Mis tahes muutuste läbiviimine on tulemuslik üksnes siis, kui muutuste eesmärgid on põhjendatud ja kõigile osalistele arusaadavad ning muutustega kaasnevad mõjud analüüsitud. Olulistes põhimõtetes peavad kokkuleppele jõudma kõigi osapoolte ja huvigruppide esindajad. Me kõik mõistame, et elu muutub ja areneb pidevalt, ning püüame olla avatud ja kohanemisvõimelised. Millegipärast aga ütleb praegune sisetunne alushariduse arengu kohta, et tark ei torma.

Uuringutulemustele tuginedes väidetakse, et koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava kõige olulisem eesmärk – õpikäsituse muutus – ei ole rakendunud. Praegu ongi riiklikult arutlusel koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise eelnõu ning kohalikud omavalitsused kaaluvad lasteaiaõpetajate ametikohtade ümberkujundamist. Seadusemuudatus kehtestaks laste ja täiskasvanute suhtarvuks üks täiskasvanu kümne lapse kohta, mis tähendab, et enam ei pea olema rühmas lastega kolm täiskasvanut, nagu vähemalt Tartu lasteaedades on omavalitsus praegu võimaldanud. Olenevalt laste arvust piisab sel juhul, et tööl on õpetaja ja õpetaja abi ning vähem kui kümne lapse puhul ainult üks inimene.

Õppeasutusest lastehoiuks

Kas kavandatav ametikohtade ja töökorralduse (loe: vastutuse) muutmine viib meid tõepoolest soovitud eesmärgile lähemale? Või on muutuste tegelik põhjus raha, õigemini selle vähesus – kui kahele õpetajale rühmas ei ole võimalik motiveerivat töötasu maksta, maksame ühele? Kui enam ei leia vabanenud kohale erialase haridusega õpetajat, võtame assistendi? Minu arvates muudab selline töökorraldus lasteaia õppeasutusest lastehoiuks.

Tartu lasteaedades on praegu rühmades kaks täiskohaga õpetajat, kes töötavad osaliselt kattuva tööajaga. Kõigis omavalitsustes seda võimalust ei ole. Samas on õpetajate kattuv tööaeg päeva esimeses pooles, mil tegevusi on kõige rohkem, parim korralduslik võimalus. Laste puhkeaeg, kui laste juures on õpetaja abi, on ainus võimalus sisekoolituse, teemaringide ja ümarlaudade läbiviimiseks, samuti on see aeg õpetajatele omavaheliseks töö planeerimiseks ja kogemuste vahetamiseks. Täienduskoolituse rahastamise ümberkorralduste tulemusena näen praegu personalikoolituses ainsa võimalusena just sisekoolitust ning kogemuslikku koolitust oma lasteaias ja teiste lasteaedadega.

Ka ei kohusta ükski õigusakt lapsi alates kolmandast eluaastast päeval magama. Ette on nähtud vähemalt tund puhkeaega, kas une või rahuliku tegevusena. Ärkvel lastega peab õpetaja tegelema. Huviringe – keeleõpet, sporditrenne, muusika- ja kunstiringe, mis paljudes lasteaedades õhtupoolikuti toimuvad, ei pea lasteaed korraldama, sest nii kunst, liikumine kui ka muusikategevused on lasteaia õppekavas. Pealegi on just õhtupoolne aeg nii õpetajatele kui ka logopeedile kõige sobivam teha lastega individuaalset tööd.

Üha rohkem lapsi vajab eritähelepanu

Kindlasti on kahe erialase haridusega õpetaja olemasolu hädavajalik juhul, kui rühmas on eritähelepanu vajavaid või eri vanuses lapsi (liitrühm) ning tööd tuleb teha gruppides. Üha enam tuleb arvestada rühma komplekteerimisel mitte ainult laste arvuga, vaid ka laste erivajadustega, mis tihtipeale ilmnevadki alles lasteaias. Pea igas rühmas on 24 lapse seas neid, kes vajavad teistest rohkem tähelepanu, toetust, vastavalt vajadusele ka individuaalset arengukava. Kaasava hariduse eesmärk – et laps tuleks toime tavakoolis – on demokraatlikus ühiskonnas suundumusena loomulik. Paraku tundub, et sellel, miks eritähelepanu ja -tingimusi vajavaid lapsi on tavarühmades üha rohkem, on suuresti just majanduslikud põhjused. Kuna eri- ja sobitusrühmades on laste arv väike, on koha maksumus kõrge ning nende rühmade ülalpidamine kulukas.

Lasteaia juhina on minu peaaegu et igapäevane tegevus eritähelepanu vajavate laste õpetajate ja lapsevanemate pingete maandamine. Lasteaiaõpetaja peab sageli olema ka n-ö sõnumitooja rollis koos kõige sellega kaasnevaga. Eripedagoogikast teame, et kõige tulemuslikum on lapse arengu toetamine varase märkamise korral kuni kolmanda eluaastani, mõndagi annab veel muuta kuni lapse viieaastaseks saamiseni, seega kindlasti enne kooli. Tugiteenuste rakendamine koolis on muidugi äärmiselt oluline, kuid see on tegelemine tagajärje, mitte põhjusega. Kui laps jõuab kooli, on olulisemad etapid tema arengus (tundlikkusperioodid) juba möödas. Kahjuks sõltub ka erivajadustega lastele tingimuste loomine ainult kohaliku omavalitsuse võimalustest ja lasteaia töötajate oskustest.

Palju vastamata küsimusi

Kõike eespool öeldut arvesse võttes tekibki küsimus, kas üks õpetaja rühmas on valmis kandma kõigi rühma laste arengu hindamise ja toetamise vastutust. Kas õpetajal on oskusi juhtida nn rühma meeskonda? Kas õpetaja valmisolekut muutusteks on üldse uuritud? Millega ja kuidas põhjendada õpetajatele ametikohtade muutmise vajalikkust? Ja veel – kas nii oluliste muutuste mõju hindamisse on kaasatud kasvatusteadlasi?

Tahes-tahtmata ei saa ühe õpetajaga rühmamudelit jätta seostamata kohtade vähenemisega lasteaiaõpetajate tasemekoolituses. Olukorras, kus peaaegu kõigis maakondades on raskusi erialase haridusega lasteaiaõpetajate leidmisega, pole kõrgkoolides vastuvõttu erialale mitte suurendatud, vaid vähendatud.

Haridus, eelkõige alusharidus, on ikka olnud valdkond, mille arvelt rasketel aegadel on nähtud võimalust kokku hoida. Kas pole siin üks oluline põhjus ka selles, et meil puuduvad haridussüsteemi rahastamises ühtsed põhimõtted ja kokkulepped? Kui praeguste kavandatud muudatuste – lasteasutuste ühendamine, koosseisude muutmine, töö ümberkorraldamine jms – põhjus on eelarve kokkuhoid, et selle arvelt saaks õpetaja töötasu tõsta, siis tuleb eesmärk ka nii sõnastada.

Haridus on tervik

Haridus on tervik, mille mõned etapid on inimese edasisele toimetulekule elus määravama tähtsusega kui teised. Euroopa direktiivides rõhutatakse investeeringuid varasesse haridusse kui majanduslikult vähekindlustatud perede laste edasise toimetuleku ja põhikoolist väljalanguse ennetamise vahendit. Tundub, et oleme juba leppinud tõdemusega, et vaesus sünnitab vaesust. Lapse osalemine alushariduses ei tohi sõltuda pere toimetulekust. Seepärast tuleb põhjalikult kaaluda nii lapsevanema osalustasu tõstmist kui ka lasteaia lahtiolekuaja lühendamist, mida omavalitsused samuti ühe kokkuhoiuvõimalusena praegu kavandavad. Meie lastel võib küll olla Euroopas kõige pikem lasteaiapäev, kuid võrrelda tuleks ka lapsevanemate tööaega ja -koormust. Kindlasti on meilgi võimalik töötada väiksema koormusega, kuid sellest saadud tasuga elada mitte. Perede sissetulekud erinevad omavalitsuseti suuresti, ja on omavalitsusi, kus lapsevanema osalustasu ei olegi võimalik tõsta üle kümne euro, rääkimata seaduses lubatud 20% alampalgast. Lasteasutuse rahastamine ja lasteaiaõpetaja toimetulek sõltub praegu ainult kohaliku omavalitsuse eelarve võimalustest ja perede majanduslikust olukorrast. Kas kättesaadav ja kvaliteetne alusharidus peabki olema üksnes kohaliku omavalitsuse huvi?

Riigi toetus on oluline

Alusharidus on osa üldharidusest, selle vundament. Selle asemel, et taas kord otsida üleriigiliselt kokkuhoiuvõimalusi, tuleks selgelt määratleda, mis on alusharidus, mis lastehoid, millises mahus, kes vastutab ja kes maksab. Koolieelse lasteasutuse seadus sätestab küll, et lasteaia kulud kaetakse riigieelarvest, kohaliku omavalitsuse eelarvest ja lapsevanema osalustasust, kuid tegelikult kaetakse ülalpidamiskulud, sh järjest tõusvad majandamiskulud ikka ainult kohaliku omavalitsuse eelarvest ja lapsevanemate tasudest. Ainult ühel aastal võimaldas seadus toetada alusharidust ka riigieelarvest, toetuse mõju oli suur – peaaegu kõigis kohalikes omavalitsustes tõsteti lasteaiaõpetaja palka. Praegu kehtivast seadusest tulenevalt „lepivad lasteasutuse õpetaja palga alammääras kokku kohalike omavalitsusüksuste esindajad ja lasteasutuste õpetajate esindajad” (§ 27 lg 5).

Riigi tasemel alushariduse õpetaja alampalga määras kokkuleppimine ning riigieelarvelise toetuse taasrakendamine oleks oluline võimalus taastada õpetaja kindlustunne, turvalisus elukoha valikul ning teadmine, et riik lasteaiaõpetaja tööd väärtustab.

Praegu kavandatav töökorralduse muutus ei pruugi kaasa tuua soovitud tulemust. Ehk teisisõnu, vormi muutmine ei tarvitse muuta sisu. Teame, et muutused peavad esmalt toimuma peas. Juhil on töötajatele raske töökorralduse muudatusi selgitada, kui tal endal puudub selge arusaam nende vajalikkusest.

Kui töökorraldust on siiski vaja muuta, olgu majanduslikel või muudel põhjustel, peaks iga asutuse kollektiiv ise leidma parima lahenduse, mis on kooskõlas oma maja laste, töötajate ja lapsevanemate huvide ning kohaliku omavalitsuse võimalustega. Lõpuks on ju iga lasteaed eriline ja tulemuse eest vastutab juht.