On juhtunud midagi, millest ei oleks söandanud mõni aeg tagasi veel unistadagi.

Eesti õpilased on PISA tulemuste poolest matemaatikas Soome lastest ees ja loodusteadustes otse nende kannul. Ning ega funktsionaalses lugemisoskuseski vahe suur ole. Ja seda kõike on meie õpetajad saavutanud põhjanaabritest kitsamates tingimustes, tihti ka kehvemate õppevahendite ning madalama palgaga. See näitab meie õpetajate suurt professionaalsust ja missioonitunnet.

PISA nii hea tulemus tekitab mitmeid mõtteid. Oleme aastaid rääkinud välismaal õppimisest kui millestki erilisest. Kas nüüd ei peaks liikuma pigem vastupidises suunas – sealt oleks põhjust siia õppima tulla? Vähemalt meie põhikooli.

Võib-olla on viimane aeg selleks valmistuma hakata? Kui seni oleme harjunud rääkima, et meil on veel palju teistelt õppida, siis kas nüüd ei ole käes murdepunkt, kust alates on meiltki üht-teist õppida? Soomes on käidud teistest maadest massiliselt vaatamas, kuidas sealne kool toimib.

Hea on, et jagub kasvuruumi. Teame ju oma koolisüsteemi probleeme, seda nii õpetajakoolituses, õppematerjalide koostamises, õpetajate töö korraldamisel, nõrgemate koolide järeleaitamisel kui ka muus. Usun, et PISA nii head tulemused annavad nende tööde tegemiseks kõigile palju energiat ja entusiasmi.

Ja tahaks väga uskuda, et ka meie valitsus märkab, millega Eesti õpetaja on hakkama saanud, ning mõistab, et ta väärib „palgatoetuse” asemel korralikku palka.