Kirjastus Draakon & Kuu on sügishämaruses saanud maha kahe valgustava teosega, mis pole oma olemuselt kaugeltki midagi uut, kuid on värskes vormis lastele kindlasti märksa mõnusamalt tarbitavad ja harivamad: ilmunud on Aisopose valmiraamat ja Tolstoi „Naeris”.

Mõlemad teosed on silmapaistvad oma kunstilise poole poolest selle otseses mõttes. „Naerist”, mida paljud mäletavad oma lapse­põlvest pisikese papiraamatuna, on saanud A4 formaadis kõvade kaante ja ohtrate illustratsioonidega teos, mis abistavate sõprade tähtsuse kõrval õpetab väikelapsele numbreid, loomi, värve ja köögivilju. Kuigi tuttavate kordustega tekst pole sugugi teisejärguline − ilma selleta poleks ka seda raamatut −, võib öelda, et Niamh Sharkey muhedate illustratsioonideta mustadest kassidest ja suurest pruunist lehmast muu hulgas, ei oleks seda raamatut. Mida vähemalt üks kolmeaastane pealinnas laseb mõnel õhtul endale kuni neli korda järjest ette lugeda.

Ayano Imai illustreeritud „Aisopose valmid” on kunstiliselt veelgi klass kõrgemal. Just nagu selle sihtgrupp on ilmselt ealises mõistes järgmine vanusegrupp – kolmene jaksab küll kuulata, aga aru ta nende alltekstist veel muidugi ei saa, kuuene suudab ehk lühilood juba ise läbi lugeda ja pisut arutada. Igal lehepaaril on üks lugu – kokku kuraditosin –, ikka nii, et ühel lehel pastelsetes toonides detailideni läbi mõeldud pilt ja kõrvalküljel lühike jutt. Kurest ja rebasest ning jänesest ja kilpkonnast mõistagi rebase ja viinamarjadeni. Aga mis peamine: lood ei ole kujundatud tavaformaadis, vaid teistpidi –kujundusmaailmas öeldakse selle kohta vist maastikuformaadis –, nii et kogu raamat tuleb lugemiseks ette võtta pikkupidi, tõstes kaant nagu aardekasti oma, mida see teos ju omal moel ongi.