Veel kord kokkuvõtlikult lasteraamatutest

Lõppev raamatuaasta ladus lastekirjanduse riiuleile hulga väärtuslikku materjali, mille seas kullaterasid nii kodu- kui ka välismaalt. Nii mitmestki on aasta jooksul ka Õpetajate Lehe veergudel kirjutatud, aga kuna inimesed pühade eel ikka ja jälle paluvad: „Kuule, soovita mulle mõni hea lasteraamat”, proovime heita tagasi ülevaatliku pilgu.

Raamatuga on säärane lugu, et kui sellest kirjutamiseks läheb, saab seda lahata iseeneses ning võrrelda varasematega. Mis samal aastal veel tulemas on, kirjutaja ette ei tea. Kas tuleb midagi veel paremat, on enamasti võimatu isegi spekuleerida. Aga samas ei julgeks ei juulis ega oktoobriski veel midagi aasta parimaks tituleerida. Nii võib juhtuda, et mõni väga hea raamat saab endale kusagil keskaastal ettevaatlikult keskpärase leheruumi ja tähelepanu, kuigi aasta lõpus tuleb tõdeda, et see jäigi aasta tippteoseks. Nii et selles kontekstis on aastakokkuvõtted ütlemata head – neis saab (veel kord) välja öelda selle, mis väärt.

Alustades 2013. aasta toodangu puhul kodumaistest kullaketrajatest, peab varuma aega ja leheruumi, sest oma osa on tänavu andnud kõik tuntud headuses vanameistrid, nagu Ellen Niit, Aino Pervik ja Leelo Tungal (kellest kirjutas möödunud nädalal juba lastekirjanduse uurija Jaanika Palm), aga ka hulk sama häid nooremaid tegijaid, nagu Kristiina Kass, Ilmar Tomusk ja Markus Saksatamm. Eraldi välja toomist väärivad näiteks Juhani Püttsepa „Tsss … Kuula!”, mis suunab laste tähelepanu vanadele loodusväärtustele, ning Indrek Koffi „Kui ma oleksin vanaisa”, mis kirjeldab lõbusalt täiskasvanu ideaalelu lapse silme läbi.

Kiiduväärt sarjad

Kodumaisest loomingust kõneldes ei saa mainimata jätta lastekirjanduse sarju, mida ilmub praeguseks rõõmustavalt mitmelt kirjastuselt. Üks arendavamaid on mullu alguse saanud sari „Loen ise” (kirjastus Päike ja Pilv), mis koondab endas tänapäeva autorite lugusid, jagades need omakorda neljaks sammuks – vastavalt lapse lugemisoskuse tasemele. Tänavu on sarjas ilmunud näiteks Kristiina Kassi „Unelinnu pesa”, Epp Annuse „Uku ja kaelkirjak” ja „Auto ja põder” ning Aino Perviku „Jänes keedab suppi”. Märkimist väärib, et sama kirjastus vormib raamatuks ka konkursil „Põlvepikuraamat” välja sõelutud lasteraamatute ideed – nende parimad näited jäävad juba mullusesse aastasse, aga kuna tänavu toimus konkurss taas, on lootust, et järgmine aasta toob ka sealt uusi häid teoseid.

Pisut nostalgitsemist ja vanemate lastekirjanike loomingut uues kuues pakub TEA kirjastuse sari „Lapse oma raamatukogu”, mis eelmise sarjaga sarnases kõvakaanelises formaadis toob lugejani juba tuttavaid lugusid, olgu siis tänavu ilmunud Olivia Saare „Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi seiklused” või Jaan Kaplinski „Udujutt”. Seda kirjastust tuleb vana hea lastekirjanduse taaskirjastamise eest kiita veelgi. Nende sarjas „TEA lasteraamatute varalaegas” on tänavu ilmunud ka „Pille-Riini lood”.

Kui jutt juba kordustrükkidele läks, tuleb tunnustada teisigi kirjastusi. Sel aastal jõudsid lugemislauale värskes vormis näiteks Ellen Niidu „Rongisõit” Vive Tolli originaalillustratsioonidega (Tammerraamat), H. C. Anderseni „Pöial-Liisi” Siima Škopi piltidega (Hea Lugu) ning Eno Raualt Ene Pika illustreeritud „Triin ja päike” (Päike ja Pilv), mis paeluvad tänaseid lapsevanemaid vana tuttava väljanägemisega.

Väärtuslik väliskirjandus

Thorbjörn Egneri „Sööbiku ja pisiku” (tõlkinud Arvo Alas, kirjastanud Tänapäev) taasilmumise kaudu jõuame aga välja tõlkekirjanduseni, mis pakkus siinkirjutajale tänavu vaat et suurima üllatuse. Aga võib-olla on mu tähelepanu lastekirjanduses olnud seni lihtsalt liiga kramplikult kodumaakeskne. Igal juhul leidus lastelettidel väärt vilju nii põhjamaisest lastekirjandusest kui kaugemaltki. Esimestest tasub kindlasti mainida Soome sõnumitoojaid: Essi Kummu „Jutukas Elias” (Fiore Publishing) ning Timo Parvela „Ella ja sõbrad” (Ajakirjade Kirjastus). Neist esimene kirjeldab kodu- ja teine koolielu. Erilise ja omal moel nii põlvkondi kui ka loomi ja inimesi ühendava humoorika järjejutustuse vanamehest ja tema rääkivast kassist (kes on näiteks minu lapse voodi ääres väga hinnatud õhtune külaline) pakub rootslane Sven Nordqvist. Tema tänavu eestindatud „Findus kolib välja” ja „Pannkoogitort” (mõlemad Koolibri) kergitasid Eestis ilmunud Finduse-raamatute numbri kümneni, loodetavasti tuleb neid veel. Omalaadsed loomalood tõi meie maale aga siin üsna harva esinev külaline lõunast, keda juba seepärast ei saa mainimata jätta: leedu kirjanik Selemonas Paltanavičius – „14 kirja metsast”. Ka sakslase Janoschi „Kiri Tiigrile” õpetab lugejale ühtaegu nii hoolivust kui kirja väärtustamist.

Maailma mastaabis veel kaugemale vaadates tuleb laste tõlkekirjanduses teha kummardus kirjastusele Draakon ja Kuu, kes on tänavu toonud eesti lasteni värskete väärtuslike värvidega nii „Aisopose valmid” (illustreerinud Ayano Imai), Aleksei Tolstoi „Hiigelsuure naeri” (illustreerinud Niamh Sharkey), Türgi kirjaniku Feridun Orali raamatu „Punane õun” (kõik kõvade kaante ja rohkete illustratsioonidega A4 formaadis) kui ka kordustrükina Roald Dahli „Matilda” ja Julia Donaldsoni „Grühvli” – igaüks neist väärib (ja ongi juba pälvinud) eraldi tähelepanu.

Kokku kogutud kullaterad

Lõppev aasta tõi lastekirjandusse ka mitu märkimisväärset kogumikku. Alles hiljuti andis oma juubeli puhul uhkelt illustreeritud teemakogumiku „Sünnipäevalood” välja Eesti lastekirjanduse keskus. Raamatus on 23 kirjaniku ja 12 illustraatori looming, mis kõik eri variatsioonides seotud sünnipäevaga. Küllap pole inimest, keda see teos ei puudutaks – sünnipäev on ju meil kõigil. Kui põigata siinkohal korraks illustratsioonide maailma, mis lasteraamatute puhul on sageli määrava tähtsusega, on põhjust olla rõõmus ja rahul. „Sünnipäevalood” annavad kirjutajate kõrval hea ülevaate ka kunstnikest, nii et kellel plaan lasteraamatut kirjutama hakata, peaks sealt leidma meelepärase illustreerija.

Pisut varem, juba suve lõpupoole ilmus lettidele lõbus ja kuidagi tuttava kaanega raamat pealkirjaga „Laste rõõm 2”, mis võtab kokku lastekirjanduse parimad palad aastatest 1980–2010. Kaas on tuttav seepärast, et mõne aasta eest ilmus raamatu samalaadse kujundusega vanem vend, kes kandis nime „Laste rõõm 1” ja peitis enda kaante vahel lastekirjanduse varamut aastatest 1860–1980. Nii et võrdlusmomendina on oluline märkida, kui rõõmustavalt palju on ilmunud lastekirjandust viimase 30 aasta jooksul – koguni nii, et sellest saab 40 kirjaniku 145 kirjutisega sama paksu kogumiku kui eelneva 120 aasta üllitistest. Mõnusat äratundmisrõõmu pakuvad aga mõlemad. Usun, et ei ole eestlast, kes ei leiaks emmast-kummast mõnd tuttavat tegelast. Kui „Sünnipäevalugudest” leiab värskeid pilte, siis „Laste rõõmus” paitavad silma ja toidavad mälestusi vanad tuttavad veskil käinud sokukesest kuni Lotteni.

Lotte on omaette fenomen, kes kirjutab end lastekirjanduse ajalukku ka sel aastal. Teatud mõttes paneb ta tänavusele saagile toreda punkti. Nimelt esitleti alles eelmisel nädalal Janno Põldma ja Heiki Ernitsa värsket (ja paksu!) raamatut „Lotte ja kuukivi saladus”. Olgugi et, aga võib-olla just seepärast, et samanimeline film ilmus juba mõne aasta eest, leidub teosele kindlasti lugejaid. Mõne aasta eest nimetas näiteks üks meie lastekirjanduse esileedi ühel konverentsil Lottet heaks näiteks eesti enda vägivallavabast lastekirjandusest.

Viimast propageerib väga hästi ka Jänku-Jussi sari, mis väärib märkimist oma sidususe poolest (ühtaegu nii raamatud, töövihikud kui ka virtuaalsete ülesannetega multifilmid) ning teeb sageli keerulised teemad, millega laps tänapäeval ehk kokkugi ei puutu, talle kenasti selgeks. Kui (vana)vanemates see sari sageli pisut võõristust tekitab, siis julgen omast kogemusest öelda, et lapsele läheb väga hästi peale.

NB! Et on detsembri algus, ei ole siinne kokkuvõte kahtlemata lõplik. Reklaamides ja raamatupoodides on veel mõndagi uut ja põnevat. Aga neist juba uuel aastal.

——

VALIK LASTERAAMATUID, MIDA VÕIKSID LUGEDA KA TÄISKASVANUD

• Juhani Püttsepp „Tss … Kuula!” (Päike ja Pilv)

• Essi Kummu „Jutukas Elias” (Fiore Publishing)

• Epp Petrone „Jassi pass“ (Petrone Print)

• Roald Dahl „Matilda” (Draakon ja Kuu)

• Kristel Leesmend „Lumi” (Minu Vabrik OÜ)

VALIK EESTI AUTORITE TEOSEID

• Indrek Koff „Kui ma oleksin vanaisa” (Päike ja Pilv)

• Kristiina Kass „Unelinnu pesa” (Päike ja Pilv) ja „Petra lood” (Tänapäev, kordustrükk, aga lisalugudega)

• Reeli Reinaus „Detektiiv Triibik loomaaias” (Tänapäev)

• Ilmar Tomusk „Kriminaalne koolipapa”, „Kriminaalsed viineripirukad”, „Mauno saladuslik kadumine” (Tammerraamat)