Sügiseti, mõnel päikselisel septembri- või oktoobripäeval, kui tänaval tulevad vastu koolikotiga jõnglased, kes kilkavad ja vadistavad ega ole veel väsinud koolikohustuse rutiinist, meenub mulle mu enda kooliaja algus.

Minu esimene õpetaja, esimese klassi juhataja, oli noor ja ilus armsa olekuga tädi. Pärast esimest klassi jäi ta aga koju titepuhkusele. Järgmise klassijuhataja kohta oskan esimese hooga öelda, et ta armastas rahvatantsu.

Aga neljandas klassis tuli klassijuhatajaks matemaatikaõpetaja, kes oli uskumatult soe ja mõistev inimene. Ta õpetas ka hästi. See õpetaja sobis mulle väga, kuulasin teda ammulisui. Kuni hetkeni, mil ta pärast esimest õppeveerandit otsustas vastu võtta kõrgema ametikoha teises koolis …

Pean tunnistama, et sain sellest lausa hingelise vapustuse. Ma olin ikka täitsa pettunud ja kurb – nii ei olnud lihtsalt aus! Kirjutasin õpetajale oma trauma leevenduseks luuletuse. Ema aitas ka natuke. Ma ei mäleta, mis seal täpselt kirja sai, aga küllap olid seal kohmakad riimid tänust, rõõmuhetkedest ja kurbusest.

„Miks sa jätsid meid küll maha, kas sa tõesti seda tahad?” Või midagi sarnast. Kui ma selle luuletuse siis meie viimasel klassiõhtul ette lugesin, sain teistkordse vapustuse. Luuletus jäi pooleli ja silmadest tuli purskkaevuvesi.

Kool läks muidugi edasi. Ühtekokku oli mul klassijuhatajaid ehk oma õpetajaid üheteistkümne aasta peale kaheksa.

Kui ma üle-eelmisel sügisel 1. septembril oma tütre kooli viisin, tervitas meid klassiuksel mu enda esimese klassi õpetaja. Seesama tädi, kes oli nüüdki ilus ja armas. Ja lapsed jäid teda kuulama ammulisui.