A. H. Tammsaare loomingus ei leidu ühtki teist teost, mille retseptsioon oleks ajas nii palju muutunud kui romaani „Ma armastasin sakslast” puhul. Selles, 1935. aasta suvel paari nädala jooksul valminud ja raamjutustusena vormistatud pihtimusromaani eessõnas teatab Tammsaare, et romaani käsikirja toimetanud tema kätte ühe teadmata kaduma läinud üliõpilase korteriperenaine, raamat trükitud Tammsaare nime all, kuna see olevat kasulik nii majanduslikult kui ka kirjanduslikult-kunstiliselt: kui kaanel on kirjaniku nimi, usub lugeja, et kõik on puhas luule ja kujutelm, aga mitte tõsielu (Tammsaare, lk 8), küll aga hoolitsevat „uuema põlve ajalugu, veel enam ajalooline romaan ja kino küllaldaselt selle eest, et luulet võetaks kui tõelikkust”.

Kuna teos valmis ajal, mil kirjanduselt hakati nõudma positiivseid kangelasi, on põhjust kõnelda trotsi mõjul sündinud romaanist. Varasemad kriitikud on teost hinnates asetanud rõhu sootsiumile, rahvuslikule temaatikale ja baltisaksa pärandile. Armastusloo asjus on üldjuhul jäädud napisõnaliseks, enamasti on arutatud abiellumise katkijäämist, nii mõnigi kriitik on piirdunud aksioomilise väitega „nurjunud armastusloost”. Jaan Unduski sõnul on aga tegemist Tammsaare tuumteosega ning eesti kõigi aegade ilusaima armastusromaaniga.

Rikka eestlase luhtunud katset kosida vaesunud maa-aadliku tütart, käsitles oma 1925. aastal ilmunud novellis „Asunik Woltershausen” Eduard Vilde. Vilde tundlikkus baltisaksa teema vastu on üldteada, novell, mille ta luges ette oma 60. sünnipäeval Estonia kontserdisaalis, on irooniline ja terav. Selle novelli tegelased on end naervaks filosoofiks tituleerinud vana parun, kes keeldub uskumast matsipoegade riigi tulevikku, pidades kõike toimunut vaid ajutiseks. Vana paruni kolm tütart käituvad ja käivad riides nagu eesti külanaised, teevad päev otsa värskes õhus rasket maatööd, söövad tugevat maatoitu, on terved ning räägivad mahlakat eesti keelt. Kui selgub, et vanem tütar suudab kerge vaevaga vahetada laadal vana hobusekronu noore lehma vastu, leiab naabruses elanud eestlasest hallparun, et just säherdune naine kuluks ära tema majapidamisse. End seni naervaks filosoofiks pidanud vana parun kavatseb häbematu kosilase uksest välja lennutada, kuid puhkeb kõigile ootamatult südantlõhestavalt nutma. Nii ei jää rikkal hallparunil üle muud kui kahetseda: „Kahju tüdrukust, tast oleks esimese numbri naine saanud!” Ehkki Vilde novell mõjub nagu paariminutiline lühifilm Tammsaare täispika pihtimusromaani kõrval, võiks öelda, et Vilde viskas teema õhku. Baltisakslaste teema tõusis taas huviorbiiti 1930. aastatel seoses vapside liikumisega. Tammsaare romaaniga samal aastal ilmus baltisaksa teemal raamat ka August Jakobsonilt.

2013. aasta suvel ilmavalgust näinud artiklikogumik, mille aluseks 2006. aastal sama romaani teemal peetud seminar, toob kirjandushuvilisteni romaani kohta senisest sootuks erinevaid vaatepunkte. Kogumiku kõnekas pealkiri „Armastus ja sotsioloogia” osutab kahe mõiste – armastuse ja sotsioloogia – koosvaatlusele, kuid teisalt ka nende vastandusele. Artikleid on kogumikus neljateistkümnelt autorilt (Mirjam Hinrikus, Ulrike Plath, Maarja Vaino, Rein Undusk, Rein Veidemann, Loone Ots, Liina Lukas, Lea Pild, Anneli Kõvamees, Aarne Ruben, Lea Tormis, Piret Kruuspere, Ave Mattheus, Jaan Undusk). Teemadeks on modernsuskogemus ja selle kriis, isiku ja rahvuse küsimus, nälg ja näljapsühholoogia, usalduse määr 1930. ja 1990. aastatel, eestlase enesekuvand, igavene naiselikkus, teose vorm ja struktuur, tekstisemiootika, romaani võimalikud eeskujud elus ning vene ja baltisaksa kirjanduses, romaani põhjal loodud lavastused teatris, raadioteatris ja teleekraanil, saksakeelsete tõlgete käekäik ning kirjaniku omailm. Fookusse tõusevad aeg ja inimene, eestlase enesekuvand ning eestlane „teis(t)e” silmade läbi vaadatuna. Uue nurga alt avaneb Tammsaare kui armastuse apologeet, modernsuskogemuse uurija, selle kogemuse kriitik ning säilitaja.

Mastaapselt on Tammsaare loomingut ning maailmavaadet uurinud artiklikogumiku ellukutsuja, koostaja ja toimetaja (koos Jaan Unduskiga), Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse teadur, Tallinna ülikooli dotsent Mirjam Hinrikus, kes on nimetanud Tammsaaret inimese kohanemisvõime ulatuse ja piiride uurijaks kriisi- ja üleminekuaegadel. Tammsaarelik modernsuskogemus on mehekeskne kogemus, kirjutab Hinrikus, võttes luubi alla Tammsaare meestegelased (lisaks Oskarile „Varjundite” Thomanderi, „Üle piiri” Rein Muhemi, „Tõe ja õiguse” Indreku) kui moodsa identiteedi otsijad. Hinrikuse sõnul peegeldavad Tammsaare tekstid ühelt poolt modernsuse positiivseid väärtusi, teisalt aga väljendab kriisitunne varjatult ja regressiusust kantult nende väärtuste eitust (Hinrikus 2013: 45). Lahtirebitus traditsioonilisest elulaadist avaldub Tammsaare meestegelaste pidevas eneseanalüüsivajaduses ja sellega seotud kahestumises, teravnenud ajateadlikkuses, (enese)iroonias, pessimistlikus eluhoiakus, närvilisuses ning nostalgias (Hinrikus 2013: 12). Hinrikus tõdeb ka Tammsaare freudilikkust (inimene ei ole oma majas peremees (Hinrikus 2013: 44)).

Seoses dekadentsi diskursusega käsitletakse Tammsaare meestegelaste ajataju, suhtumist haigustesse ning mina-kaotusse. Tammsaaret paneb moodsa ajastu inimese läbitulek ajast muretsema. Sama teema, murranguaegade äkilisusest tingitud inimressursi kurnatuse juurde tuleb ta korduvalt oma publitsistikas. Näiteks kirjutab ta 1939. aastal artiklis „Kuldne kesktee” otsekui ajas ettepoole vaadates: „Aga mitte ainult üksikud inimesed, vaid ka terved rahvad näivad mõnikord arvavat, et nemad peavad teatud silmapilgul, põlvel või ajastul, tegema mitme põlve või ajastu töö. Sellest siis üle õu pingutused ja kurnamised, mille tagajärjed kanduvad paratamatult järeltulevatele põlvedele. Sellest siis üksikute rahvaste elutungi plahvatused ja sajandid kidevat varjusurma” (A. H. Tammsaare. Kuldsest keskteest. Publitsistika III (1926–1940). Tallinn: Eesti Raamat. 1990, lk 242).

Plath: Romaani keskne tunne on nälg

Romaani „Ma armastasin sakslast” tegevus toimub ajal, kui „hüpe” linna on juba sooritatud, kuid majanduskriisi tingimustes on linlaste olukord muutunud veel pidetumaks. Ühe põlvkonna jooksul pole õnnestunud vabaneda minevikust pärit arusaamadest. Ka olevikuga on paljudel raske hakkama saada. Vaesus kimbutab nii sakslasi kui ka eestlasi. Turul ja kaupluselettidel valitseb küllus, kuid kehvast sissetulekust ei jätku kontoriametnikust studioosusele nälja leevendamiseks. Ulrike Plathi artiklis väidetakse, et nälg on „Ma armastasin sakslast” romaani keskseid jõude ning näljatunne Oskari põletavamaid tundmusi. Plathi sõnul on nälg Tammsaare jaoks eestlaste kultuuri tunnusmärk. See tähistab ühiskondlikku nälga ehk sisemist tungi olla sakslaste moodi ning kompenseerida allakäinud mõisa- ja linnakultuuri seda ise üle võttes (Plath 2013: 53). Eestlased on kiirustanud üle võtma mitte ainult mõisaid, vaid ka mõisa kombeid, üle on võetud saksa korporantide kombed, ehkki nende heas mõjus (suured võlad ja kerged elukombed) pigem kaheldakse, tuntakse igas eesti peres uhkust korporatsiooni värve kandva poja või sugulase üle.

Plath kõneleb oma artiklis lisaks näljale ka vaesusest. Pea kõik autorid kõnelevad Tammsaare irooniast, vähem on neid, kes teevad juttu kirjaniku kurbusest. Romaanis saab aeg-ajalt tuntavaks tundetoon, mida võib nimetada vaesuse kurbuseks. Vaesuse ja armastuse kurbus eraldavad nii Oskarit kui ka Erikat teistest. Kurbus ja vaesus tekitavad unistusi ja illusioone ning õpetavad vaatama maailma teise pilguga. Kuuse all vihmasaju lõppu ootavad armastajad on õnnelikud, et Jumal on loonud kuuse, mille oksad on saanud just niisuguse kuju, et vihmavesi ei valgu läbi okste maha, vaid voolab oksa tippu.

Plath toob välja toidu-, kultuuri- ja armunälja seosed. Kogu aeg hoitakse kokku, kogu aeg on kitsas käes. Eestlase vaesus vahib vastu näost, pilgust, kehakatteist ja ehteist (Plath 2013: 66). Üldine on püüe pääseda haljale oksale, kuid suures trügimises parema elu ja saksa kultuuri poole on vaesunud ka eesti kultuur.

Seoses haljale oksale trügimisega kerkib romaanis õige eesti mehe teema. Paruni meelest oli õige eesti mees see, kes polnud irdunud oma isade-emade maast ega igavikust. Õige eesti mees peab paruni arvates trügima haljale oksale ja soovima saada isandaks, kuid Oskar seda ei soovi. Ta tõdeb: „Seda minu seesmist vabadust ei võinudki ta mulle andestada, sest et tema tahtis ehk minus ja mu kaasvendades näha tõelikke maaisandaid, keda tulevik seob ehk veel enam kui minevik, kuna ju maad ja rahvast, nagu ilusat naistki, peab igapäev uuesti võitma, kui ei taha, et nad libiseksid mõne teise kätte” (Tammsaare 1990: 108). Oma artiklis eestlase omakuvandit käsitlenud Anneli Kõvamees kirjutab: „Oskarile saab selgeks, et tema jääb talupojaks ka siis, kui ta seda enam ei ole, samas kui mõisnik (näiteks Erika vanaisa) jääb mõisahärraks ka siis, kui tal pole enam vastavaid atribuute – mõisat, maid, tiitlit jm (Kõvamees 2013: 159).

Just selgusele jõudmiseks iseendas ongi Oskar asunud oma elust raamatut kirjutama. Elu kirjapanek tähendab eneseteostust ja -tõestust. Kirjapandu ei lase toimunul hävida: läbielatud tunded jäävad alles. Kirjutamine on Oskarile kuristiku ületamine usu, unistuste ja tõelikkuse vahel. Oskari romaaniga juhtub aga lõpu eel see, mis juhtub vaid tõelise kirjandusega: kui saabub Erika surmaeelne kiri, hakkab romaan n-ö ise ennast kirjutama. Armastuskirjade teemat Tammsaare romaanides vaatleb oma artiklis Jaan Undusk, kelle rohkem kui saja lehekülje pikkuses artiklis analüüsitakse Tammsaare armastusromaanide erinevusi ja sarnasusi, võrreldakse vastastikku nende tegelasi ning arutletakse Tammsaare teostele iseloomuliku armastuse ja surma seotuse üle, samas ka seksuaalse ja platoonilise armastuse üle.

Rahvaste pulm Baltimaade kultuuris jääb Tammsaare romaanis ära. Kuna kaval parun ja veel kavalam elu (loe: ametikoha kaotus) on Oskari nurka mänginud, ei pea ta võimalikuks (loe: kõlbeliseks) armastatuga kuhugi põgeneda, nagu on soovitanud majaproua lõunalauas.

Ühine mina on armastuse platoonilisus

Selles, et eestlase ja sakslase ühist mina ei leidu, oli veendunud kogu varasem „Ma armastasin sakslast” kriitika. Jaan Undusk tõestab aga oma artiklis, et Oskari ja Erika ühine mina on siiski olemas: selleks on armastuse platoonilisus. Sellise armastuse võimalikuks pidamine vaid daami ja rüütli vahel ei tekita küsimusi Erika puhul, küll aga tekitab küsimuse seoses Oskariga: miks mitte seostada platoonilise armastuse teket Oskari kui elu piirsituatsioonis ausaks talupojaks jäänu au ning väärikusega. Seda enam, et romaani kirjutades on Oskar tagasi endaks saanud. See iseendaks saamine toimub enese distantseerimise, kõigest maisest lahtiütlemise ning enese „üleskirjutamise” kaudu.

Võimalik, et just see romaan on Tammsaare kõige intrigeerivam kunstiteos – seda nii käsitluslaadilt (armastus kui antus, armastus kui mehe mõõt), ent ka kirjanikule antud võime poolest põimida ajalugu, armastus ja igavikulisus võimsaks tervikuks.

—

LÜHIINTERVJUU

Vastab Mirjam Hinrikus

Mida kujutab endast Underi-Tuglase kirjanduskeskuse sari „Moodsa eesti kirjanduse seminar”?

Sarja eesmärk on avaldada eesti kirjanduse võtmetekstide analüüse. Iga artiklikogumik toetub Under ja Tuglase kirjanduskeskuse tekstiseminari ettekannetele. Esimene kogumik „J. Randvere „Ruth” 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris” ilmus 2006. aastal (koostaja M. Hinrikus), teine oli „Armastus ja sotsioloogia. A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast””. Praegu paneme koos Piret Kruusperega kokku kogumikku kahe seminari (F. Tuglas „Felix Ormusson” (1915) ja A. H. Tammsaare „Juudit” (1921)) materjalidest.

2011. aastal kaitsesite Tartu ülikoolis doktoritöö „Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja nooreestlaste loomingus”. Mida on tähendanud Teile A. H. Tammsaare loomingu uurimine?

Kui kasutada vastamiseks tuttavat klišeed, võiksin öelda, et uurin Tammsaare kaudu kindlasti ka iseennast: näiteks seda, mismoodi me konstrueerime soolist identiteeti, st naist ja naiselikkust ning meest ja mehelikkust. Kuid minu arusaam heast uurijast on siiski selline, et ta peab olema piisavalt alandlik, et osata kuulata, mida tekstil on öelda. Tammsaare on just seetõttu niivõrd huvitav, et tema tekstide kaudu avaneb suur osa üle-eelmise sajandivahetuse moderniseeruva Euroopa kultuuriruumist ehk seal toimunud diskussioonid ja kriisid, mis ulatusid 20. saj alguseks ka moderniseeruvasse Eestisse. Tammsaare ei ole realist, vaid pigem modernist, ehkki ta ei ole seda nii äärmuslikul moel kui Proust, Woolf, Joyce jt. Tema tekstid üksnes ei vahenda üle-eelmise sajandivahetuse ehk nn fin de siècle’i Euroopa modernsuse diskursusi, vaid tema tekstides esile tulevad uutmoodi kõnelemise, tajumise ja mõtlemise viisid on mõjutanud osalt ka nende tekstide vormi.