See lugu sai alguse ühest fotost. Olin äsja keskkooli lõpetanud, koheva valge juuksetukaga sale tibi ja töötasin kunstikombinaadis Ars portselanimaalijana. Riigitöö kõrvalt tegin tohutult haltuurat ja üritasin paar-kolm korda tulutult kunstiinstituuti astuda.

Arsis oli parajasti lõunaaeg. Enamik inimesi oli sööma läinud, ainult mina ja paar halli vanamutti nikerdasime midagi teha. Äkki astus uksest sisse Komsomolskaja Pravda korrespondent. KP oli kommunistliku noorsooühingu ajaleht nagu ka meie tolleaegne Noorte Hääl, aga üleliiduline. Selle ajalehe moodustas üksainus hiiglaslik paberileht, mille andis suurema laua peale vakstuks tõmmata. Leht oli mitmekordselt kokku murtud, nii et lehekülgi ei saanud sirvida, vaid pidi lugemisjärge mööda voltima.

Ma ei tea, kust kosmosest ja kuidas see korrespondent meile sadas. Kuna kõik teised peale minu ja muttide olid sööma läinud, siis tegi ta minust pilti ja küsis nime ka. Jõudsin selle seiga juba ära unustada. Muu elu oli palju põnevam. Ühel hetkel ilmuski mu foto Komsomolskaja Pravdas. Pilt oli jube udune. Nägu polnud õieti nähagi, juuksed meenutasid valget matšalkat, ülejäänud osa oli hall. Aastal 1981 olidki ajalehepildid sellise kvaliteediga. Brežnev nägi ka pildil välja nagu siil udus.

Pildiallkiri sedastas: „Komso­mo­litöö eesrindlane, tallinlanna Ave Nahkur.” Tegelikult olin ma sel ajal tööl paras luuser, elatusin peamiselt haltuurategemisest. Foto kõrval oli ka väike jutuke. Ei mäleta, et ma ajakirjanikule üldse midagi rääkinud oleks, ma ei osanud vene keeltki. Selle mõtles korrespondent küll omast peast välja, et mina, haltuurategija, olen komsomolitöö eesrindlane. Aga no mida ta siis pidi tegema – tol ajal kirjutati ikka kommunistliku töö eesrindlastest, näiteks nagu lüpsja Leida Peips ja kes need kuulsad traktoristid ja kombainerid kõik olid. Ikka juhtus, et tehti pilt suvalisest inimesest, kes sattus tööpostil olema, ei joonud parajasti kusagil kraavis ega olnud lõunat söömas ning nägi pildistamiskõlblik välja, ja ta nimetati komsomolitöö eesrindlaseks.

Korraga hakkas Arsi kombinaati voolama tohutult kirju tervest Nõukogude Liidust: Uuralitest ja Siberist, Sahhalinskist ja Murmanskist ja igasugu imekohtadest. Põhiliselt vanglatest, sest vanglas pidi käima nii Pravda kui ka Komsomolskaja Pravda. Kui palju neid kirju võis tulla? Ma ei tea. Kirjad saabusid meie kaadriosakonda, mitte otse minu lauale. Arvatavasti lükati neid virnade viisi ka prügikasti, sest keegi ei viitsinud neid enam mulle tassida. Kätte sain vast kolm-nelisada.

Mõned kutid kirjutasid mulle mitu aastat. Agaramad olid juba pulmaaja kindlaks määranud. Kõige hullem oli üks kaukaaslane. Tema istus vist samuti vanglas. Kahtlustan, et see tüüp võis olla kirjaoskamatu ja sõber kirjutas tema eest. Ta saatis värvilise postkaardi rahvarõivastes pruudi ja peigmehe pildiga. Inimesed, kes seda kaarti lugesid, pidid minestama. Džigitt pühendas mulle luuletuse: „Sa mu valge pilveke …” Enam-vähem selline ma seal fotol välja nägingi. Lokkis juuksed olid nii kohevad, et pea oli tõesti nagu valge pilve sees. Mägede poeg luuletas terve pika bõliina: et meil tulevad pulmad ja veristatakse mitu tuhat lammast … Kaks-kolm aastat kirjutas. Hoidsin neid kirju aastaid alles. Vahel sõpradega pidu pannes lugesime.

Normaalsemaid inimesi oli ka, kes uurisid mult hoopis portselanimaali kohta, aga tunnistan, et ei vastanud kellelegi. Mõtlesin, et kui juba ühe uduse pildi pärast saadetakse inimesele tuhandeid kirju, siis mida veel Anne Veski ja teised, kes mööda liitu ringi traalivaalitavad, peavad läbi elama. Neile tuli kirju ilmselt rongivagunite kaupa.

Kolleegidele tegi asi kangesti nalja. Kui pappkasti täis kirju meie ateljeesse toodi, jagasin neid lugemiseks laiali. Üks ports läks kohe prügikasti, sest kõike ei suutnud lugeda, osa oli segaselt kirjutatud. Need, mis tulid armeest või vanglast, olid kõik ühesuguse naljaka konarliku käekirjaga, nagu polekski inimese, vaid masina kirjutatud. Nõukogude sõjaväes käinud mehed teavad rääkida, et seal olnud kasutusel tähešabloonidega kirjutamisjoonlauad. Ilmselt oli konks selles.

Kahjuks pole ei kirju ega ajalehte, millest kõik alguse sai, enam alles – kolides võtsin suurema paberipõletamise ette.

Ave Nahkuri meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi