Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil „21. sajandi õpetaja” küsiti, kas traditsioon on arengu pidur. Noor õpetaja Martin Saar kirjutas selle peale hariduslistis nii:

„Ei nõustu. Traditsioon on identiteeti loov, kujundav, noort arenguteel toetav, kindlust andev aspekt. Traditsioonidele tuginev sümbolkäitumine loob aluse ühise identiteedi ja kuuluvuse loomiseks, mille põhiosaks võib olla pidev areng. Nt Tallinna Reaalkool on väga tugevalt traditsioonidele tuginev kool − arengu pidurdumisest on aga asi kaugel.”(EHF 49653).

Toetan tema seisukohta ja lisan mõned selgitused.

Traditsioonides on rahva kultuur

Traditsiooni (lad traditio − edasiandmine) algne tähendus oli mingi hüve vormikohane üleandmine isikult või institutsioonilt teisele. Traditsioonid peidavad endas vaimsust, kõlblust ja tarkust. Eetika (kr keeles ethos) ja moraal (lad keeles mores) tähendasid algselt tavasid, harjumusi, kombeid. Hilisema ethiko tähendus on aga juba inimese sisemine loomus, voorused.

Traditsioonid on elamise viis, mis antakse edasi põlvest põlve. Traditsioone järgides saab inimene ohutult üles kasvada, sest traditsioonid kaitsevad teda niikaua, kuni tuleb taipamine. Välises vormis − traditsioonides, tavades, kommetes – on sisemine sõnum, mida me kohe ei peagi oskama lugeda.

Nobeli majanduspreemia laureaat Friedrich Hayek küsis ühes oma kirjutises: „Miks kanduvad traditsioonid põlvkonnalt põlvkonnale üle, olgugi et neile enamasti vastu punnitakse, olgugi et nende mõju ei osata hinnata?” Ja vastas ise: „Need inimrühmad, kes traditsioonidest kinni peavad, jäävad lihtsalt ellu ja nende arvukus suureneb.”

Traditsiooniline ei ole primitiivne

Traditsioonides peitub vaim, mis paistab silma vanades haritud maades, põliste haritlaste juures. Inglismaal näiteks sisaldavad „gentleman’i maneerid” aastasadadega kogunenud sotsiaalse kultuuri fondi. Need näiliselt välised kombed on määrava tähtsusega kasvatusele ja enesekasvatusele.

Peeter Põld on otsesõnu öelnud, et meie, eestlaste häda on traditsioonide puudus, st kommete, harjunud viiside puudumine, mis annaksid stabiilsuse. Tema õpetussõnad on järgmised: „Mida lapsed sinu arvates tingimata peavad tegema, seda kinnita nendes lakkamata harjutuste kaudu. See sünnitab neis harjumuse, mis, kord juurdunud, mõjub iseenesest ja loomulikult ilma meeldetuletuseta. Harjumus on kõlbluse, iseloomu kasvatuse eelaste, kuid paratamatult tarvilik eelaste.”

Tänapäeval on traditsioon paljude otsustajate arvates primitiivne, sest on peavooludest kõrvale jäänud. Kui tahad ajaga sammu pidada, siis uuenda ja veel kord uuenda, kõlab käsulause.

Tegelikult peaksid traditsioonid ja uuendused olema tasakaalus.