Kuigi neil päevil on jõudmas raamatupoe lettidele ammu oodatud värske õigekeelsussõnastik, saabub aasta lõpus Eesti keele sihtasutuselt veel üks äärmiselt oluline teos, mis meie kultuuri- ja haridusloos varju jääda ei tohiks. Eestis esmakordselt ilmuv haridusleksikon koondab ja selgitab suurt hulka haridusinfot. Uuel aastal ilmub sellele lisaks ka haridustermineid sisaldav sõnastik. Kaalukast teosest rääkis Õpetajate Lehele leksikoni toimetaja Rain Mikser.
Mis on haridusleksikon?
Kas seda just entsüklopeediaks nimetada saab, aga kindlasti on see teatmeteos. See ei esinda üht terviklikku pedagoogilist süsteemi, vaid tutvustab eri koolkondi ja lähenemisi, püüdes jääda erapooletuks ja faktikeskseks.
Kas Eestis on midagi sellist varem ilmunud?
Ei, analoogiline leksikon on hariduse vallas Eestis esmakordne. Vähemalt valmis pole varem saadud. Nii et otsest omamaist eeskuju meil oma valdkonnast võtta ei olnud.
Millest te siis lähtusite?
Esialgne plaan oli meil sadakond märksõna, mille väljavalimisega tegeles ministri käskkirjaga kinnitatud töörühm. Arutelud olid aeganõudvad ning üsna ruttu selgus, et ühtset arusaama selliste märksõnade valikus ei ole Eestis ega mujal maailmas. Artikliteks kujunes lõpuks 43 märksõna, see-eest artiklid on algselt planeeritust mõnevõrra mahukamad – 4–10 lehekülge. Kokku on leksikonis ligi 300 lehekülge.
Mida üks artikkel sisaldab?
Iga artikkel sisaldab mõiste määratlust ja sellega seotud probleeme, sealhulgas võimalikke sünonüüme, mõistega tähistatava valdkonna arengulugu Euroopa ja Põhja-Ameerika kultuuriruumis, lühiinfot Eesti kohta, infot oluliste rahvusvahelistest organisatsioonidest ning teadusajakirjadest. Artikli pealkirjaks oleva termini vasted on antud inglise, saksa, prantsuse, soome ja vene keeles. Artikli lõpus on viited materjalile, mida teemast enam huvitatud lugeja saab kasutada – nii eesti- kui ka võõrkeelsele.
Kui tuua näiteid märksõnadest?
Eraldi märksõnad on näiteks haridusastmete (alus-, alg- ja põhi-, kesk-, kõrgharidus) ja pedagoogiliste distsipliinide kohta, näiteks „pedagoogiline antropoloogia”, „haridussotsioloogia” või „pedagoogiline psühholoogia”.
Kuidas teie haridusleksikoni toimetama sattusite?
2007. aasta septembris, üsna sügise alguses, pöörduti minu poole küsimusega, kas ma oleksin valmis kaasa lööma. Töörühm oli suuremas osas juba moodustatud, minule tegi ettepaneku seda juhtima hakata Ülo Kaevats. Projekti on rahastanud haridus- ja teadusministeerium, ministeeriumi poolt on koordineerinud keeleosakond. Sellest ajast saati on töörühmas toimunud muidugi muudatusi, kuna tööperiood on olnud pikk ja inimesi on aastate jooksul vahetunud. Sisuliselt suurem muudatus on näiteks see, et algselt ei olnud meilt tellitudki eraldi leksikoni, vaid üksnes sõnastik – leksikoni idee kujunes töö käigus üsna tööprotsessi alguses. Hariduse ja kasvatuse sõnaraamatul, mis ilmub uue aasta esimesel poolel, on oma töörühm, mida juhib Viivi Maanso. Üks muudatus oli see, et algselt ei olnud meil plaanis tutvustada prantsuskeelseid haridusmaterjale, aga ilmnes, et need on Euroopa haridustraditsiooni väljakujunemisel olnud väga olulised.
Mis oli leksikoni toimetaja töö?
Hallata ja juhtida kogu töörühma tööd. Juhtida märksõnade valiku protsessi, otsida kirjutajad, tellida artiklid. Kontrollida, et ei esitataks eri märksõnade all liialt kattuvat infot – seda tuli ette ja see oli teatud määral prognoositav, kuna autoreid on palju. Mõni artikkel tuli koondada, mõned kokku panna. Oluline oli allikate otsimise oskus, tutvusin paljude andmebaasidega, millele varem ei osanud tähelepanugi pöörata.
Milliseid probleeme tuli leksikoni toimetamisel ette?
Eks tuli erinevaid. Ühest just kõnelesin, see oli kordamine. Teine oli seotud tõlkimisega. Näiteks haridusastmete ühest keelest teise tõlkimine, sest tähendus võib olla teine või lihtsalt vastavat astet mõnes keeleruumis ei eksisteerigi. Nii on algharidus paljudes Lääne- ja Lõuna- Euroopa riikides eraldi haridusaste, Ida- ja Põhja-Euroopa riikides, sealhulgas Eestis, on see aga vaid ühetsüklilise põhihariduse osa. Samuti selgus, et päris ühtset definitsiooni paljudele mõistetele anda ei saagi, seepärast piirdusime levinuimate käsitlustega.
Mida leksikoni toimetamine teile õpetas?
Üks sõnum, mis ma sain, oli see, et ei ole lootust, et ühel hetkel istuks suur hulk inimesi eri ülikoolidest ühe laua taha ja otsustaks lõplikult ja üksmeelselt, mis on haridus. See ei ole võimalik. Seisukohti on nii palju, enamasti rohkem kui kaks. Teise sõnumina selgus, et asjad ei ole üldjuhul alanud nii hilja, kui ette kujutatakse, vaid palju varem. Enamik sellest, millest praegu räägitakse, ei ole viimase aja leiutised – ei õppekavad ega hariduse kvaliteet. Viimane oli sageli päevakorral juba sada aastat tagasi.
Kui palju leksikonil autoreid on?
29, enamasti Tallinna ja Tartu ülikoolist, aga ka tehnikaülikoolist.
Kellele haridusleksikon mõeldud on?
Õppejõududele, õpetajatele, üliõpilastele, haridusametnikele. Suurusjärgus 1% Eesti elanikkonnast töötab õpetajatena, nii et huvilisi peaks jätkuma.
Kas see peaks olema haritud kodus riiulis samamoodi nagu õigekeelsussõnastik?
Miks mitte, jah. See ei ole ilmselt nii sageli väljavõetav kui õigekeelsussõnastik, aga olemas võiks olla. See on oluline teos juba oma formaadi tõttu. Häid teatmeteoseid ehitatakse üles pika aja, enamasti mitme põlvkonna jooksul – seega loodan, et kunagi tuleb sellele järg ja edasiarendus, mis tänapäeva kogemust arvesse võtab.
Kas haridusleksikon tuleb ka veebi?
Jah, plaanis on, aga mitte kohe paralleelselt paberväljaandega. Senise kokkuleppe kohaselt aasta jooksul, aga ilmselt siiski juba varem.
—-
Haridusleksikonis sisalduvaid märksõnu
- haridus
- kasvatus
- pedagoogika
- haridusfilosoofia
- haridussotsioloogia
- haridustehnoloogia
- pedagoogika ajalugu
- pedagoogiline antropoloogia
- pedagoogiline psühholoogia
- sotsiaalpedagoogika
Lisa kommentaar