(Aaviksoo: kui õpetaja palgaraha välja ei tule, tuleb pöörduda politseisse!)

Augustis, mõni päev enne uue õppeaasta algust, kostitas minister Jaak Aaviksoo Eesti pedagoogilist üldsust tõdemusega, et Eesti koolid on igavad. Püüan ministri sügavmõttelisest lausest rahvapärasemat iva leida: „Mida need õpetajad kiunuvad? Ise on koolid puruigavaks muutnud ja nüüd tahavad suuremat palka? Ehk hoopis malka?”

Teen kõrvalepõike Nõukogude võimu algaastaisse, kui kooliseinal rippus Nadežda Krupskajale omistatud loosung: „Nõukogude kasvatus on suunatud sellele, et igas lapses arendada kõiki tema võimeid, tõsta tema aktiivsust, tema teadlikkust, arendada igakülgselt tema isiksust, tema individuaalsust.”

Just seesuguselt pedagoogiliselt sloganilt hüppan Jaak Aaviksoo Õpetajate Lehes (07.02) publitseeritud analoogses stiilis kirjatükile, mis kannab pealkirja „Kuidas läheb huvitaval koolil?”.

Teatavasti toimis enne Aaviksoo ajastut Eesti hariduselus Omanäolise Kooli liikumine. See pühiti kus seda ja teist, sest uutele tegijatele tundus nimetatud nähtus ajast ja arust. Mitmeaastase tuulevaikuse järel kuulutaski minister Aaviksoo Eesti koolid igavateks. Nii tuli ilmale tema kentsaka nimega adopteeritud laps – Huvitav Kool.

Mind jahmatas ministri loos lause: „Nii võikski Huvitavat Kooli pidada rahvuslikul haridusstrateegial põhinevaks kooliuuendusliikumiseks.” Ei või olla! Kas tõesti samastab Jaak Aaviksoo end Pestalozzi, Comeniuse, Johannes Käisi või Peeter Põlluga?

Meie ministrit vaimustab Huvitava Kooli käivitamisel „asjaosaliste entusiasm ja usk ettevõtmise olulisusse”! Siinkohal tahaks küll karjuta: taevas, tule appi! Kus meie minister selliseid asjaosalisi kohanud on? Mind on eluaeg ümbritsenud üksnes tavalised luust ja lihast õpetajad, kes armastavad oma tööd, kuid ihaldavad selle eest väärilist palka. Tasuta töötavaid entusiaste võib ju leida 2–3, kuid kas neile saab usaldada kogu rahvusliku hariduse? Ma ei tunne ühtegi tõsiseltvõetavat õpetajat, kes Huvitava Kooli taolisesse stahhanovlikku ettevõtmisesse usub. Suurim praeguse ajastu täppipanek tuli läinud sügisel ühelt aasta õpetaja tiitli saanult, kes lausus auhinda vastu võttes järgmised sõnad: „Tänan eelkõige oma abikaasat, kes võimaldas mul pikki aastaid oma hobiga, s.o õpetamisega tegelda.” Kas peale sellist südamlikku tõdemust on Jaak Aaviksool üldse kohane õpetajate palkadest rääkida?

Edasi räägib minister, et Huvitava Kooli raames tuleb esmalt üle vaadata õppekavad. Kas ei teinud ta seda siis, kui ta Tõnis Lukase põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse olematuks kastreeris ja koos sellega ka õppekavad ümber lasi teha? Me ei saa ju iga pooleteist aasta tagant uusi õppe- ja ainekavasid uutesse õpikutesse sisse kirjutada!? Just aastal 2014 lõpetame uue õppekava juurutamise koolis. Kas tõesti algab juba tänavu kõik algusest peale?! Kuidas saab üks haridusminister hariduse vallas nii kurt ning pime olla?

Järgnevalt läheb minister müstilise välishindamise juurde: „Kolmandaks pöörame tähelepanu sisulisemale välishindamisele ehk sellele, kuidas hindame kooli ja õpilaste õpitulemusi väljastpoolt – mis meile meeldib ja mis on oluline.” Tohoh, kas minister hakkab kloonima seesuguseid välishindajaid, kellel on ühes kaliibris mitte üksnes meeldimine, vaid ka olulisus?

Lõpuks satub Aaviksoo täiesti hoogu ja räägib riikliku järelevalve rõhuasetustest. Et meie Tõnismäel paiknev kool on kapoga üle platsi, on vähemalt ühel koolil suur mure murtud. Jällegi tsiteerin loo autorit: „Järelevalve käigus hakatakse senisest enam hindama koolide sisulist tööd, sh suutlikkust kasutada võimalusi, mida riiklikud õppekavad pakuvad. Senine „seaduspärasuse ja -kuulekuse dokumendipõhine kontroll” tuleb asendada koolide tegevust toetava analüüsiga, keskendudes eelkõige kehvemate tulemustega koolidele, et aidata neid parimatele järele jõuda.” Ministri suulise ettekande puhul erakonna koosolekul sobiks siinkohal kogu saalil hüüda üks mehine „hurraa-aaa!”.

Nüüd jõuamegi selliste õpetajate juurde, kes minister Aaviksoo silmis normaalset palka väärivad. Tegu on uue kõige „õilsama” parteilise karastuse saanud pedagoogidega või veelgi täpsemalt: „Kuuendaks tahame aidata kujundada uut õpetajakuvandit – õpetajat-innustajat, õpetajat-vahendajat, õpetajat-sõpra, keda iseloomustavad avatud ja mitmekülgne haridus, elukogemus ja nüüdisaegsus. Õpetajaks ei saa igaüks!”

Omalt poolt lisan vaid ühe sõna „Aamen!” Eks teiste õpetajate sõnu loeme transparentidelt, kui me varsti taas Vabaduse väljakul koos seisame.