Avalikus debatis kõlab palju häid ideid kooli huvitavamaks tegemiseks. Paljusid neist tasub rakendada. Minult üks mõte, mida ma pole mujal kohanud. See puudutab vahetundide korraldust.

Ma ei pea vist ühelegi haridus­inimesele kirjeldama tavalist koolivahetundi: kõrvulukustav lärm, tormlemine ja tõuklemine koridorides, vanema klassi poisid plangu taga tegelemas kes-teab-millega. Minule tundus omal ajal, et vahetunnid on mõeldud klassi tuulutamiseks, teise klassiruumi minemiseks ja koolikotist uue tunni asjade otsimiseks. Tegelikkuses peaks õpilane suutma selle 10−15 minuti jooksul ka lõõgastuda möödunud 45-minutilisest pingutusest, et end uuesti koguda ja värskema vaimuga tundi minna. Kui seda teha ei suudeta, on väsimus ja tüdimus tunnis kerged tulema. Või kui vahetunnis on meeleolu liiga ülemeelikuks läinud, ei suudeta tunni alguseks rahuneda ja vajalikul määral keskenduda. Igal juhul tunduvad minule koolivahetunnid kurnavad: liiga palju lärmi ja sagimist, pole kohta lihtsalt puhkamiseks.

Et vahetunnis tõepoolest saaks vaimu puhata tuleb pidada silmas järgmist.

1. Koolihoone planeerimisel planeerida ka puhketsoonid õpilastele. Ja need ei tohiks olla klassiesised koridorid. Puhketsoonides võiks olla pehme mööbel, ümmargused lauad sõpradega kogunemiseks, lauamängusid, paberit-pliiatsit, tahvleid-kriite joonistamiseks, sudokusid, ristsõnu, taustamuusika jms. Puhketsoonis saaks sõpradega lihtsalt olla ja jutelda, mängida või mõtted joonistamise-ristsõnaga mujale viia.

Mittemidagitegemine (igavus) tapab. Lapsevanemana näen, et kõige enam pahandusi tehakse just siis, kui midagi muud teha ei osata. Kui vahetunnis oleks „hängimisele” mõistlik alternatiiv, paraneksid sellest õpilaste suhted (vähem juhuslikku või süsteemset kiusamist), õpilastel oleks vähem aega katsetada sigarette, alkoholi jms.

2. Eri õppeastmete vahetunnid peavad olema eri kellaaegadel. Siis oleks korraga puhkamas vähem õpilasi ning keskkond sellevõrra rahulikum. Seda ei saa rakendada siis, kui need õppeastmed jagavad samu „jooksukoridore” ning aineõpetajaid ja -klasse. Küll aga saaks sellisel juhul planeerida koolihoonesse vähem puhketsoone, sest tsoonid oleksid pidevalt eri õppeastme õpilaste kasutuses.

Kui õpilane saab vahetunnis tõepoolest lõõgastuda, läheb ta suurema innuga tundi. Ta ei ole väsinud, vahetunni tõuklemised ei tule temaga tundi kaasa, ta on emotsionaalselt ja vaimselt valmis nautima huvitavat kooli.