Kas väljendid „lihtsustatud õpe” ja „õppe lihtsustamine” on sünonüümid? Kahtlustan, et isegi mitmed pedagoogikaga kokku puutuvad spetsialistid käsitavad neid sageli samaväärsetena. Mille muuga põhjendada ikka ja jälle kerkivaid küsimusi, kas lihtsustatud õppekava järgi õpetamiseks on tõesti vaja eraldi õpikuid ja töövihikuid. Piisaks ju, kui anda nõrgematele õpilastele lugeda tekstist vaid pool, lahendada vähem ülesandeid, lasta teha lihtsamaid kodutöid.

Kaasava hariduspoliitika rakendumisel pöördutakse eripedagoogide poole sageli palvega näidata ära põhikooli riikliku õppekava ja lihtsustatud õppekava ainekavade seotus klassiti. Sageli pahandatakse, et lihtsustatud õppetasemele koostatud õpik pole klassis kasutatav, sest teemad ei ole samad. Seegi näitab, et pahandaja pole mõistnud lihtsustatud õppekava olemust. Õigemini – pole mõtestanud selle õpilasrühma vajadusi, kellele lihtsustatud õppekava mõeldud on. Lihtsustatud õppekava ainekavasid ei saa viia klassiti kokku põhikooli riikliku õppekava ainekavadega. On teemasid, milles erinevus on väike, kuid on aineid, milles mõned tavakooli 3. klassis käsitletavad teemad käivad lihtsustatud õppe 8. ja 9. klassi õpilastele üle jõu.

Üks riiklik õppekava

Kehtiv põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava (vastu võetud 16.12.2010 määrusega nr 182) sätestab õppe sisu ja korralduse kõikidele intellektipuuetega õpilastele. Kui varem räägiti eraldi lihtsustatud õppekavast, toimetulekuõppekavast ja hooldusõppest, siis nüüd on üks riiklik õppekava, mis koondab tasemed n-ö ühise katuse alla: lihtsustatud õppekava, lisa 1 – lihtsustatud õppe tase, lisa 2 – toimetulekuõppe tase, lisa 3 – hooldusõppe tase. Lihtsustatud õppele viidud õpilaste hulka peetakse liiga suureks ja selle põhjuseks arvatakse asjaolu, et nimetatud õppekava soovitatakse lastele, kelle õpiedutus on tingitud sotsiaalsetest põhjustest. Nimetatud arvamusavaldus ei anna tunnistust probleemi põhjalikust tundmisest. Lihtsustatud õppekava on riiklikult kinnitatud nendele lastele, kelle kõne ja psüühiline areng jääb oluliselt maha eakohase arenguga laste omast. Meil tuleb teadvustada, et nii nagu me pole kõik ühtviisi võimekad kehalises tegevuses, ei ole me kõik ka ühtviisi vaimselt võimekad. Ja sellisel juhul on oluline kujundada õpilaste arendamiseks just selline õpikeskkond, mis vastab kõige paremini nende arengupotentsiaalile. Kas see on efektiivsem tava- või erikooli tingimustes, on juba teine teema. Kindlasti pole laste mis tahes kooli paigutamine iseenesest nende vajadustele vastava õpetuse korraldamine, mõelda tuleb konkreetse lapse erivajaduste rahuldamisele. Ja intellektipuudega laste üks erivajadus on nende arengule vastava õppekava rakendamine.

Kui riik on kinnitanud põhikooli lihtsustatud õppekava, siis oleks loomulik arvata, et riiklikult kindlustatakse ka selle alusel õpetamiseks/õppimiseks vajalikud õppematerjalid. Kahjuks pole see nii. Õppekirjanduse koostamine ja publitseerimine on praegu antud täielikult kirjastuste pädevusse, mis ei garanteeri alati parimat tulemust. Tavaõppe õppematerjalide puhul võib küll vahel diskuteerida nende keerukuse ja/või sobivuse üle, kuid seal on kõikide ainete õppematerjalid olemas. Lihtsustatud õppekava alusel töötamiseks puudusid aastaid igasugused õpikud ja töövihikud. Eriti raskes olukorras olid (ja on praegugi) lihtsustatud õppe vanemad klassid ja toimetulekuõpe, kus õpikud enamikus ainetes praktiliselt puuduvad. Õppematerjalidena kasutati tavakooli nooremate klasside õpikuid (nt 6. klassi õpilased kasutasid tavakooli 3. klassile mõeldud lugemikku). Harjutusi ning ülesandeid otsisid ja kohandasid õpetajad igaks tunniks ise, sageli tulid appi eripedagoogika üliõpilased, kes praktikal olles koostasid õppematerjale, vormistasid need juhendaja käe all lõputöödeks. Valminud harjutusi levitati käsikirjadena käest kätte. Üksikud entusiastid püüdsid küll materjali koostada ja publitseerida, kuid väike tiraaž ja erinõuded HEV-laste õppekirjandusele tõstsid õpikute kaanehinda ning nii ei olnud need kirjastustele kuigi ahvatlevad (loe: olid kahjumlikud).

Õppevarast hariduslike erivajadustega laste õpetamiseks tunti puudust nii tava- kui ka erikoolides. Olukorra hindas kriitiliseks ka õiguskantsler Allar Jõks, kelle arvates satuvad teistest kehvemasse olukorda nii erivajadustega õpilased kui nende õpetajad-eripedagoogid.

HEV-õppevara

Esimene tõsisem katse koostada vajalikke töölehti tehti aastatel 2005–2007 ESF-i projekti „HEV õppevara koostajate koolitus” raames. Kolme aasta jooksul korraldati õppepäevi õppematerjalide võimalikele koostajatele. Aktiivselt töötasid aineõpetajatest ja eripedagoogidest koosnevad töörühmad, ühistööna koostati töölehti matemaatika ja loodusõpetuse mõningate teemade käsitlemiseks põhikooli 6.–9. klassis. Projekti suurimaks väärtuseks võib aga pidada kodulehte www.hev.edu.ee, kuhu paigutati projekti käigus koostatud töölehed, koondati teave olemasolevate materjalide kohta. Nimetatud portaali arendamine seati üheks prioriteediks ka 2008. aastal käivitunud uues ESF-i programmis „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppevara arendamine 2008–2014”. Praeguseks on nimetatud kodulehte pidevalt täiendatud, on loodud koht, kuhu koguneb teave ilmunud või peatselt ilmuvate õppematerjalide kohta. Eelnev n-ö pilootprogramm oli loonud hea baasi lihtsustatud õppekavale vastavate õpikute, tööraamatute, töölehtede koostamiseks: saadi esmased kogemused ühiseks tegevuseks, eripedagoogidest ja tavaõpetajatest olid kujunenud esimesed toimivad meeskonnad, kes olid saanud täiendava väljaõppe, järjest lisandus meeskonda kompetentseid õpetajaid. Üksmeelselt aktsepteeriti seisukohta, et head õppematerjali on väga raske (kui mitte võimatu) koostada üksi. Hea tulemuse tagab koostöö, kus teoreetik ja praktik-õpetaja üksteist täiendavad, kus esialgu umbes aastaga valminud käsikirjalist materjali eri koolides ühe õppeaasta jooksul katsetatakse, täiendatakse, parandatakse. Selliselt koostatud ja läbitöötatud õppekomplekti valmimiseks kulub kolm õppeaastat. Kogu protsessi vältel toetab autorit või ka autorirühma programmi ekspert – lihtsustatud õppel olevaid õpilasi ja õpetamise teoreetilisi seisukohti ning eripära tundev spetsialist.

Õpikud, töövihikud, tööraamatud

Programmi esialgne plaan nägi ette koostada õpikuid ja töövihikuid lihtsustatud õppekava alusel töötamiseks, seejuures vähemalt 24 väljaannet oli kavandatud lihtsustatud õppetasemele ning kuus toimetulekuõppele. On hea meel tõdeda, et plaan on ületatud. Viimaste valminud ja esitatud käsikirjadega tegelevad veel riigihanke võitnud kirjastused ning loodetavasti on uueks õppeaastaks ühtekokku publitseeritud 25 nimetust õppematerjali lihtsustatud õppele ning üheksa nimetust toimetulekuõppele. Mitmest tööraamatust on ilmunud juba kordustrükid. Seni on õppematerjal välja antud paberil, kuid kõik õpikud, tööraamatud ja töölehed on portaalis www.hev.edu.ee allalaetavad. Materjal on kättesaadav ning kõigile tasuta kasutamiseks – vaja on vaid teatada, mis klassis mitu õpilast õpib lihtsustatud õppekaval ja vastav kogus tööraamatuid saadetakse kooli.

Programmi üks töösisu on olnud ka tööraamatute kasutamist suunavate juhendmaterjalide koostamine õpetajatele. Õpetajaraamatud (programmi lõpuks kokku 29 nimetust) on saadaval vaid elektrooniliselt eespool märgitud aadressil.

Ehkki projektis on ette nähtud õppematerjalide koostamine lihtsustatud õppel olijatele (nüüd siis nii kerge, mõõduka kui ka raske ja sügava intellektipuudega) õpilastele ja õpikute ning tööraamatu tiitellehe pöördel on märge „vastab põhikooli lihtsustatud riiklikule õppekavale”, on nende kasutusala oluliselt laiem. Materjalide koostamise aluseks on põhiprintsiibina silmas peetud õppematerjali struktureerimist ja keelelise väljenduse (õppetekstid, töökorraldused, juhised) lihtsust. Harjutusmaterjali ühe teema omandamiseks on oluliselt rohkem kui tavakooli õpikutes, tervikoskusi kujundatakse algoritmidele toetudes töösammude kaupa. Vähe tähtis pole ka vormistus: kirja suurus tekstides, näitmaterjali otstarbekus, mille juures arvestatakse õppija kogemuste nappust, taju puudulikkust ja mõistmise piiratust. Õppevara selline ülesehitus toetab mitte ainult intellektipuudega õpilaste õppetegevust, vaid sobib ka õpiraskustega lastele tavaõppes, kellel on raskused tekkinud vaid teatud teema omandamisel, kellel on jäänud lüngad ja vaja materjali iseseisvalt omandada. Tööraamatud pole sellisel juhul ette nähtud mitte kaanest kaaneni läbilugemiseks ja kõikide harjutuste sooritamiseks. Valida saab ülesandeid, mille abil kujundada just selle töösammu sooritamise oskust, milles esinevad raskused, milles vigu on rohkem. Tööraamatuid kasutavad õpiabitundides õpilaste toetamisel ka eripedagoogid, kuid tavaõpetajatel on viidatud märge „vastab lihtsustatud õppekavale” tihti materjalide kasutamist pärssinud. Põhjenduseks tuuakse, et klassis pole ühtki õpilast lihtsustatud õppekavale viidud ja nad ei näe vajadust ega võimalustki selliseid õppematerjale kasutada. Ja nii võivad mitmed õpikud kooli raamatukogus kasutult seista, ehkki need oleksid õppimisel paljudele õpilastele oluliseks toeks.

Üks oluline printsiip erivajadustega laste õpetamisel ongi õpetaja pidev osalus õppeprotsessis, õpilase juhendamine ning edasiliikumine väikeste sammude kaupa. Siin pole tegemist mitte ülesannete mahu vähendamisega. Sammude „pikkus” edasiliikumisel tuleneb mingi oskuse kui terviku liigendamise vajadusest osaoskusteks, töösammudeks ja nende väikeste kildude õpetamisest. Mida nõrgem laps, seda lühemad need sammud peavad olema, seda madalam on lapse iseseisva töö oskus, seda rohkem peab teda toetama õpetaja. Näide matemaatikast. Laps võib lahendada ülesande: „Kausis on 3 kommi, ema pani sinna veel 2 kommi, mitu kommi on nüüd kausis?” (kommid on ühes kausis koos), aga ei suuda arvutada kommide hulka, kui räägitakse kommidest eri taskutes või sellest, et kellelgi on kaks kommi rohkem. Ehkki kõik ülesanded on n-ö liitmisülesanded, on nende lahendamisel vaja eri detailsusastmega kujutluspilti, mis teeb need eri keerukusega ülesanneteks – ühe ülesandetüübi lahendamise oskus loob aluse järgmisele, seejuures ühtki astet ei tohi vahele jätta.

Üks valdkond, milles HEV-lapsed on tõsistes raskustes ja mis ka eakohase arenguga õpilastele võib probleemiks olla, on tekstide lugemine, analüüs ja mõistmine. See oskus loob baasi tekstidest õppimise oskusele vanemates klassides. On üldteada, et nn jutustavad ained on rasked, õpilased pigem väldivad tekste, kui otsivad neist abi. Lihtsustatud õppekava alusel õppimiseks koostatud lugemikes-tööraamatutes pole tähelepanu alla võetud mitte ainult lugemistehnika kujundamine, nendes olevate tööülesannete abil kujundatakse ka tekstiga töötamise ja teksti analüüsi oskusi, mis õpiraskustega lastel iseenesest ei kujune. Juba lugemispalade valikul ning koostamisel on tähelepanelikult jälgitud sõnavalikut, muutevormide kasutamist, lausete pikkust ja struktuuri, mõtte väljendamise selgust tekstis ning teksti vormistamist tööraamatusse. Autorite originaaltekste on lühendatud ja keeleliselt kohandatud. Sama printsiibi alusel on koostatud ka ajaloo, loodusõpetuse ja inimeseõpetuse õpikutes olevad õppetekstid. Vormiline ning keeleline lihtsus võimaldab keskenduda õpitava teema põhisisule, õppeteksti analüüsil on toeks sobiv näitmaterjal, tööülesannete abil rõhutatakse olulist, pidades silmas ainekavas fikseeritud oodatavaid õpitulemusi.

Programmi on pikendatud

Programmi „HEV õpilaste õppevara arendamine” pikendati 31. detsembrini 2014 (esialgu oli programmiperiood 2008–2013). Autorid loodavad, et ESF-i uus rahastamisperiood loob võimalused erivajadustega õpilastele mõeldud õppevara jätkuvaks koostamiseks. Kui tavakoolide õpetajad kurdavad, et õppematerjale tuleb nii palju, et raske on teha valikut, siis lihtsustatud õppekava alusel õppivatele põhikooli vanemate klasside õpilastele ei ole ikka veel oma lugemikku, puuduvad või on vananenud mitmed keeleõpetuse õpikud, oma tervikkomplekt õpikuid puudub veel ajaloos, inimeseõpetuses, loodusõpetuses. Seni pole nendele õpilastele sobivat võõrkeeleõpikut ning õppematerjali muusikaõpetuses. Kui tahame, et kõikidel õpilastel oleksid võrdsed võimalused õppida ja areneda, siis ei ole kuidagi õigustatud väide, et nendele võiks kohandada olemasolevaid tavaõppe õpikuid. Põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava on võrdväärne põhikooli riikliku õppekavaga, erisused nende vahel on suured ning on igati ootuspärane, et mõlema õppekava alusel õppimiseks on oma, õppekavale vastav õppematerjalide komplekt. Kuna lihtsustatud õppekava alusel õppijale ehk siis kerge intellektipuudega õppijate erivajadustele koostatud õppematerjali kasutamisega saab toetada ka riikliku õppekava alusel õppijaid, siis tõuseb selle materjali olulisus veelgi.