Johannes Käisi juhatusel tegutsevas Võru õpetajate seminaris pöörati suurt tähelepanu ilumeele kasvatamisele ja rõhutati, et tulevane õpetaja peab ise oskama teha ja tegemise oskust ka oma õpilastele edasi anda.

Novembri lõpus toimus haridus- ja teadusministeeriumi saalis Tartus Johannes Käisi seltsi järjekordne konverents „Kodu, lasteaed, kool – kultuuripärandi kasvumaa”, mis oli pühendatud pärandiaastale. Pärnumaa Jänesselja lasteaia näitel anti ülevaade meie pärandi kasutamisest lasteaialaste kasvatamisel. Võrumaa muuseumi poolt on igal J. Käisi seltsi konverentsil ka üks teemakohane ettekanne, seekord esitas allakirjutanu ettekande teemal „Ilumeele kasvatamisest J. Käisi seminaris”.

Kooli õppeprintsiip

Käisi kooli õppeprintsiip oli õpilase isetegemise ja mitmekülgsuse arendamine. Kasvatustöö põhisihtide paremaks saavutamiseks kasutati mitmesuguseid erilisi ettevõtmisi ja sündmusi seminari elus.

Hommikused koosviibimised

Hommikupalvusi pidas usuõpetaja kaks-kolm korda nädalas, kuid koosviibimisi sisustati ka teisiti: lauldi ühislaule, üksikud klassid esinesid laulutundides õpitud koorilauludega. Laulude vahel õpilased deklameerisid. Koosviibimisi mitmekesistati sooloettekannetega – laul, klaver, viiul, tihti esinesid ka õpetajad. Eriti meeldivad olid koosviibimised, mida sisustasid üksikud seminariklassid.

Ettekandehommikuid korraldati neli-viis korda aastas õppepäeva lõpus viimaste tundide ajal. Osalesid õpilased, õpetajad ja lapsevanemad. Ettekandehommikute eripära oli, et kava koostati ainult harilikus klassitöös õpitud lauludest, mängudest, dramatiseeringutest, ilulugemistest. Erilisi ettevalmistusi ei tehtud, sest ka vajalikud kostüümid valmistati jooksvas õppetöös (tööõpetuses). Küll aga õpiti ja harjutati klassis hoolega õppepalu ja -ülesandeid, millega võis esineda ja naaberklassidelegi näidata, mis on oma klassis tehtud ja saavutatud.

Kõik need momendid – esinemine ühtse perena, kooli ja kodu lähendamine, klassitöö rakendamine laiemate kasvatuseesmärkide teenistuses, elav huvi ja rõõmsad elamused – andsidki ettekandehommikutele kaalu kasvatusvahendina – esinesid kõik klassid.

Ühislaul

Õpiti õhtustel koosviibimistel, et kasvatada ühislauluvara koosviibimisteks koolis ja väljaspool kooli, hiljem sai ühislaul väga populaarseks ja Käisi seminariste tunti selle kaudu Võru linna üritustel.

Aktused

Aktused toimusid traditsiooniliselt esimesel ja viimasel koolipäeval, kooli aastapäeval, vabaduspühal (24.02), kohalikel vabastuspühadel (Võrus 1. veebruar) ning vaimuhiiglaste (J. Liiv, L. Koidula, A. Kitzberg, E. Vilde, Tammsaare) mälestuseks ja austuseks.

Kauneid elamusi pakkusid seminari aastapäevaaktused. Kava oli võrdlemisi lühike: aktusekõne seminari juhatajalt ja kasvatuslik või kirjanduslik ettekanne õpetajalt või õpilaselt (näiteks 1925. aastal esines Meinhard Aleksa (tuntud Enn Tuulingu nime all) ettekandega „Pilk Soome kirjandusse”. Linnavalitsuse, teiste koolide, kutsekoolide jms tervitused oli ürituse meeldivaim osa.

Koolipeod

Tavaliselt peeti kolm pidu aastas. Suurim oli märtsis toimuv seminari aastapäevapidu, mis kestis tavaliselt kolm õhtut. Esimene oli nn pääprooviõhtu (külalised seminarist ja harjutuskooli õpilased). Teine (päris pidu) oli kutsutud külalistele, kolmandal, tavaliselt toimus see pühapäeval, olid külalisteks kõikide Võru koolide õpilased.

Jõulupeod

Jõulupeod kestsid tavaliselt kaks päeva: eelõhtul osalesid linna algkoolide õpilased ja seminaripere; teisel õhtul lapsevanemad ja teised pereliikmed.

Traditsiooniline piduõhtu seminari lõpuklassidelt (abistasid ka teised klassid), tavaliselt toimusid novembris-detsembris või jaanuaris ja oli kaks õhtut: harjutuskooli ja linna algkoolide õpilastele ning kutsutud külalistele (linna ja ümbruskonna keskkoolide õpilastele).

Kuigi piduõhtute ettevalmistamine nõudis palju aega ja vaeva, ei olnud see siiski hävitav õppetööle, vaid tugevdas tööindu ja andis ruumide kaunistamise, kostüümide ja dekoratsioonide valmistamise ning lava seadistamise (Võru õpetajate seminaris oli lahtivõetav lava), aga ka kutsete, müürilehtede ja kavade valmistamise kogemusi.

Koolinäitused

Iga õppeaasta lõpus oli koolinäitus, mida külastas rohkesti lapsevanemaid, õpetajaid ja õpilasi, aga samuti ekskursioonid kaugemalt (on teada, et näitustel käisid ekskursioonid Lätist ja Soomest).

1923.–1926. aastail trükiti ka näituste nimekirjad (kataloogid), näiteks 1923. aastal oli väljas 566 eset, 1925. aastal 817.

Näitustel olid esindatud kõik õppeained, teemakohaselt käsitlen ilumeele kasvatamisega seotud õppeaineid (mis ei tähenda, et matemaatika või füüsika ei arendanud ilumeelt): joonistused, käsitöö eri liigid, eritööd (näiteks kipsist ja savist rinnakujud, segatehnikas tööd).

Joonistused

1923. aastal õpetas joonistamist Jaan Wahtra, tema tegevussuunad olid joonistused mudelite järgi (ka modellid; joonistada asju nii, nagu nad joonistajale näivad), proportsioonid ja värvid, kompositsioonid, peastjoonistamised. Wahtra õppesiht oli õpetada õigesti nägema, silm ja käsi kooskõlasse, õpetada nägema ja looma kaunist joontes, vormis ja värvis; õpetada iseseisvalt loovalt töötama.

1925. aastal oli kunstiõpetajaks Natalie Mei. Tema ajal hakkas lisaks tööle eraldi joonistamisrühm, kelle tegevusvaldkond oli laiem: joonistamine looduses, portreed, graafika eri liigid, natüürmordid.

Käsitöö alal punumistööd, papptööd, raamatuköitmine (see oli kohustuslik praktiline õppus), pitsiharjutused, kudumistööd, niplistööd, brodereerimine, paikamistööd (praktilisel kaalutlusel), sukanõelumine, ilutikand, sulekuivataja, lambialus, Eesti mustriga labakinnas, naiste pesu − seega palju vajalikku edaspidiseks koduseks majapidamiseks.

Poistetööd – puutööd, eriti populaarsed olid laastudest punutised.

Võru õpetajate seminar osales ka üleriigilistel koolinäitustel Tallinnas 1924. ja 1930. aastal, kus põhilisteks eksponaatideks olid Võru õpetajate seminari õpilaste valmistatud õppevahendid. Kunsti ja käsitöid neilt ei soovitud, see oli ülekohus VÕS-i suhtes.

Õppiva noorsoo ring

Koolitöö oli pingeline ja sisutihe, kuid siiski leiti ka kooliväliseid väljundeid (küll kooliruumides). Edukaim neist oli õppiva noorsoo ring (1921–1926) eneseharimise ja kasvatusliku suunaga, millest tugevaim oli kirjanduse ja spordiosakond – üks väljundeid oli ajakiri Tõrvik −, kuid nende iga oli lühike ja tavaliselt lõppes aktiivse kursuse lõpetamisega.

—

Käisi kool Londonis

Võru õpetajate seminari töö tunnustati ametlikult eeskujulikuks ja Eesti kool asetati kõrvuti vanade kultuurriikide moodsate koolidega. Et näidata maailma kultuurriikidele, et meie väike rahvas ei kuulu mitte nende kultuurist mahajäänute hulka, missuguseid otsiti Euroopa idaservalt, siis palutigi VÕS-il esindada Eestit

29. detsembrist 1928 kuni 5. jaanuarini 1929 rahvusvahelisel koolinäitusel Londonis. Selleks koostati näituse komplekt 150 eksponaadist, lisaks kaks eesti rahvarõivais nukku, Lõuna-Eesti elumaja mudel ja piltpostkaardid Eestist.

Näitus jäigi rändnäitusena mööda Inglismaad liikuma. Vastukajad olid head ja õpetlikud. Londoni koolinäitust külastas üle 100 000 külastaja. Võrumaa muuseumi kogudes on säilinud kirjavahetus näituse kohta (tellimus, garantiikirjad, näituste nimekiri, vastukajad jms).