Kool on huvitav siis, kui õppimine ja õpetamine muutub senisest enam personaliseerituks. See tähendab, et iga õpilane saab just talle vajalikud ülesanded ja toe ning iga õpetaja saab juhiseid, mis võimaldavad tal õpilasi paremini toetada. Selline tulevik on võimalik „targas klassiruumis”, mille ideestik praegu teadusmaailmas kiirelt huviorbiiti liigub.

Targa klassiruumi (smart classroom) kontseptsioonist lähtuvalt integreeritakse selles nutikalt ja paindlikult tehnoloogialahendused, inimesed ja õppemeetodid. Seejuures on tarkvara ülesanne koguda riistvara abil õppijate ja õpetajate (sh õpilased, kes võivad võtta õpetaja rolli) kohta infot, mille alusel saaks interneti kaudu ühendatud pedagoogilised agendid kujundada igale õppijale personaalsed õpitegevused individuaalseks või rühmas õppimiseks. Nimetatud pedagoogilised agendid on arvutiprogrammid, mis koguvad ja analüüsivad infot, „mõtlevad” algoritmiliselt, kuidas infot õppija huvides kasutada, ning vajadusel suunavad või toetavad õppijat või õpetajat. Näiteks kui üks õpilane on teema omandanud teatud tasemel, siis võib pedagoogiline agent tahvelarvutis suunata mõned teised õpilased temaga rühmas töötades õppima nii, et teema omandanud õpilane saab õpetada kaasõpilasi. Sellisel juhul saab õpetav õpilane endale kinnistamisülesande õpitut teistele õpetades. Tehnoloogia muutub õpilase personaalseks „giidiks”.

Lisaks saab sellises targas klassiruumis ühendada füüsilise ja virtuaalkeskkonna. Mõned head näited idee rakendumisest on avaldanud meie Kanada kolleegid: http://vimeo.com/44845320, http://vimeo.com/63296638. Eesti kontekstis oleks mõistlik rajada esmalt „katseklass” mõnda toredasse Tartu ülikooli innovatsioonikooli ning selles toimuv teadus- ja arendustöö võiks koostöös välispartneritega saada teerajajaks mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.