapsed ära sortida.

Peame õpetajate koolitajaid koolitama. Põhikoolituses peaks õpetaja saama põhiteadmised, tuleb arendada täienduskoolitust. Ette õppida pole võimalik, õpitakse siis, kui oled probleemiga silmitsi. Oleme kirjeldanud kitsaskohti. Loodame saada väljaõpet järgmisest aastast käivituvast Norra riskilaste programmist, kus on kavandatud koolitusi spetsiifiliste häiretega toimetulekuks. Kolme ministeeriumi ühisprogrammi veab HTM, ette on nähtud 2 mln eurot, jaanuari algul kuulutatakse see välja.

Kas läheme üle abiõpetajate süsteemile?

See pole avalikuks diskussiooniks kerkinud. Lahendamist vajab tugi­spetsialistide, nende rahastamise teema. Kohaliku omavalitsuse kohustus on see olnud kogu aeg, vahepeal oli riigil reserv ja eraldati omavalitsustele toetust. Suurematel omavalitsustel võime vast ei kao, aga väiksemates pole raha ega inimesi, sest ei jätku koormust. Loodame, et seda leevendab uuest ESF-i perioodist jätkuv õppenõustamiste programm. Loodame saada ressurssi, et keskustes töötaks spetsialiste, kes käivad koolides nõustamas.

Suvel vastuvõetud PGS-i sätte järgi loob riik loob võimalused tugispetsialistide paremaks kättesaadavuseks. Väiksematel koolidel on võimalik tellida SA Innove allüksustest – nõustamisüksustest – spetsialiste.

——–

KÜSIMUS JA VASTUS

Mida arvate kaasavast haridusest?

Vallo Reimaa

Tartu Tamme gümnaasiumi direktor

(töötas varem erikooli arendusjuhina)

Oleme võtmas üle asju kõrgema majandusarenguga riikidest. Norra on meile nagu jumal. Kuid uuringute andmeil kasvab just Norras põhikoolist väljalangejate hulk ülivõimsalt. Järelikult sobis nende kaasav haridus teatud ajal, aga lapsed on muutunud raskemaks ja psühhiaatriliste diagnooside hulk kasvab plahvatuslikult. Koolid ei tule enam toime. Mudel, mida võtame eeskujuks, on ebaõnnestunud. Nad ise on väga murelikud. Ka Soomes on lapsed varasemast teistsugused ja nendegi ideaalne koolisüsteem vajab muutust, muidu hakkab Soome ime ära vajuma. Peame teadvustama, et teatud ajalooetapis see kaasamine toimis, aga praegu on kogu maailma lapsed muutunud. Kaasamine nõuaks meilt veel rohkem ressurssi kui Norras.

Pikka aega selgitati meil, et koolidesse on vaja tugispetsialiste, ja nad tulidki. Riigi palgatoest omavalitsustele, mis kandis pedagoogide palgatoetuse nime, lubati ka tugispetsialistidele maksta. Pärast õpetajate streiki avastati, et pedagoogide nime all saavad palka ka teised, ja rahastamine muutus ainult õpetajaile suunatuks. Suur süsteem, mis sai riigi tuge, jäeti rahastamata. Kuid omavalitsuste olukord on läinud halvemaks. Riik viskab neile oma ülesandeid ja on andnud selge signaali, et tugispetsialistid ei ole tähtsad. Seepärast on hakatud neid siin-seal koondama ja koolide võimekus HEV-laste aitamiseks kahaneb. Omavalitsusliidud on protestinud tugispetsialistide riigi rahastuseta jätmise vastu.

Erivajadustega lastega tööd toetas ka õpilaste arvu vähendamine klassis kolmandiku võrra. Seni oli klassitäitumuse norm 19,7, selle pealt arvutati palgaraha. Nüüd seda suurendati.

Inglismaal on tunnis ka abiõpetaja, keda pidada on kulukam, kui vähendada klassi õpilaste arvu mõne võrra. Meil oleks õpilasi ühe õpetaja kohta justkui vähem kui neil, kuid tegelikult ei kajastu abiõpetaja Inglismaa statistikas.

Abiõpetaja teema tõuseb meilgi päevakorda, aga enne tuleb suur kriis läbida – peab tekkima nii palju lapsi, keda ei saa aidata.

2007 valmis riiklike erikoolide kontseptsioon, milles kirjeldati õpikeskkondi ja tugisüsteeme eri diagnooside jaoks. Praegu pole isegi tavakooli õpikeskkonda kirjeldatud, rääkimata põhikooli ja gümnaasiumi eristamisest.

Tuleb mõtestada õpikeskkonnad iga diagnoosi jaoks – millist tuge vajab see laps tavaklassis – ja luua paindlikkust juhtumipõhiseks lähenemiseks. Nagu „Doktor House’i” seriaalis, kus ühe juhtumiga tegelevad paljud spetsialistid. Sotsiaalsüsteemis kasutatakse juhtumipõhisust juba üle kümne aasta. Tuleb ka mõelda, kuidas tuua perearst sellesse süsteemi, märkamaks võimalikult vara, et laps on teistsugune. Tähtis on hakata korrigeerima võimalikult vara.

Iga lapse puhul tulevad õpetajad ja spetsialistid kokku ja arutavad, mida teha. Muidu ei suuda me psüühiliste eripäradega lapsi mõista. Juurde on tulnud just neid, sest peremudel on muutunud, kodune kriis mõjub lapsele nii, et ta ei tule oma erisusega enam toime. Ühtlast last enam pole – tugispetsialistide kaudu on tulnud see hoiak ka koolidesse, aga on veel pikk maa, et see omaks võetaks.

Erivajaduste mõistmine liikuski meil juba õiges suunas, aga nüüd on suund teine.

Tasandusklasside erikool Tartus kaotati, lapsed saadeti tagasi tavakoolidesse. Juhtumid muutusid raskeks, lapsed sattusid erikoolidesse: Masingusse, Tapale, Kaagverre. Selle asemel et neid päästa, liikusid nad keerulisemasse olukorda.

Kui viime tavakooli raskeid lapsi, ei suuda me luua neile tingimusi. Vaimupuudega õpilane istub klassis, on rahulik, naeratab ega sega tundi, kuid ei arene. Ida-Virus tegime aktiivsete vanemate toel abiklassid vaimupuudega õpilastele. Oli silmaga näha, kuidas nad hakkasid järsku arenema. Tavakoolis olid nad lootusetuks tunnistatud.

 

Maris Vilms

Tartu Veeriku kooli HEV-koordinaator ja sotsiaalpedagoog, Tartu linna laste nõustamiskomisjoni liige

HEV-laste kaasamine tavakooli on jätkuvalt mõtteviisi muutus kogu ühiskonna jaoks. Minu meelest võiks ühe lapse, ehkki erilise, elu olla võimalikult tavaline. Ei tasu eristamisega (erilisusest on õpilane ja vanem niigi teadlikud) lisaprobleeme tekitada. Võtmeküsimus on, kui hästi oskame me „tõlkida” lapse erivajadust, leidmaks sobivaid toetamisvõimalusi.

Olulised pidepunktid

• Varajane märkamine kui võimalus ennetada hilisemaid probleeme.

• Kõigi lapsevanemate teemaalane koolitamine, sest erinevuse suhtes valitsevad hoiakud saab laps kaasa kodust. Individuaalne õppekava toimib kõige efektiivsemalt koostöös.

• HEV-õpilase kaasamine on tavakoolis edukas, kui erivajadused pole väga suured.

• Klassid, kus HEV-õpilane(sed) on sulandunud, on saanud hindamatu kogemuse võrra rikkamaks, mis ongi kaasava hariduse mõte.

• Õpetajate süsteemse koolituse puudumine HEV-lastest ja nende eripäradest ning eriti individuaalsete õppekavade koostamisest. Väheolulised pole ka läbipõlemise ennetamise koolitused, sest enamasti on samal ajal eri tasemel õpilasi keeruline õpetada ning selleks on vaja suurt lisaressurssi.

• Tihti on vajadus spetsiifiliste õppevahendite järele väiksem kui vajadus lisapersonali järele (eripedagoogid, logopeedid, abiõpetajad, tugiisikud). Paljudes koolides võivad näiteks ratastoolis õpilaste õpetamise puhul saada takistuseks puuduvad kaldteed, invatualetid, trepironijad, invatransport …

• Ümarlaudades on olnud arutlusel teema, mille alusel arvata andekad praegusest HEV-õpilaste klassifikatsioonist välja.

• Koolides töötavad heal tasemel tugimeeskonnad, oleks kahju juba töötavaid süsteeme laiali saata. Usun, et lapsele on efektiivseim saada abi oma kooli keskkonnas. Nõustamiskeskused on küll väga olulised koostööpartnerid, kuid tugipersonali ei peaks keskustesse laiali jagama.