Ajakirjanik Ilmar Palli on ette võtnud tähelepanu- ja tänuväärse projekti. Kuigi „projekt” kõlab siinkohal tõesti – nagu ta isegi vihjab – mitte just piisavalt väärikalt. Ta on kohtunud ükshaaval 35 eesti kultuuritegelasega ning sõitnud igaühega koos tolle sünnipaika. Raamatusse on saanud lood, mis intelligentidele oma kodukohas meenunud, ning pisut ka nende kodumaja ja -koha saatust ja staatust.

Teose väärtus peitub sügavamal kui keeleline või kirjanduslik kõrgkunst – pigem on lood tehtud ajakirjandusliku artikli vormis, ja enamik neist on aja jooksul just seal ilmunudki, et seejärel ajakirjandusartiklite saatusele alistuda ja unustuse hõlma kaduda. Nii on eriti väärtuslik just sääraselt kokku kogutud ajalugu, mille tõenäosus koonduda oleks säärase suure ühendamistööta praktiliselt olematu.

Lisaks ebatavalise, aga väga väärtusliku jupikese kultuuriajaloo talletamisele võimaldab teos pilguheitu ka inimestesse, sageli hoopis uue nurga alt ja värskete faktidega, mida lugeja mujalt ehk ei leiakski.

Nii võib saada teada, et Priit Pärn on kasvanud Tapa tööstuspiirkonnas ning Enn Vetemaa Uku Masingu naabruses ja käe all, miks ei suutnud Kaljo Kiisk elu jooksul sinepit suu sissegi võtta või miks Kersti Kreismann oma saadud lilled alati koju viib. See on omal moel äärmiselt intiimne raamat, millest poliitilisust korrektsust oodata ei tasu – pigem võib nii mõnigi lapsepõlv ja keele­kasutus šokeerida – sel juhul ei tasu unustada, et kombed ja tavad muutuvad koos inimestega.

Mis puudutab kodukohti, siis nendega on lugu sageli nukram. Elu ja aeg teevad oma töö, ning viimase sajandi jooksul on nad seda teinud eriti usinalt. Viivi Luige kodumaja praeguste elanike maailm asub omaaegsest valgusaastate kaugusel. Kersti Kreismanni kodukoht Tali on eestlaste mälus viimasel aastakümnel saanud hoopis kurvema kuvandi. Aga omal moel on see nukruski julgustav – vähemalt neile, kes tänapäeval mõnes väikeasulas elavad. Ja ühendav küllap teistelegi – minu jaoks sai Eestimaa selle teosega omal moel uue, teistsuguse haldusjaotuse, mille alusel võiks toetada siseturismi.

Kindlasti on see raamat eespool nimetatud faktide tõttu maiuspala näiteks mälumängukoostajatele. Aga sama hästi võiks selle põhjal pisut süvenedes koostada ka põnevaid tunnikontrolle, mis aitaksid koduloolist kultuurimälu kinnitada – olgu kirjanduses, ajaloos või geograafias.