Kui Mihkel (71) ja Siiri Oviiri (66) pere jõuludeks nende maakoju Läänemaale koguneb, on laua ümber üle kümne inimese. Tulijad on kolm tütart: Maarja, Liisa ja Aina oma peredega, sealhulgas viis lapselast, kellest neli on kooliealised ning lisaks veel koolikaaslased erakoolis.

Meie jõuludes pole midagi uuenduslikku, need on nii traditsioonilised, kui saab, ütleb pensionipõlve pidav endine riigikontrolör Mihkel Oviir. „Me kõik ootame seda ühist koosolemise aega jõulude ajal, kus igaüks jääb maale seniks, kuni saab ja tahab.”

Ei puudu ka jõuluvana. Oviiride suguvõsa kokkutulekud on iga-aastased ning pikalt ette planeeritud. Pere austab traditsioone väga. Mihkli kirikuõpetajast isal Madisel, kes elu viimased 30 aastat Viru-Jaagupi kogudust teenis, oli kaks perekonda ja kokku kuus last.

Ehkki Siiri ja Mihkli peres on juriste rohkem kui pool tosinat, ei ole pühadelauas vaidlust selle üle, kellel on kõige suurem juriidiline õigus praad lahti lõigata. Vaidlusi on küll, aga need ei puuduta juriidilisi päevaprobleeme, milles vanemad Oviirid enam kaasa rääkida ei oskakski, vaid pigem riiklikke, sotsiaalseid või majanduslikke. Vaielda neile aga meeldib, seda eelroast kuni desserdini. Mihkli maiuspalad on filosoofia ja ajalugu.

Mihkel Oviir ohkab öeldes, et juba justiitsministeeriumi kantslerina tundis ta, kuidas iga päevaga juristina oma kvalifikatsiooni kaotama hakkas. Ülevaade pidevalt muutuvatest seadustest oli küll olemas, kuid ühegi konkreetse kaasuse osas poleks ta tegevjuristi väärilist nõu ega lahendust pakkuda osanud.

Sama Siiriga, kes poliitikasse suundudes juurast kaugenes ning võtab nüüd iga esmaspäeva vastu Brüsseli suunas sõitvas lennukis, et seal europarlamendi liikme tööd teha. Muiates lisab Mihkel, et pigem võib ta mälusopist välja kaevata mõne Nõukogude-aegse seaduse paragrahvi, mis aastaid muutumatuna püsis ja mida ta ülikooli ajal õppis.

Istume kõrvu tugitoolidesse?

Kevadel saabuvatel europarlamendi uutel valimistel on Siiri Oviir otsustanud enam mitte kandideerida. Võimatu pole ka see, et ta üldse poliitikast loobub ning keskendub hoopis naisliikumisele ja vanaemaks olemisele.

Kui Siiri tõi Eestisse palgalõhe kampaania märgid, pani ka Mihkel endale ühe rinda. Et tal on riigikontrolörina väiksem palk kui europarlamendi liikmest naisel, aga tööd pole sugugi vähem.

„Ma arvan, et see palk ja positsioon on osalt kinni naiste enda mõtlemises,” arvab Mihkel, kes nii ministeeriumis kui ka riigikontrollis on töötanud üsna feminiinsetes asutustes. „Katsu sa mõnd naist juhtivale positsioonile rääkida, eriti kui see on poliitiline. Ta on valmis tööd tegema, aga mitte võimu võtma. Avalik elu ja poriloopimine mõjutavat pereelu ja …”

Oviiride noorima tütre Aina ja vanima Maarja vanusevahe on 13 aastat. Viimase lapse ajal oli ema juba minister ja aktiivne poliitik. Pikki aastaid elasid perega koos ka Siiri vanemad.

Eelmisel kevadel lõpetas oma pea poole sajandi pikkuse töö riigiametnikuna ka Mihkel Oviir, laskudes nii-öelda lihtinimeste sekka ning veetes aega Nõmme maja eest hoolitsedes.

Enam pole tal vaja riigikogu kantslist kord aastas saadikutele moraliseerivaid jutlusi pidada nagu tema kirikuõpetajast isa. „Kuulates uut riigikontrolöri, tundub, et temaatika, millest rääkida, jääb lähimatel aastatel ikka samaks,” leiab Mihkel Oviir.

„Meie häda on see, et me ei adu – Toompeal poliitikuid tümitades tümitame iseennast. Ühiskonna probleemid on valijate probleemid, mitte valitute omad. Igas ühiskonnas on nii. Valitud saadik on täpselt selline, nagu valija tal olla laseb. Peeglit ju ei lööda, kui nägu ei meeldi,” ütleb Oviir. „Aga näod parlamendis ja omavalitsuste volikogudes oleme meie ise. Kõigepealt peavad muutuma inimesed. Valgustatud monarhide ajastud on möödas, kui neid üldse kunagi olnud on.”

Otsusele, et kumbki enam uueks ametiajaks ei kandideeri, jõudsid Oviirid juba neli-viis aastat tagasi. Ehkki sellist elu, kus Siiri europealinna ametisse ei sõida, pole nad veel proovinud. Vaid Mihkel on esimese poolaasta pensionärina kodus veetnud.

„See oli suurem elumuutus, kui ma suutsin ette kujutada,” leiab Mihkel. Kui oled ikka enamiku elust elanud kohustusi täis päevaplaaniga, tunned, et oled äkki täiesti vaba. „Uni läheb kella 4–5 paiku hommikul ära, loed midagi, vaatad „Hommikutelevisiooni”, isegi poliitikaga kursis olemine on teistmoodi, vähem emotsionaalne,” loetleb endine riigikontrolör.

Raskem on sügisene kaamoseaeg, mil hommikuti on veel üheksa paiku pime ja kolme ajal hakkab uuesti pimedaks minema. „Pead sundima ennast tegutsema, leidma tegevust, aga sundimine režiimita pole lihtne,” ütleb ta.

Mihkel veedab oma päevi ihu ja hinge eest hoolt kandes. Paar-kolm korda nädalas käib ta basseinis ujumas, korrastab aastate jooksul süstematiseerimata pabereid. Lapsed annavad märku, kui lapselapsi on vaja kuhugi sõidutada, sest päris ise nad sellega hakkama ei saa. „Nemad on minu IT-juhid,” muigab Mihkel, kes on lehtede tellimisest loobunud ja loeb nende digiversioone. Need ei ummista postkaste ning on maal nädalalõppudel kergesti kättesaadavad. Isegi raamatuid eelistab ta tahvelarvutist lugeda – saab kirja suuremaks panna.

Mõistagi on Oviiridel unistusi ja mõtteid. Ilmselt pole need seotud reisimisega, mida mõlemad eraldi ja tänu tööle küllalt saanud teha. Kui, siis sellise reisimisega, mis võimaldaks vaadata ametlike programmide pakutud punase vaiba klantspildist reaalsema elu suunas.

Oviirid on olnud aastaid koerapidajad. Pärast hiiglasuure ja sõbraliku Kaukaasia lambakoera Tšarodei ootamatut lõppu mitu aastat tagasi on Mihkel mõlgutanud mõtteid pakkuda kodu uuele Kaukaasia lambakoerale. Proua võitles oma aiale ja peenardele mõeldes tükk aega vastu ja nüüd on kokku lepitud, et lisaks suurele koerale võtab pere ka väikese koerakese. „Lambakoera puhul peab ikka mõtlema, kas on füüsist temast üle olla või mitte,” ütleb Mihkel.

Koolis sündinud poiss

Kui Mihkel Oviir vahel Tallinnast Pärnu suunas sõidab, keerab ta Märjamaale sisse, et vaadata koolimaja, mille juhataja kahetoalises korteris ta sündis. „Isa rääkis, et kool kogunes pärast seda väikest ilmaimet vaatama,” meenutab Mihkel.

Tema vanaisa, kes samuti kandis nime Mihkel, elas Läänemaal Nutri külas Silla talus ning tal oli 15 last. Isa Madis sündis pere kümnenda lapsena ning asus oma õe Liisa kannul Haapsalu õpetajate seminari õppima. See oli hea võimalus tasuta haridust saada ning samas leida maakoolidesse õpetajaid. Isa töötas mitmel pool, kuni sai Märjamaa kooli juhatajaks.

Kui poeg Mihkel oli kaheaastane, 1944. aastal, saadeti Madis Siberisse, kust ta naasis alles 12 aasta pärast, kui Mihkel oli juba põhikooli lõpus. „Paljud sõjaaegsed poisid kasvasid isata ja meie klassijuhataja Leida Tarand pidi meile jagama nii hirmu kui ka armu. Ta rääkis ikka oma Andresest,” muigab Oviir.

Kui isa kullakaevandusest naasis, ta enam kooliõpetajana ei töötanud, vaid alustas tööd ehitusel ning jätkas enne sõda alustatud usuteaduse õpinguid. Madis Oviir sai tööd Nõmme Rahu kiriku juures ning leidis peagi oma koguduse Virumaal. Poeg harjus tema olemasoluga ettevaatlikult.

Madis Oviir oli hallipäine, sirgeselgne mees, kes oma viimase jutluse pidas veel 90-aastaselt. Mees tõi Siberist kaasa oma vangirüü ja kirka, millega ta kaevanduses töötas. Need pärandas ta ERM-ile nagu ka oma kogutud rahvapärimuse.

„Temas oli sallivust eri rahvusest, rassist ja usust inimeste vastu,” ütleb Mihkel. Kirikuaeda püstitas Madis kahest veskikivist mälestusmärgi, näitamaks, kuidas me olime kui üks viljatera kahe võimu vahel.

Pastor Oviir ei teinud vahet punaste ega valgete vahel, öeldes, et surm ühendab kõik, ja pani kiriku seinale nimekirja kõikidest kihelkonna inimestest, kes sõdades langesid. „1990. aastatel andis ta raadiole venekeelse intervjuu ja palus vabandust, et on unustamas seda ilusat Puškini vene keelt, mida ta Kolõmal parima vene intelligentsiga suheldes õppinud oli,” ütleb poeg.

Kirikuõpetaja kodus polnud jõulude aegu ka kõige hullematel aegadel vajadust kuusepuud peita, aga õpetaja ise oli pärast pikka päeva kirikus õhtuks väsinud. Tulid ju kirikusse ka need, kes seal muidu ei käinud.

„Isa tahtis, et õpiksin kirikuõpetajaks, aga ju ma tundsin, et kutsumust selleks ei olnud, ja ilma seda tööd ei tee,” ütleb Mihkel. Pärast keskkooli käis ta sõjaväes ning läks hoopis juurat õppima, mille lõpetas Tartu ülikoolis cum laude. Oviiride keskmine tütar Liisa õppis ka Tartu ülikoolis aasta teoloogiat, kuid läks siiski juura peale üle.

Pärast ülikooli asus Mihkel tööle justiitsministeeriumi, kus tunnistati, et tema tase karjääriredelil ei saa olla kõrgem kui mittepoliitiline osakonnajuhataja. Huvitavamaks selles ajas peab ta 1980-ndate lõpu majandusõiguse osakonna tööd, kus kooperatiivide asutajad õppepäevadel suurtes saalides tunglesid ning kellelgi polnud kindlust, kas ettevõtlusvabadus kestab kauem kui nepi ajal või mitte. Igal juhul tunneb Mihkel hulgaliselt tänapäeva ärimehi, kes oma äridele just siis aluse panid. Kutsetele neis osalema vastas Oviir eitavalt ning asus 1990-ndatel otse ülikoolist justiitsministeeriumi meelitama noort juristide põlvkonda.

Seda ikka jutuga, et me elame ainult kord ajal, mil riik transformeeritakse sotsialistlikust vabaturumajanduslikuks. See pole advokaadipalk, mida teenida, vaid asi, millest hiljem lapselastele rääkida. „Töötasime seitse päeva nädalas, 12 tundi päevas,” meenutab Oviir. Kuni ühel päeval olid noored kadunud. Selgus, et Soomega oli viisavabadus välja kuulutatud ja nad läksid Helsingisse õlut jooma. „Mulle meenus, kuidas veel viis aastat tagasi Soome pääsemisega oli,” tunnistab Oviir. „Tundub, et inimesed natuke häbenevad oma minevikku, nagu see paneks neid noorte silmis halba valgusesse.”

Märtrisurma surnud sugulane

Ühel oma reisil Tansaanias Arushas Meru mäe jalamil, kuhu ta sattus riigikontrolörina, õnnestus Mihkel Oviiril külastada väikest kirikut ja kogudust ning kooli. Sealkandis tegutses misjonär Ewald Ovir, kelle elu lõppes 1896. aastal 23-aastaselt. Mihklile on ta vanaisa vennapoeg.

Pärimuse kohaselt raiuti ta koos lätlasest kaasmisjonäriga tükkideks ning pilluti tükid jõkke. Usuti, et valged mehed tõusevad nagu rohi uuesti üles ja neid tuleb veelgi rohkem. „Üllatav oli näha, et tema haud oli ikkagi tähistatud,” ütleb Oviir.

Muidugi ei teatud mustal mandril, et tegu on eestlasega. Kuna Ewald oli lõpetanud Leipzigi misjonäride kooli, peeti teda sakslaseks. „Misjonär polnud sel ajal ainult jumalamees, vaid pidi oskama ravida ja õpetadagi. Ewald tegi ka väikese suahiili keele grammatika ja sõnastiku,” ütleb Oviir, kes filmis Tansaanias ka väikese video. Mehe hauakivi olemasolu üllatas isegi kohalikku kuberneri.

Milline on hea õpetaja?

Kord saadeti Mihkel esinema ühte Jõgevamaa kooli, kus ta jäi pärast direktoriga juttu rääkima. Selgus, et kaks tema kooli viletsamaks peetud õpetajat, kes ei tulnud õpilastega toime, said töökohta vahetades Tartus väga heasse kirja. „Küllap olid nad õpetajad, kes suudavad väga hästi õpetada õppimisele keskendunud noori, aga ei oska toimetada keskkonnas, kus 75% energiast kulub klassis korra hoidmisele ja ülejäänud nõrkade järeleaitamisele,” ütleb Oviir. Eliitkooli võludest ja valudest on tema jaoks põhiline see, et kes ei tule toime, kukub välja.

„Sada aastat tagasi jagas õpetaja hirmu ja armu, oli maa sool, teda austati. Palk annab küll materiaalse kindluse, aga mitte moraalset kindlust ja ametikoha väärtustamist. Ei tea, kas õpetaja enam maa soolaks kujuneb …” ütleb Oviir.

Kui aga lapselapsed tema juurde tuleksid ja ütleksid, et nemadki tahavad juristiks saada? „Ma ütleks, et õpi ükskõik kelleks, aga õpi hästi ja saa väga heaks spetsialistiks. Õpi mujal, Eestist kaugemal, aga tule tagasi. Ükskõik, mida sa teed, tee hästi, saad leiva lauale ja pälvid inimeste austuse.”

—-

Siiri Oviir jääb uuel aastal koju: Aitab küll sellest kaugel elamisest

Europarlamendi saadik, Siiri Oviir, millised on Oviiride jõulud?

Nüüd, kus meie maamaja Läänemaal ka sooja peab, on kõik lapsed jõuluõhtul oma peredega meie juures maal. Enne olime koos linnas. Tore oleks, kui jäädaks kauemaks, aga ka teised vanavanemad ootavad neid samavõrra. Kirik on oma külas, teinekord saab sealgi käidud.

Muidugi käib meil jõuluvana. Kuna pere on suur ja kingikotte palju, tuleb tal vähemalt tund istuda ja salme kuulata. Loodan, et mõni aasta jõuame ka selleni, et lapsed ei pea enam vanaema ja vanaisa välja aitama, vaid ka meil on salmid peas. Siis ei pea enam raamatut selja taga hoidma ja spikerdama.

Väiksemad tahavad jõuluvana uskuda, suuremad mitte. See on omamoodi tore mäng. Lastel on nii palju salme, tantse ja laule, et jagub teiste eest ka esineda. Ma ei mõista virisemist kaubanduse ja jõulustressi üle. Kinke võib ju ka varem osta, kui tead, mis kellelegi meeldib. Nüüd on isegi üllatamise ja kingi tegemise rõõm suurem kui siis, kui ise laps või noor täiskasvanu olid. Tore on näha üllatusmomenti ja emotsiooni.

Tore oleks, kui lumi maha tuleks. Loodame, et karu, kes meie õunapuude aluseid puhastamas käis, on siiski magama heitnud. Tänavu poleks me selle tööga küll ise hakkama saanud.

Kuidas teie elu nüüd välja näeb, kui Mihkel enam riigiametis ei ole? Kas aega ühistegevusteks on rohkem?

Tundub, et Mihkel on seda poolt aastat võtnud kui aega endale. Ta loeb palju, istub tugitoolis, vaatab snuukerit. Kui ma öösel Tallinna jõuan, on mul ka kodustel päevadel palju tegemisi – koosolekud, rahvaga kohtumised.

Meil pole olnud aega rohkem ühistegevusi plaanida ega nendest mõelda. Suvel on teine asi, siis on minul puhkus ja oleme maal.

Olete öelnud, et pole kindel, kas järgmistel valimistel europarlamenti kandideerite. Kas kavatsete kodumaal uusi väljakutseid leida või istute tugitooli?

Eks ma tüürisin selles suunas juba pikki aastaid. Mulle ei sobi see, mis toimub siseriiklikult erakondade tasandil. Minu poliitikas oleku ajal on toimunud suured muutused, nüüd ei lähe sõnad ja teod enam sedavõrd kokku. Kui 20 aastat tagasi võitlesid omavahel erakonnad, siis nüüd konkureeritakse ka erakonna sees.

Olen liitunud erakonnaga vabatahtlikult, kuid kui seal toimub midagi, mis minu väärtushinnangutega kokku ei käi, tuleb teha muutus ja välja astuda. Poliitika pole ainult erakonna poliitika.

Kindlasti kavatsen naisliikumisega edasi tegelda. Seal on väga toredaid aktiivselt tegutsevaid naisi. Plaanime 7. märtsil kokku kutsuda naiskongressi, praegu valmistame seda ette. Kodanikuühiskond pole enam vait ja vagune ning kes meie elu muudab, kui mitte me ise.

Ei usu, et ma tugitooli istuma jääks, kui ma ka aprillis viimase kohvri Brüsselist oma asjadega Eestisse saadan. Võib-olla võtan vastu mõne uue väljakutse, aga see peab olema ainult kodumaine.

Aitab küll kaugel olemisest. Kaugel on raske, pere on ikkagi see, mida vajan. Lapselapsed on minu Brüsselis oleku jooksul nii suureks kasvanud. Loodan, et neile on veel lisa tulemas. Noorim tütar abiellus suvel. See on ikka nii, et emadel-isadel on kiire ning tuleb noori aidata. Mind aitasid palju minu ema ja vanaema, ma tunnen sama kohustust ja rõõmu vanaemana tegutseda. Tuleb ainult osata piiri pidada, et noorte ellu liiga palju ei sekkuks.

Kuidas näevad välja juristidest abielupaari vaidlused?

Ei usu, et need teistmoodi oleks. Riigikogus ja valitsuses pole juristid, aga vaidlevad kõik. Meie Mihkliga provotseerimine teineteist. Mina tean tema arvamust, siis tõmbab tema mind käima ja mina teda. Need provotseeritud vaidlused on huvitavad, lapsed seisavad kõrval ja itsitavad pihku.

Palgalõhe ja soolise tasakaalu vaidluses lubas Mihkel soolise võrdõiguslikkuse nimel pool riigikontrollist lahti lasta, et mehed ka seal jala ukse vahele saaksid. Mina apelleerisin siis tööõigusele. Tema seisis ja naeris laial näol.