Alles kuu aega tagasi võis haridusüldsus lugeda Õpetajate Lehest ulatuslikku vestlust Rain Mikseriga praeguseks juba huvitatute raamaturiiulile jõudnud haridusleksikonist ja selle laadist. Kui jaanuari lõpus ilmus samas ajalehes ja ka Sirbis teade „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamatu” peatsest ilmumisest ja võimalusest seda veebruari lõpuni ette tellida, pöördus üks endisaegne õpingukaaslane minu poole küsimusega, kumb neist raamatutest on parem, kumba tasub osta. Et sama küsimus võib olla tekkinud mõnel teiselgi, püüab alljärgnev nende kahe raamatu sisu ja laadi, neis nii ühist kui ka erinevat üldjoontes tutvustada.

Olgu siinkohal korratud, et „Haridusleksikon” on ühe valdkonna põhimõistestikku – haridust – hõlmav teaduslik käsiraamat, mis pakub peale käsitletavate mõistete määratluste ka tähistatavate valdkondade ülevaatlikku arengulugu, samuti erinevusi riigiti jms. Samalaadse otstarbega raamatuid on Eestis ilmunud mitmel alal (nt „Eesti rahvakultuuri leksikon”, „Eesti kooli biograafiline leksikon”), kuid hariduse vallas on see Eestis esmakordne. Kasutajaina-lugejaina on koostajad silmas pidanud eelkõige õpetajaid ja õppejõude, haridusametnikke ja üliõpilasi.

Märtsikuus ilmuv „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat” sarnaneb ülesehituselt seevastu tüüpiliste terminoloogiasõnastikega, kus peale terminite ja nende süsteemsete variantide avatakse piirdeselgitustes lühidalt ka enamiku sisu. Raamatu eeldatav tarbijaskond on üsna avar: n-ö pedagoogikakeelt, eriti kasvatussõnavara vajab ning kasutab praktiliselt kogu rahvas laste sünnist elukestva õppeni. Sõnastikku on püütud hõlmata nii hariduskorralduslikku sõnavara kui ka pedagoogikateaduse ning sellega põimlevate alade, nt meditsiini, sotsioloogia jt mõisteid, kuid esitatud on rohkesti ka sünonüümseid variante lastevanemate ja kasvatajate kõnest ning taoti (üli)õpilaskeelestki, püüdes nõnda luua silda terminite ja samateemaliste argisõnade vahel.

Samas on sõnaraamat soovituslik, viidates, mis sünonüümseist kasvatus- ja haridussõnadest sobivad ning mis tuleks komisjoni arvates kõrvale jätta kui õigekeele poolest väärad või muus mõttes halvad keelendid, samuti juhul, kui liialdatud võõrsõnakasutuse või sõnasõnalise tõlketermini asemel on hea omasõna keeles olemas. Sõnaraamatus on terminid ja nende sünonüümsed variandid esitatud tähestikjärjekorras, samatähenduslikele keelendeile on vastastikku viidatud. Võimalikult kõigile termineile on püütud leida inglis-, saksa-, vene- ja soomekeelsed vasted. Et nii haridusdokumentides kui ka teaduskirjutistes ja pedagoogilises perioodikaski leidub mitmesuguseid lühendeid, mis pahatihti raskendavad valdkonnast eemalseisjail teksti mõistmist, on sõnastiku lõppu lisatud ühenduste, asutuste ja infosüsteemide lühendiloend.

„Hariduse ja kasvatuse sõnaraamatu” koostamisel on töörühmale suuresti abiks olnud eesti keele instituudis loodud terminibaas, kus säilitatud ka niisugust läbiarutatud materjali, mis trükisõnaraamatust välja jäänud. Baasi haldaja ja korrastaja on EKI terminoloog Eva Tamm. Tema aadressil eva.tamm@eki.ee ootame ka arvamusi, küsimusi ja ettepanekuid ilmuva sõnaraamatu kohta, mida saab ette tellida 28. veebruarini.