Aasta kõige pimedamal ajal toob Rakvere teater vaatajate ette lavastuse „Talvehotell”, mille Viivi Luige luule põhjal on lavastanud Tiina Mälberg. Talvest ja valgusest kõnelevas lavastuses mängivad Anneli Rahkema, Natali Lohk ja Mait Joorits. Kunstnikutöö on teinud Krista Aren. Kristallkaussidel ja gongidel loob helisid Kaia Karjatse.

Kuidas see lavastus sündis?

Pärast Tõnu Õnnepalu „kevad ja suvi ja” lavastamist aasta alguses tegi teatri loomenõukogu mulle ettepaneku teha üks luulelavastus ka jõuluajaks. Mõte rääkida talvest, talve tähtsusest ja tähendusest on mul olnud juba mõnda aega. Hakkasin mõttes läbi käima neid eesti luuletajaid, kes on minu jaoks olulised. Ehkki on ka väga head tõlkeluulet, tahtsin, et see oleks eesti autor, et eesti keelt hoida ja edasi kanda.

Liivi, Smuuli, Viidingut ja Karevat on Rakvere teatris varem lavastatud. Mõtlesin Andres Ehini ja Jaan Kaplinski peale. Sirvisin Kersti Merilaasi, Ernst Enno, Artur Allik­saare, Heiti Talviku luuletusi. Lugesin ka nüüdisaegseid autoreid, aga suuremaks inspireerijaks ja mõjutajaks on minu puhul siiski noorpõlves loetu. Niiviisi mõtteid veeretades ja luuleraamatuid kevad läbi kotis kaasas kandes juhtus, et mu kätte sattus Viivi Luige teos „Kogutud luuletused aastatest 1962–1997”. Niipea kui raamatu avasin, sain aru, et mulle vaatavad vastu täpselt õiged tekstid – julged, ausad, karged, ilusad … See oli tõeline äratundmine.

Mis on talvehotell?

Üks Viivi Luige luuletus algab sõnadega: kohvik on talvehotell. Lavastuses oleme mõelnud seda nii, et talvehotell on koht, kuhu inimesed tulevad varjule tuisu ja külma eest – üheks tunniks, üheks ööks, mingiks perioodiks oma elust. Et puhata, sooja ja kosutust saada, jõudu koguda. Seal kohtutakse teiste endasuguste pillutatud olenditega, tutvutakse, aetakse juttu, saadakse kontakt või ei saada. Hotell on kodune koht, aga see pole kodu. Samas võivad need põgusad kohtumised olla väga olulised ja pakkuda midagi, millega saab edasi elada ja rännata kuni järgmise varjule pagemiseni.

Mis põhimõttel valisite luuletused?

Luuletuste valikul lähtusin lavastuse ideest ja neid valida oli väga raske. Kui alguses mõtlesin piirduda luuletaja ühe konkreetse koguga, siis õige pea selgus, et nõnda need luuletused ei allu, ja ma ei soovinud neid ka vägisi allutada. Luuletused on võetud Viivi Luige erinevatest kogudest – osa on noore, osa küpsema autori kirjutatud tekstid. Urbanistlikumad ja sotsiaalsemad luuletused jätsin seekord kõrvale, keskendusin neile, mis puudutavad inimese ja looduse kooskõla ning inimhinge rännakuid oma tee leidmisel. Esialgses valikus oli terve kaustatäis luuletusi, proovisaali tulles olid neist alles jäänud pooled ja etendusel kuuleb umbes viitkümmet.

Kas pidasite nõu ka Viivi Luige endaga?

Jah. Viivi Luik jäi sellega rahule, kuidas luuletused ajaliselt on reastatud. Paari luuletuse puhul tekkis meil väike arutelu ja ta soovitas need ümber vahetada, aga mul õnnestus teda veenda, et need sobivad lavastusse hästi.

Kas luuletuste kaudu jutustatakse vaatajatele ka mingit lugu?

Lavastuses on lugu ja kindel suund, kuhu tahame liikuda ning välja jõuda, aga me ei sunni vaatajat tingimata just seda teed mööda meiega kaasa tulema. Loodame jätta piisavalt ruumi ja vabadust igaühele oma seoste tekkimiseks. Eri eluetappides, erinevaid katsumusi või rõõmuhetki läbi elanuna saame me luulest erinevalt aru. See lugu, mida keegi laval näeb, on igal juhul õige. Alati ei pruugi küsida, mida autor ühe või teise luuletusega on mõelnud. Mind ennast puudutab just selline poeesia, milles ma tunnen ära oma tunded ja mõtted. Tõnu Õnnepalu juurde jõudsingi just nii, et tundsin – see on minu päevik, mida Tõnu on pidanud. Sama on Viivi Luige luuletustega, mis on minu jaoks olulised just sellisena, nagu ma olen. Soovitan vaatajal seda lavastust vaatama tulla avatud meelega.

Kui oluline osa on „Talvehotellis” kujundusel ja muusikal?

Minu jaoks on muusika äärmiselt oluline, ka proosateksti kuulates tajun selles esmajoones meloodiat, helinat, rütmi. Iga vaataja võtab teksti vastu erinevalt. Ma ei arva, et see toimub ainult mõtte tasandil. Luule puhul seda enam. Ka mu eelmises lavastuses „kevad ja suvi ja” on muusikal suur osa. Seda lavastust võibki nimetada koos musitseerimiseks. Mina musitseerin teksti esitades, Taavo Remmel kontrabassil.

„Talvehotelli” puhul oli mu esimene mõte, et seal peab olema kirgast helisevat heli, pill, mis lavastuses kõlab, peab olema löökpill. Mäletan, et kui proove alustasime, rääkis Anneli Rahkema oma kontserdikogemusest, kus mängiti või helistati laulvaid kristallkausse. Taipasin, et just kristalliheli võib olla see, mis sobib. Õnnelik juhus viis mind kokku gongiterapeudi Kaia Karjatsega, kes oli nõus lavastuses kaasa tegema. Minu teada on see esimene kord, kui teatris laulvaid kristallkausse kasutatakse. Praeguseks oleme otsustanud, et lavale tulevad ka gongid. Me ei raatsinud neist loobuda, sest see on võrratu, mida Kaia nendega teha oskab. Need helid mõjuvad rahustavalt ja tasakaalustavalt, meie mõte ja soov ongi oma lavastusega inimestele valgust ja jõudu pakkuda.

Mis puutub lavakujundusse, siis lavastusele „kevad ja suvi ja” tegi kujunduse Krista Aren, arhitekti haridusega õppejõud ja mu hea sõber, kellega meil koostöö on hästi klappinud. „Talvehotelli” tehes pöördusin taas tema poole. Krista oli hea meelega nõus kujundama teatri väikese saali talvehotelliks. Oluline osa on lavastuses ka valgusel ja koreograafial.

Mida tähendab teie jaoks talv?

Mulle meeldib väga Eestimaa talv. Olen mõelnud, et kui meie väljakujunenud eluring on selline, et kevadel tuleb maa ette valmistada ja midagi maha panna, suvel selle eest hoolitseda, sügisel see kõik üles korjata ja salve koguda, siis talv on aeg selleks, et rahulikult olla. Kui lumega koos tuleb maa peale vaikus, saab puhata ja puhastuda. Ka vesi, mis pidevalt voolab, külmub ja tardub talvel, kusjuures ta ei kao kuhugi, vaid fikseerib hetkeolukorra. Oleks nüüd jäätunud veel tarkust analüüsida, kuhu ta välja on jõudnud, enne kui kevadel sulaveest kantuna edasi liigub! Jääb lootus, et ühel hetkel jõuab ta ringiga uuesti talve tagasi, et korraks külmuda, jäätuda, peatuda. Ja jälle targem olla. Mina näen talve niimoodi.

Aga talvesse võib suhtuda ka hoopis teisiti. Paljude jaoks on talv suurte küttearvete ja tüütu lumerookimise aeg. Mulle meeldib, kuidas Tõnu Õnnepalu on oma raamatus jäädvustanud 2008. aasta novembris ootamatult Eestit tabanud lumetormi. Mullegi on see päev hästi meelde jäänud. Mäletan, et oli 23. november ja ma pidin sõitma Pärnusse, kus toimus kontsert Maarja küla laste toetuseks. Ühel hetkel muutus ilm selliseks, et sõita oli võimatu. Rakveres kadus pikaks ajaks elekter, terve linn mattus lumme. Ometi oli see võrratu päev. Istusime koos sõbrannaga ja mängisime küünlavalgel lastega lauamänge, mida me oma töö ja kohustuste virvarris ei olnud enam ammu teinud, meie teismelised pojad olid tänaval ja rookisid lume alt autosid välja. Inimesed suhtlesid omavahel, laenasid üksteise käest labidaid, soovisid möödaminnes jõudu. Mõtlesime, et kui kõht läheb tühjaks, viime suvegrilli verandale, paneme söed põlema ja hakkame sügavkülmast võetud liha küpsetama. Poed olid kinni, sest kaardiga maksta ei saanud … Kõik, mis sel päeval toimus, oli teadvust avardav, fantaasiat laiendav, värskeid ideid tekitav. Sellistest hetkedest tuleb rõõmu tunda.

Mis on teie järgmine luulelavastus?

Ei saa öelda, et luule lavastamine oleks minu pärusmaa. See lihtsalt on kuidagi nii juhtunud. Võin ääri-veeri öelda, et mul on plaan teha järgmisel suvel üks lavastus Muhumaal. See ei ole otseselt luulest, kuigi on luuletajast, ja saab arvatavasti olema üsna poeetiline. Elame-näeme, mis sellest saab. Kui talv ja kevad mööda saavad, olen suveks valmis!”

—-

Rakvere teatri kunstiline juht Üllar Saaremäe, millest on tingitud teie teatri luulelembus?

Suuresti võib see olla kinni minus endas. Olen pidanud luulet noorest põlvest peale väga oluliseks. Mitte üksnes luule lugemist, vaid ka selle esitamist. Juba teatrikoolis näitlejaks õppides seadsin sihiks teatrit ja luulet siduda ning luulelavastusi teha. Loomulikult olen ma ka teatri kunstilise juhina soodustanud kõiki sellelaadseid ideid ja nende elluviimist.

Luulet oleme tõepoolest lavastanud oma majas järjepidevalt. 2005. aastal etendus nüüdseks juba ikoonilise staatusega „Johannese passioon”, mis põhines kolme Juhani: Juhan Liivi, Juhan Smuuli ja Juhan Viidingu loomingul, mängisime seda tervelt 56 korda. Detsembris kolm aastat tagasi seadis Jaanika Juhanson lavale „Unenäokohviku” Doris Kareva luulest. Tänavu jaanuaris lavastas Tiina Mälberg Vihula mõisas Tõnu Õnnepalu „kevad ja suvi ja”, kus ta ise ka luulet esitas. Järgmisel nädalal, 11. detsembril esietendub tema lavastuses Viivi Luige luule põhjal loodud „Talvehotell”, mis eeldab tulla väga põneva atmosfääriga lugu.

Teater ei ole ju ellu kutsutud pelgalt meelelahutuseks. Repertuaar peab olema tasakaalus ja mina seda ilma luuleta ette ei kujuta. Aeg-ajalt on vaja, et vähemalt üks luule­lavastus oleks mängukavas.

Näitleja jaoks on luuleteater draamalavastusega võrreldes täiesti teistmoodi kogemus. Luuletus on äärmiselt kontsentreeritud ja kujundlik ning nõuab laval hoopis teistsuguste väljendusvahendite kasutamist. Paljudele see ilmselt ei sobi, aga need, kellele sobib, tahaksid mingi aja tagant sellega kokku puutuda. Vähemalt enda kohta võin seda öelda.

Eesti teatripubliku hulgas on kindlasti palju neid, keda luuleteater huvitab. Kui ühele või teisele etendusele võib inimene sattuda juhuslikult, siis luuleetendusele tullakse teadlikult. Päris kindlasti ei tule mitte ainult koolinoored ja kirjandusõpetajad, see seltskond on väga mitmekesine.