Täitsa hullud, lähevad Odessasse slaavlastega võistu tantsima, arvas nii mõnigi enne Jakobsoni kooli balletistuudio augustikuist reisi. Tagasi koju jõudnud stuudiolasi oli aga põhjust tervitada ilutulestikuga. Kaasaegse koreograafia kategoorias toodi Viljandisse laureaaditiitel. Pea veerand sajandit lastele balletti õpetanud Katrin Hommik näeb stuudiol laste jaoks hoopis laiemat rolli kui ainult tantsuõpetus.

Tänavu alustas balletistuudio juba 24. hooaega, milliste põhimõtete järgi sa seda stuudiot vead?

Vean stuudiot koos Marit Neeringuga. Töötame selle heaks, et kasvaks ilus ja harmooniline inimene, et laps sirguks kunsti sees. Pole vahet, kas see on näitekunst, kirjandus, kujutav kunst. Peaasi, et oleks kokkupuude mingi kunstialaga. Olen täiesti veendunud, et nii kasvab parem inimene. Näen seda ka oma lõpetajate pealt, kes kõik eranditult on väga toredad inimesed.

Kuidas sa stuudiole järelkasvu valid?

Ootame esimesse klassi minejaid. Tegemist on alaga, kus pead jõudma iga lapseni ja igaühte tunnis jälgima, see seab laste arvule piirid. Õnneks ei ole me viimastel aastatel pidanud vastuvõtukatsetele tulnutele ära ütlema. Aastatega oleme aru saanud, et kui üks laps on sinu juurde tulnud midagi tegema, siis lase sellel lapsel seda senikaua teha, kuni tema tahab. Meil ei ole siin balletikool, meil on balletistuudio. Ei ole vaja laste enesekindlust ja enesehinnangut maha tõmmata sellega, et hakkame tegema eeldustest lähtuvaid valikuid. Loomulikult võiksime seda teha ja muidugi oleks siis stuudio hoopis teistsugune.

Kui palju stuudiole kodulinnas esinemisvõimalusi jagub?

Kui teatakse, mida sa teed ja mis sul on pakkuda, siis jagub esinemisi päris kõvasti. See on hea, sest mis sa seal proovisaalis ikka niisama müttad. Väike laps ei tule balletistuudiosse selleks, et töötada nii, et higi pritsib kahte lehte. Tema tahab lava peal ilus olla. Ja sealt tuleb ka põhjus, miks osa lapsi stuudiost ära kaob. Tekib pettumus, et kõik ei olegi nii ilus, nagu ma ette kujutasin.

Igaks kevadeks oleme toonud välja balletietenduse, kus terve stuudio on korraga koos. Ja kõik tantsijad on ühtviisi tähtsad ja olulised. Esinemistel jälgime ka seda, et kui üks rühm on just esinemas käinud, läheb järgmise esinemiskutse korral esinema teine rühm. Kõik saavad esineda.

Viimati tõite välja lavastuse „Tulipunane lilleke”, paar aastat tagasi oli „Vana album”. Kuidas te Maritiga suudate lavale saada täiskasvanud, ka mehed, kes ei ole kunagi varem tantsinud?

Ma ei teagi, kuidas me nad nõusse saame. Ägedad mehed on. Ja loomulikult on see olnud kohalikule publikule väga põnev ja töö on olnud ka vahva. Lapsi motiveerib see samuti kõvasti, et proovi tuleb täiskasvanu ja õpib nendega koos.

Sul on ambitsiooni käia mõõtu võtmas ka rahvusvahelistel konkurssidel.

Alguse sai see kutsest ühele Tšehhi festivalile. Esimene kord näitas, milline töötahe tuleb lastesse siis, kui tegu on välisreisiga, ja nii otsustasimegi hakata ringi rändama. Saame seda endale lubada üle aasta.

Väga oluline on minna n-ö teise konteksti. Siin Viljandis mõtleme – küll me oleme vinged. Lapsed ongi väga tublid, aga vaja on näha ka teisi väga tublisid. On vaja teisi vaadata, et saada aru, kus sa ise asetsed. Kasulik on kuulata žüriide hinnangut ja soovitusi.

Reisimine on lisaks maailmapildi avardamisele tähtis ka sellepärast, et siis saame pikemalt koos olla. Meid on festivalidel tähele pandud sellegi poolest, et väikesed ja suured saavad omavahel väga hästi läbi. Aga peamegi saama, kui oleme tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust. Väiksematele tähendab reisimine ka iseseisvumist. Kaasa on tulnud lapsi, kes vaat et ei saa tunnis ise sokki jalga, ja nüüd on nad välismaal. Nad saavad ise kõik tehtud. Ja meie laste vanemad on vinged, sest kui toetavat peret taga ei oleks, siis ei toimuks kontserte ega reise.

Odessa oli kuum koht Nõukogude ajal, praegu vaatame konkurssidele ja festivalidele mõeldes pigem Lääne-Euroopa poole. Miks otsustasid Odessasse sõita?

Me oleme käinud Saksamaal, Tšehhis, Hispaanias, kaks korda Itaalias. Nüüdki pidime algul minema Prantsusmaale, aga sealse festivali tingimused muutusid nii sisuliselt kui ka rahaliselt ja lõpuks soovitasid prantslasedki meile Odessa festivali. Olime ise ka selle festivali kohta internetist uurinud ja leidsime, et see on hea mõte. Me pole ju ida pool käinud. Lapsed ei tea slaavi kultuurist suurt midagi. Odessa oli valmis meid rõõmsasti vastu võtma. Vaja oli ka lapsevanemad nõusse saada. Enamik suhtus hästi, aga palju küsiti just turvalisuse kohta. Küsisime korraldajatelt üle. Meid rahustati ja imestati, et turvalisuses kahtleme. Aga sinnakanti ju praegu eriti ei sõideta. Kui Musta mere äärde puhkama minnakse, siis ikka Bulgaariasse.

Mida lapsed Odessa reisist arvasid?

Lapsed ütlesid, et see on balletistuudio kõige vägevam reis. Loomulikult oli neil põnev. Lääne-Euroopast juba tead, mida oodata, aga see oli tundmatusse minek. Õpetajad ka ei teadnud, mida oodata. Jõudsime kohale öösel, meie elamine oli kaablitehase puhkebaasis, aga sinna jõudmiseks pidime läbima tehase territooriumi, mis meenutas Nõukogude aega. Osa kohti vabanes alles järgmisel hommikul. Nii magasid kõik täiskasvanud esimese öö õues rannatoolidel. Aga kui hommikul silmad lahti tegime, siis säras Must meri paari meetri kaugusel ja kõik olid rõõmsad. Järgmisel õhtul tuli juba laused, et ma armastan Odessat. Muidugi nägime kontrastide maailma. Puhkebaasi värava tagant algas rannabulvar ja seal oli kõike. Nägime aiapäkapikkudega ehitud losse ja samas kõrval lagunenud hoonetega rannariba, mille olid vallutanud hulkuvad koerad. Käisime muidugi ka imeilusas südalinnas, mis on täis skulptuure. Nende kaudu said lapsed teadlikuks näiteks Ostap Benderist ja „Kaheteistkümnest toolist”.

Kuidas lapsed vene keelega hakkama said?

Keelega oli neil väga pahasti. Nad olid ikka täiesti umbkeelsed. Ettekujutus, et igal pool saab hakkama inglise keelega, ei pidanud paika. Mitu korda kostis, et oleks ikka võinud vene keelt õppida. Nad tajusid, et tegelikult oligi üks suur osa maailmast nägemata ja et sellest maailmast aru saada, tuleb osata vene keelt. Odessiidid ja ukrainlased üldse olid aga väga sõbralikud. Kui meie lapsed hakkasid puhkebaasis puude otsast viinamarju korjama, siis tuldi ütlema, et seal või seal on marjad veel toored. Et muidugi võite korjata, aga me muretseme teie kõhtude pärast. Ja lõpuks korjas üks tädi lastele ise suure kotitäie neid kõige küpsemaid marju. Neil inimestel on päike sees. Ka Ostap Benderiks kehastunud teadustaja palus eestlastele alati kõvasti aplodeerida, sest „nad ei saa vene keelest aru ja mõistavad ainult aplausi”.

Odessa festival kannab ilusat nime, mis tõlkes tähendab merepärlit. Tegu on rahvusvaheliste konkursside sarja kuuluva üritusega. Kuidas seda festivali iseloomustad?

Esinesime Odessa filharmoonia imeilusas saalis, mis ise oli omaette elamus. Meile öeldi juba alguses, et Odessa konkursil peavad kõik lapsed tundma, et nad on väga tublid. Ja meie veel mõtlesime, et kuidas seda tehakse. Aga korraldajad saidki hakkama. Lõputseremoonial kutsuti igast trupist esindaja lavale, kõigile jagati diplomeid. Ja muuseas vahepeal öeldi, et nüüd laureaaditiitel, ja siis anti diplomeid edasi. Seda ei olnud, et keegi tõstetakse teistest kõrgemale. Niikuinii oled meeletult õnnelik, kui saad laureaaditiitli. Meil on pahatihti igasugustel võistlustel ja konkurssidel nii, et üks võidab ja teised kõik kaotavad.

Kuigi tegu on rahvusvahelise festivaliga, osalevad sellel enamasti siiski n-ö slaavi kultuuritaustaga grupid. Oli ka kahtlusi, kas suudate slaavi temperamendi ja traditsioonilise tehnikaarmastusega konkureerida?

Jah, mõtlesime pärast esimest proovipäeva, et mida meie siin teeme. Aga eks me eraldusimegi teistest ja jäime sellega ka silma. Lääne-Euroopa festivalidel oleme teistega väga sarnased, justkui omade seas. Meie lapsed andsid endast 150%, hoidsid naeratust näol konkursi lõpuni. Kuid muidugi jääme slaavlastele alla emotsionaalsuselt. Teiseks kostüümid − milline sära ja sädelus. Ja siis tulevad eestlased −

paljajalu ja kleidid juuksuripõllede materjalist. Aga oligi õige asi, tüdrukud ise paistsid selle võrra rohkem välja. Kasahhi õpetaja käis meid oma festivalile kutsumas, sest temagi jaoks olime midagi eksootilist.

Tehnika oli Odessa festivalil muidugi number üks, aga selles maailmas ongi teistsugune kasvatus ja teistsugused treeningud.

Mis mõttes teistsugune kasvatus?

Meie kasvatus on palju vabam, me ütleme palju lihtsamalt, et ära tee, kui ei jaksa. Oletame, et meie balletistuudio hakkaks iga päev kolm tundi trenni tegema. Arvan, et kuu aja pärast lõpetaksime tegevuse, sest lapsed tahavad muude asjadega ka tegelda. Võimalusi on nii palju. Aga slaavi kultuuris on lapsed teisiti orienteeritud. Kui tantsid, siis ainult tantsid. Meie lapsed näiteks tohtisid õhtul rannatänaval jalutada ja üksteisel tubades külas käia. Moskva lapsed tegid kella 23-ni trenni ja pidid siis magama minema. Väravast väljaminek oli keelatud. See tekitas ka pingeid, sest moskvalased läksid oma õpetaja käest küsima, miks meie ei või ja eestlased võivad.

Kuidas laureaate koduses Viljandis vastu võeti?

Jõudsime Viljandisse keset ööd ja meid ootas ees lapsevanemate korraldatud ilutulestik. Sellist kojujõudmist ei ole veel olnud. Aga muidugi on alati suur kergendus, kui Viljandis koolimaja juurde jõuame. Vastutuse pärast. Seekord olid kaasas ka kolmanda klassi lõpetanud ja nii väikestega ei ole me varem reisimas käinud.