Vaatasin koos kuueaastase pojapojaga Estonia talveaias lastelavastust „Pokude aastaring”. Üks väike tüdruk hakkas suuri ja hirmuäratavalt kahisevaid Pokusid nähes lohutamatult nutma, surus end ema rinna vastu ega rahunenudki maha. Nendel jäi see etendus nägemata. Meie väikemehe silmad särasid, temale etendus meeldis. Tema küsimus minule oli: „Aga kes siis korraldab kogu seda ilmavärki, kes on see reguleerija?” Vanataat Puuko viskas küsimuse küll õhku, aga otsesõnu sellele ei vastanud. Mind hämmastas, et kogu sellest lavastuslikust virvarrist noppis laps üles küsimuse, millele ta etendusest otsesõnalist vastust ei saanud.

Tuntud lapsepsühholoogi Jean Piaget’ arvates kogeb laps tugevat sidet ümbritseva loodusega ja tunnetab erksalt elu mõjutavat väge. Need tunded saavad usulisteks, kui ümbrus toob Jumala lapse mõtteellu. Lapse maailmas pole midagi juhuslikku, igal asjal peab olema mõte ja eesmärk. Kui laps seletab maailma spontaanselt, asetab ta esikohale inimese. Kui ta on saanud teadmisi Jumalast, asetab ta esikohale Jumala. Usuline areng vajab samamoodi suunamist nagu intellektuaalne ja füüsiline.

Usuelu kolm valdkonda

Üldlevinud väärkäsitluse järgi on usk midagi väga isiklikku, vaid tundeelu puudutavat. Uku Masing on kirjutanud, et mitte ainult religioonis, vaid inimelu igas valdkonnas on võimalik eraldada suhteliselt iseseisvad valdkonnad: teadmised mingist asjast, selle asja kogemine vahetu läbielamisena ja vastav käitumine, st rituaalid, tavad, traditsioonid.

Religiooni puhul tähendab läbielamine ja kogemine uskumist. See on tõepoolest igaühe „südame” asi. Miks pigistame aga silmad kinni kahe ülejäänud osa suhtes? Miks arvame, et inimkonna kogutud teadmised on ülearused ja igaühe enda asi?

Usuõpetuses haigutab meil aastakümneid kestnud tühimik. Soomes on usuõpetus koolihariduse lahutamatu osa mitte ainult teadmiste ja nn puhta informatsiooni edastajana, vaid ka väärtuskasvatuse kindla alustalana. Kui lapsesse ei sisendata aukartust, austust, tänulikkust ja sõnakuulmist Jumala ja vanemate vastu, siis on kohal nende vastandid – küünilisus, jõhkrus, enesekesksus –, mis välistavad kasvatusliku mõjutamise ülepea.

Täname mutionu

Laias laastus jaguneb inimkond mingit Jumalat või jumalaid uskuvaks enamuseks ja üldse mitte mingit Jumalat uskuvaks vähemuseks. Kirjanik Mari Saadi arvates peaks lapsi harjutama teadmisega, et meie materiaalse maailma taga võib olla sama reaalne teine maailm, mitte aga tühjus. Meelte ja katseaparaatidega seda tajuda ei saa ja just seepärast tegelebki teadus asjadega, mida saab mõõta, katsete teel kontrollida jms. Käsitlus, mille järgi Jumala, vaimse maailma ja inimese hinge olemasolu võib olla materiaalse maailma alus ja põhjus, peaks seisma meie haridussüsteemis kõrvuti ja võrdväärsena loodusteadusliku ainekäsitlusega, hariduse kohustusliku osana, sest vaid nii saaks noor inimene vaba arutluse kaudu kujundada oma maailmavaadet, arvas kirjanik.

Miks peame lapsevanemate ja õpetajatena leppima sellega, et inimeseks olemise kõige tähtsam ja vanem õpetus on meil tabu? Selle ilmekas näide on paljudes lasteaedades levinud liisusalm, millega tõustakse söögilauast:

„Suur tänu, kõht on täis,

mutionu külas käis.”

Me ei õpeta oma lapsi tänama taevaisa ega loojat ega isegi mitte kokatädi, vaid ühte väikest pimedas mullapõues ukerdajat, kes meie ilusa muru üles songib ja meile palju meelepaha ning kahju teeb! Tulemuseks võib olla, et „lapsed teavad, et neil tuleb arvestada vaid inimestega, kes on reeturlikud, valelikud, ülekohtused ja julmad. Petmise ja pugemise õpib elluastuja ka varsti ise selgeks ning selle varal jõuab tükk maad edasi. Tõe võtab inimene oma eluprogrammi viimasena, sest pole selles näinud muud kui erisuguste tõekspidamiste ristatud mõõku,” ütles ühes usutluses tuntud kirikuõpetaja Harri Haamer.