Huvitav kool ei eelda tunnist tundi ja päevast päeva mängimist ega ole seotud õpetajate tolategemisega. Minu jaoks on huvitav õppimine tähenduslik, terviklik ja sisaldab reaalsete probleemide lahendamist.

Et teha õppimine huvitavaks, ei ole vaja muuta väärtusi ning pädevusi riiklikes õppekavades, vaid kujundada põhikooliastmes õppimine vajadus- ja projektipõhiseks. Vajaduspõhise õppe all pean silmas järgmist.

• 1.–5. klassis keskendutakse õpilaste baasteadmiste, -hoiakute, -väärtuste ja -oskuste arengule;

• 6.–7. klassis toimub kooli vajadustest lähtuv õppimine, kus õpilased viivad läbi koolipõhiseid projekte;

• 8.−9. klassis jõutakse kooli ümbritseva kogukonna vajadustest lähtuva õppimiseni, mille sisu on kodanikualgatuse laadsete projektide läbiviimine kohalikus keskkonnas.

Projektipõhine õpe on seotud suuremate ettevõtmistega, kuhu on lõimitud võimalikult palju õppeaineid. Õppe aluseks on meeskonnatöö ja lõpptulemus on avalik.

Toon mõned näited.

Algkooliõpilane arvab, et porgandid ja muu söödav kraam tuleb poest, ilma et ta mõistaks protsessi. Lahendus on projekt „Söök meie laual – kuidas see meieni jõuab?”. Õpilased kasvatavad koos juurvilju, uurides juurde (eesti, inglise või muus keeles), mida taim kasvamiseks vajab (loodusõpetus, bioloogia), mitu kuud ja kui suureks vili kasvab (matemaatika), kuidas ja kus müüa oma toodangut (majandus, ühiskonnaõpetus), kuidas vanasti kasvatati ja turustati oma toodangut (ajalugu) jne. Projekti lõpuks võib teha avaliku ettekande kogu protsessist ja müüa värskeid juurvilju.

Kohalik noortekeskus vajab uut väljanägemist, kuna keskkond on kõle ja noored ei soovi seal käia. Lahendusena võtavad 8. klassi õpilaste grupid enda projektiks noortekeskuse abistamise: planeerivad protsessi, loovad disainiprogramme, arvutavad välja, kui palju värvi on vaja seinte värvimiseks ja taotlevad raha fondilt või kohalikult ettevõtjalt. Projekt kulmineeruks uuenenud noortekeskuse avamisega.

Õpetaja roll on olla nõustaja ja suunaja, kes juhul, kui õpilaste tegevuses tekib tõrge, abistab õpilasi vajaduspõhise tunniga, mis algab probleemi defineerimisega ja tipneb sobivate lahendusvõimaluste väljatöötamisega. Sõltuvalt vajadusest võib tund kesta kümnest minutist terve päevani.

Ühendades vajaduse ja projektid, saavad lapsed võimaluse mõista, et iga protsessi, asja või idee taga on kellegi töö. Usun, et selline õppevorm annab lapsele ja noorele võimaluse avastada oma võimeid, arendada kohanemisvõimet ja järjepidevust töötada ühe teemaga süviti, sest see on talle tähenduslik ja ta mõistab selle väärtust ka tulevikus.