„Tahad saada maailma parimaks, alusta juba täna! Heiki Nabi, Georg Lurich, Kristjan Palusalu – suured mehed, võimsad maailmaklassi tulemused. Sina võid olla järgmine maailmameister. Tule maadlustrenni!” nii kutsub kuulutus Kurtna kooli seinal ja kodulehel kõiki maadlema.

Kooli direktor Kristjan Saar on silmanähtavalt rahul, et tema koolis treenib kahel päeval nädalas lapsi Eesti üks paremaid maadlustreenereid Martin Plaser, kes saab ühteviisi hästi hakkama nii lasteaialaste kui täiskasvanute juhendamisega. Martini juures käivad maadlemas ka lausa beebid ehk siis pered oma 1−3-aastaste lastega. Kehakooli õpetust on kreeka-rooma maadleja taustaga treener jaganud ka näiteks sõdurpoistele.

„Mida muud see maadlus on kui just nimelt kehakool. Selles on nii võimlemise, akrobaatika kui ka koordinatsiooni harjutusi,” loetleb direktor, kel endal maadluskogemust 15 aastat. „Kuna maadleja keha peab olema mitmekülgselt ettevalmistatud, et suudaks eri olukordades hakkama saada, siis arendab maadlustreening kiirust, jõudu, vastupidavust, painduvust. Lisaks heale füüsilisele vormile õpetab maadlus ka mõistma emotsioone, näiteks vastase käitumise järgi aru saama, kas teine on närvis.”

Julge silmavaatega mehed

Kurtnas on Martini juhendada kolm gruppi: lasteaialapsed, 1.−4. ja 5.−9. klass. Kui noorematele on maadlus­treening vabatahtlik huviring, siis Kurtna kooli üheksandikel on see tunniplaani osa – üks nädala kehalise kasvatuse tundidest on alati maadlustund, kus õppekava raames läbitakse esmajärjekorras võimlemis- ja akrobaatikaharjutused.

„Viimase kooliastme õpilastele on meil senini kõige vähem huvitegevust ja maadlus on just see ala, mis sobib hästi kokku kooli kontseptsiooniga, et poistest kasvaksid mehed, kel on julge silmavaade. Ühe tunniga nädalas ei saa küll maadlejaks, kuid see annab teadmise, mismoodi elus edasi pingutada. Maadlus kasvatab inimeses enesekindlust, et elus läbi lüüa ja seista õigete asjade eest,” põhjendab direktor.

Lõpuklassi poisid ja üks kaheksandik on mattide äärde rivistunud. Poiste olek on ebalev, põlved lõnksus seisavad nad ja ootavad, mis edasi saab. Esialgu ei saagi muud, kui treener palub korralikult sirgelt seista, sest peatselt on ees teenistus kaitseväes ja seal juba nalja ei mõisteta. Seepeale kõlab mitmehäälselt et nemad ei peagi kaitseväkke minema. Kaheksa aastat Eesti kaitseväe tegevteenistuses töötanud ja 2006. aastal Afganistanis missioonil käinud meest poiste suhtumine ei kõiguta. Oma rahulikul moel annab ta järgmise korralduse ning treening jätkub rühi- ja soojendusharjutustega, et pulss tõuseks.

„Tõstke jalad ette ja siis mõlemad jalad korraga üles,” juhendab Martin. Jalad tõusevad kommentaaride saatel. Ikka on ju midagi naabrile öelda.

„Trennikeskkonnaga on vaja harjuda. Varsti ei vaata enam keegi, mis teine kõrval teeb ja mida ta arvab sinu tegemistest. Täiskasvanute trennis kuuleb näiteks tihti lauseid „Ma ei saa”, „Ma ei oska”. Neil on palju õpitud abitust. Alguses ei oskagi. Teed aga kümme korda ja hakkad juba vaikselt oskama,” räägib treener. „Laste ja noorte juures on oluline üles leida sisemine tahe muutuda. Ühel hetkel tuleb arusaamine, et kui trenni teed, lähed paremaks ja tead, kus on sinu koht siin päikese all. Eesmärk on ikka ka võistlustele minna, kuid see eeldab vähemalt pool aastat kehakooli. Kuid ka trennis peab võistlusmoment olema.”

Ja võistluseks just lähebki. Paa­ri­li­sed hoiavad üksteisest kinni, käed teineteise õlgadel, ning kumbki püüab teisele jala peale astuda. Kes jala peale astub, saab punkti. Kui viis punkti käes, teeb kaotaja kümme kätekõverdust. „Kaotus on tegelikult võit. Kaotaja saab tugevamaks,” ütleb Eesti täiskasvanute kreeka-rooma maadluse absoluutkaalu 2. ja 3. koha omanik, kes veel ka praegu treeneritöö kõrvalt ise võistleb.

„Nii valus, ma ei saa,” hädaldab üheksandik. „Kui alla annad, siis mine kohe kätekõverdusi tegema,” lausub treener ja pöördub teise paari poole. „Tee-tee edasi! 2:0 on juhus, sa pead näitama, et ikka üle oled.” Ja siis taas esimesele paarile: „Olete nagu tülis abielupaar, üks ühel, teine teisel pool, hakake pihta.”

Ürgne kutse

Pärast tunniajast trenni on igasugused poiste asjasse mitte puutuvad kommentaarid ära jäänud. Ka see, kes tunni alguses esimese asjana teatas, et tal on vabastus, on end märkamatult maadlusmatile sättinud. Kostab vaid hingeldamist „See on minu jaoks muusika,” ütleb treener ja arutleb maadluse võlu üle. „Maadlus pole enamasti väga populaarne spordiala. Korvpalli- ja jalkapoisid saavad alati suurema publiku osaliseks. Samas, kui kõrval peaks minema äkitselt millegi pärast maadluseks, unustavad pealtvaatajad pallimängud ja kogunevad maadlejatele kaasa elama. Maadluses on midagi ürgset, see lihtsalt tõmbab ligi ja trennis on sul võimalik teha reeglite järgi ausat kahevõitlust ja agressiooni välja elada. Trennis õpitakse üksteist austama ja oma emotsioone kontrollima.”

Martini sõnul oleks tal hea meel, kui mõni praegustest üheksandikest, kel on veel vaid viis kuud selles koolis käia, jääks maadluse juurde või tegeleks edaspidi kas või mõne muu spordialaga. Juba praegu pakub Eesti maadluse suur eestvedaja poistele võimalust lisaks Kurtna treeningutele käia trennis ka Tallinnas enda loodud maadluskeskuses Korrus 3, kus käivad trenni tegemas nii algajad kui ka Eesti kõige kõvemad maadlejad, ka Eesti koondis. Korrus 3 on üks põhjustest, mille eest andis olümpiakomitee Martinile spordiedendamise eriauhinna „Eestimaa spordihing 2013”.

Peale sportlasehinge on Martinis aga peidus ka kirjanikuhing. Spordi­tegemise kõrvalt on ta jõudnud kirjutada kolm raamatut: sõduri kujunemisest jutustava proosateose „Minu teine miljon”, luuleraamatu „Üraski hääl läbi küproki” ja Hugo Hiibuse karikatuuridega illustreeritud kogutud teosed „Onu Heino killuraamat”. Viimasele annab autor ka retsepti kaasa – üks lehekülg päevas nautimiseks.

Maadlushunt ja maadluskaru

Kui 15−16-aastaste tund läbi, läheb maadlushunt lasteaiarühma kõige väiksemate järele, et ka nemad saaksid aimu, mida see spordiala endast kujutab. Riburada tulevad saali nii poisid kui ka tüdrukud. Rivistus, soojendus, harjutused.

„Kelle maadlushunt nüüd kätte saab, selle paneb pikali ja see peab jääma matile lamama,” ütleb treener ja lõbus tagaajamismäng võib alata. Elevust on kohutavalt palju ja neid justkui kaootiliselt ringi sebivaid molekule maha rahustada tundub täiesti võimatu. „Nüüd püüan kinni viimased kolm jänest,” lubab treener ja peatselt ongi käsil juba järgmine harjutus: 4-, 5- ja 6-aastased plikad-poisid kiiguvad mattidel kätega jalgadest kinni hoides kõhu peal edasi-tagasi.

„Täiskasvanutega võid teha terve tunni ühte harjutust, seda järjest viimistleda. Nad suudavad keskenduda. Lasteaialaste puhul on vaja iga viie minuti tagant millegi uuega välja tulla ja teemat muuta, et nad püsiksid mõtetega trenni juures,” ütleb treener, kes ongi juba maadlushundist maadluskaruks kehastunud. Lapsed püüavad teda kõigest jõust matil kambakesi seljatada. Vähe sellest, et treener-karu püsib kindlalt põlvili matil, suudab ta aeg-ajalt ka mõne mudilase kukerpalli võttega matile selili keerata. Rõõmu ja kilkeid on kogu saal täis. Viimaks tuleb ka lasteaialastel kätte kord end paaridesse võtta ja ise päris maadlust proovida. Selguvad nii võitjad kui ka kaotajad ning selgeks saab, et alati tuleb vastasele kätt anda. Lasteaialaste tund ning treener Martin Plaseri päev Kurtna koolis lõpeb käepigistusega iga lapsega.