Aeg voolab, aeg lendab, aeg annab arutust, aeg on raha. Aja kohta on palju väljendeid ja meile tundub, et me teame, mis on aeg. Kuid kui sellesse natukenegi süveneda, selgub, et ega ikka tea küll.

Kõik saavad aru, mida tähendab, et kell on seitse. Kuid mida see tegelikult tähendab? See on kokkulepe, mis kehtib ühes teatud piirkonnas ja mille aluseks on Maa pöörlemine ümber oma telje. Kui Tallinnas on neljapäeval õhtul kell seitse, siis New Yorgis on neljapäeva keskpäev ning Tokios juba kell kolm reede varahommikul.

Kui aga läheksime päikesesüsteemist pisut kaugemale, näiteks mõnda naabergalaktikasse, kaotavad väljendid „kell seitse”, „neljapäev” või „hommik” oma harjumuspärase tähenduse.

Inimkond on aegade algusest juurelnud selle üle, mis on aeg. Rochesteri ülikooli astrofüüsik Adam Frank on teinud ära suure töö ning kirjutanud raamatu „Ajast”, („About Time: From Sun Dials to Quantum Clocks, How the Cosmos Shapes Our Lives – And We Shape the Cosmos”). Selles kirjeldab ta aja tajumist, aja mõiste kujunemist, käsitlusi ajast, aja mõõtmist ning selle mõju inimtegevusele, alates meie kaugetest esivanematest kuni tänapäevani välja.

Autor võtab lugeja käekõrvale ning jalutab koos temaga läbi ajaloo. Kohtume ürginimeste ja nende esimeste katsetega mõõta päevi, kuid ja aastaid. Kõnnime läbi iidse Babüloonia ja muistse Egiptuse ning saame teada, mida arvasid ajast ja selle mõõtmisest Antiik-Kreeka astronoomid.

Kõrvuti inimlik ja kosmiline mõõde

Raamatus on kõrvuti inimlik mõõde ning kosmiline mõõde. See, kuidas me inimestena mõistame ja tunnetame aega ning kuidas meie muutunud teadmised universumist muudavad meie ajakäsitust ning igapäevaelu. Aeg primitiivsetes kultuurides, Antiik-Kreekas, tööstusrevolutsiooniaegsel Inglismaal ning 21. sajandi interneti- ja digiajastul on täiesti erinevad asjad.

Kui mainida vaid mõningaid raamatus esinevaid inimesi, kes on meie arusaamist ajast ja kosmosest mõjutanud, olgu nimetatud Demokritos, Platon, Aristoteles, Kopernik, Galilei, Kepler, Newton, Einstein, Lemaître, Hubble, Hoyle, Hawking jpt. Mainitud on veel kümneid ja kümneid, kellest paljud on meile tuttavad ka kooliõpikutest.

Paljude teadlaste puhul ei kirjeldata mitte ainult seda, mida nad oma teadustöös on saavutanud, vaid ka millised olid nad inimestena. Seegi lisab paljuski kosmosele keskendunud raamatule inimlikku mõõdet. Nii saame teada, mis rolli mängisid Newtoni elus müstika, alkeemia ja religioon, mida Einstein siis õigupoolest seal Šveitsi patendiametis tegi ja kuidas esimesena tumeaine olemasolule viidanud astronoom Fritz Zwicky suhtus oma kolleegidesse.

Franki raamat ajast on ühtaegu lugu ajast, teadusloost ja kultuuriloost, viimase näiteks kas või peatükk sellest, kus ja millal paigutati avalikku linnaruumi esimesed kellad ning kuidas see mõjutas linnaelanike igapäevaelu.

Autor ei puista kuivalt fakte, kuigi neid on raamatus aukartust äratav hulk. Sellest annavad tunnistust kas või viidatud allikate nimistu, mis hõlmab kolmkümmend lehekülge (pea kümnendik raamatu mahust), sellele lisatud bibliograafia (15 lk), nimede ja märksõnade indeks (11 lk) ning tänusõnad kümnetele teadlastele, kellega autor ühe või teise teema käsitlemisel nõu pidanud on.

Paleoliitikumist kvantmehaanikani

Raamat ajast viib meid läbi ajaloo alates paleoliitikumist ja Stonehenge’ist, lapiku Maa kontseptsioonist ja helio­tsentrilisest maailmast kuni üha kasvava kiirusega paisuva ja pulseeriva universumi, elementaarosakeste füüsika standardmudeli ning stringiteooriate kvantmehaanika ning salapärase M-teooriani välja. Kogu eelneva kulminatsiooniks tutvustatakse raamatu lõpuosas möödunud sajandi lõpukümnenditel sündinud teooriat, mille kohaselt aega kui sellist ei olegi olemas. Briti füüsik Julian Barbour süvenes aja uurimisse üpriski põhjalikult ning järeldas pärast 36 aastat kestnud süvenemist, et pole olemas ei minevikku ega tulevikku, on vaid PRAEGU. Meile ainult tundub, et aeg voolab või kulgeb, tegelikult on tegemist suure hulga PRAEGU-tega, mis kõik eksisteerivad üheaegselt. Nagu Leonard Susskind räägib oma raamatus „The Cosmic Landscape” lõpmatust hulgast universumitest, mis moodustavad kosmilise maastiku, räägib Barbour PRAEGU-te maastikust, kus igal ajahetkel on oma koht. Ka Suurel Paugul, mis ei toimunud tema teooria kohaselt sugugi kauges minevikus. Sellel on PRAEGU-te maastikul, mida Barbour nimetab Platoniaks, lihtsalt oma koht, oma nurgake. Ja kuskil mujal on eilne pärastlõuna või möödunud aastavahetus. Mulje aja kulgemisest on tema sõnul vaid illusioon, mis tekib inimese ajus, kui kogeme esemete ja nähtuste liikumist ja muutumist.

Tasub tõlkida eesti keelde

Kõrvalpõikena on huvitav märkida, et Artur Alliksaar jõudis sama tulemuseni ammu enne Barbouri, kui ta luuletuses „Aeg” kirjutas: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu. /…/ Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. / Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. /…/ Ei ole möödund või tulevaid aegu. / On ainult nüüd ja on ainult praegu.” Ja eks sellest ole kirjutatud juba psalmide raamatus.

Raamat ajast on suurepärane ülevaade aja mõistest, selle kujunemisest ja mõõtmisest läbi inimkonna ajaloo, kuid see on ka täiesti korralik ülevaade inimkonna saavutustest kosmose uurimisel ja neist, kes on pühendunud teadusele, et ümbritsevat maailma paremini mõista ja seda teistele mõistetavaks teha.

Minu aastakümnete tagune kogemus keskkoolifüüsikast oli, et tegemist on ühe ütlemata igava õppeainega, kuid selgub, et kõike seda on võimalik esitada tunduvalt huvitavamalt.

Adam Franki raamatut ajast lugedes tundsin üle pika aja, et see on teos, mis peaks kindlasti ka eesti keeles olemas olema. Loodan väga, et see satub mõne sellise inimese lugemislauale, kes võtab vaevaks selle ära tõlkida.