Eestis koolitatakse väidetavalt liiga palju arhitekte. Ehitusmahtude vähenedes arhitektide arv kasvab. Arhitektuuri õpetatakse Eestis kolmes koolis: kunstiakadeemias, Tallinna tehnikakõrgkoolis ja tehnikaülikoolis. Tundub siiski, et igal koolil on kindel koht arhitektuurihariduses. Arhitekt Peeter Pere: „Arhitekti kutseoskus hakkab alla käima, kuna pole võimalik töötada piisavalt kaua ühe projektiga. Ei tea ka, et koolid oleksid koos istunud ja läbi rääkinud, milline parim mõistlik viis arhitektihariduse andmisel Eestis võiks olla” (PM 27.02). Tallinna tehnikakõrgkooli dekaani Hindrek Kesleri artikkel on valminud ettekande põhjal EAL-i üldkogul 27.02.2014 (sõnavõtud teemal „Arhitektuurihariduse tulevikuvisioon ja koostöö”).
Tallinna tehnikakõrgkoolis valmistatakse ette arhitekte, kes on arhitektide kutsestandardi alusel 6. tasemel rakendusarhitektid. Õpiaeg on neli aastat, igal aastal võtame esimesele kursusele 25–30 inimest, konkurss on aastati kõikunud, kuid on viimasel kolmel aastal olnud keskmiselt kuus soovijat kohale. Lõpetanute arv on samuti olnud erinev: kolme aasta keskmine on olnud 29 lõpetanut aastas. Oleme kogunud andmeid oma vilistlaste tööhõive kohta. Tööhõive on olnud üllatuslikult kõrge ja seda ka masu ajal 2008–2010. Viimase kolme aasta lõpetanutest töötab erialasel tööl 65% ja magistriõppes on õpinguid jätkanud 18% lõpetanutest. Ülejäänud ei tööta oma erialal, õpivad midagi muud või on töötud. Magistriõppesse on igal aastal läinud 5–7 lõpetanut, nendest viimasel kolmel aastal EKA magistriõppesse igal aastal 4–5.
Energiasäästlikke hooneid
Et vastata ühiskonna ees seisvatele väljakutsetele eriti energiasäästu valdkonnas, oleme palju tegelnud õppekava arendamisega ja seda peamiselt kahel suunal: insenerainetes ja eriala praktilistes ainetes. Meie tudengid saavad nelja aasta jooksul süvendatud teadmised-oskused insenerdistsipliinides. Inseneraineid on viimastel aastatel moderniseeritud. Näiteks oleme liitnud ehitusfüüsika ained üheks aineplokiks, mille loogiline ülesehitus üldiselt üksikule tagab senisest paremini üliõpilaste praktilise oskuse projekteerida energiasäästlikke hooneid. Suurendatud on hoonete tehnosüsteemide nimelise aine mahtu ja ülesehitust, kuivõrd see valdkond on energiatõhususega kõige otsesemalt seotud.
Nii sisulist sünergiat kui ka aja kokkuhoidu
Oluline on olnud spetsiifilise arhitektiõppe arendamine, sest tiimiarhitektid peavad samuti oskama arhitektitööd teha. Samuti peab TTK-s antav haridus võimaldama meie parematel lõpetajatel jätkata õpinguid magistritasemel – ei saa andekate noorte haridusteed läbi lõigata.
Oleme otsinud ja leidnud nii sisulist sünergiat kui ka aja kokkuhoidu, ühendades eriala praktilised ained (kursuseprojektid) viisil, mis aitab näha planeerimis- ja projekteerimisprotsessi tervikuna ja vähendab killustatust (näiteks kolmanda kursuse sügissemestri planeerimisprojekt, mille põhjal lahendatakse kevadsemestril fragmendina sellest detailplaneeringu eskiis ja korterelamu mahuline projekt).
Koostöös TTK ehitusteaduskonnaga on loodud täiesti uus aine − hoone põhiprojekt −, milles arendatakse edasi eelnevalt koostatud eskiisprojekti ja mängitakse läbi arhitektide ja inseneride koostöömudelid. Oleme otsinud partnereid ühendamaks akadeemilisi projekte reaalsete projektide ja arendustega ja neid ka leidnud (näiteks SEVE-Ehitus, Viimsi vald jt).
Rakenduslik kool
Oleme kohendanud õppekava paremini vastavaks vahepeal valminud kutsestandarditele, mis näeb ette TTK lõpetanute liikumise volitatud arhitekt VII tasemele praktilise loomingulise tegevuse kaudu. 2012. a sõlmisime Eesti kunstiakadeemiaga koostöölepingu, mille üks oluline punkt näeb ette TTK arhitektuuriinstituudi parimate lõpetajate valutu ülemineku EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala kaheaastasesse magistriõppesse. 2013. a kevadel läbis arhitektuuri õppekava edukalt kordushindamise (meeldetuletuseks: korraline hindamine 2010. a lõppes sisuliselt tingimisi antud kolmeaastase õigusega õpetada arhitektuuri eriala). Meie erialaõppejõudude kaader on tugev ja motiveeritud: arhitektuuriinstituudi juhi, Jaapani ja USA arhitektuurikoolide haridusega ja USA-s ka töötanud arhitekti Tomomi Hayashi kõrval õpetavad meil Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Kai Süda ja Andres Põime (kui nimetada vaid mõnda), kes on kõik tegevarhitektid.
Meile on ette heidetud, et meil peaaegu polegi täiskohaga õppejõudusid, kuid see on tugevus, mitte nõrkus – eriti rakendusliku iseloomuga koolis.
Meie õppejõud ja üliõpilased on osalenud tublilt arhitektuurivõistlustel. Meie lõpetajad on nõutud spetsialistid, enamikus arhitektuuribüroodes töötab tiimiarhitektidena TTK taustaga arhitekte. TTK-l on oma kindel koht Eesti arhitektuurihariduses.
Arhitektuuriklassiku arvates
Aeg ajalt lappan arhitektuuriklassiku E. J. Kuusiku raamatut-õpikut „Ehituskunst”, mis sisaldab hulga igikestvaid tõdesid arhitektuuri ja arhitektide töö kohta. „Ehituskunsti” lugemine mõjub teraapiliselt ja meenutab põhimõttelisi universaalsed tõdesid, millele arhitektuuri valdkond toetub. See raamat tuletab meelde, kui oluline on olnud arhitekti amet, ükskõik kuidas seda eri aegadel ka nimetatud on. Homeros tundis vaid nelja vaimset eriala: arhitekti, nägija, arsti ja lauliku oma. Arhitektiks-meistriks arenemine on alati kestnud kaua ja nõudnud asjaomastelt suurt pühendumist. Võiksime küsida, miks. Vastus sellele küsimusele on muidugi kompleksne, kuid üks oluline põhjus oli ja on ka praegu piiratud ressursside kasutamises – ühiskond peab olema kindel, kelle kätte ta annab oma „varanduse”, et tema probleemid ja ülesanded lahendataks, kusjuures mõistliku ressursikasutusega. Ja arhitekte, keda saab igas mõttes usaldada, ei saa olla väga palju – tekitades arhitektide üleproduktsiooni, lõikab ühiskond lõpuks iseendale näppu kas või sellepärast, et projekteerimismaksumused viiakse maksumusepõhiste hangete kaudu allapoole igasugust normaalset piiri ja kannatab nii projektide kui ka ehituste kvaliteet. Ühiskonna seisukohast on hoopis mõistlikum selline arhitektkonna struktuur, kus staare on vähe, aga tublisid heade oskustega tiimiarhitekte palju. Praegu liiguvad asjad arhitektuuri haridusmaastikul risti vastupidises suunas. Soomlased on sellest aru saanud, kunagi tehtud vea parandanud ja avavad rakendusarhitektide (rakennusarkkitehtien) õppe 2014. a sügisel koguni neljas kohas: Kuopios, Tamperes, Oulus ja Helsingi Metropolia kõrgkoolis.
Mul on hea meel, et koostöö EKA-ga on olnud suurepärane ja ma ei kahtle, et see jätkub. Loodan, et TTÜ-ga meie partnerlussuhted inseneeria vallas tihenevad.
—
Päikeseenergiast energiasäästlike hooneteni
Kristine Asu, Kristina Piliste
Eduka lõpuni on jõudnud TTÜ tehnoloogiakooli ja ehitusteaduskonna koostööprojekt, mille raames viidi 10.–12. klassi õpilastele läbi töötubade võistlus „Päikeseenergiast energiasäästlike hooneteni”. Tasavägises finaalis saavutas parima lahendusega esikoha Jakob Westholmi gümnaasiumi meeskond koosseisus Hardi Heinvere, Paul Nael ja Henri Palm.
2013. a sügisel alustanud võistluses osales kokku ligi 200 õpilast 18 koolist üle Eesti, sh Narvast, Tartust ja Türilt. Eesmärk oli tutvustada valdkondadeülese töötoa kaudu tehnika- ja tehnoloogiavaldkondi (keskkonnatehnoloogia, ehitus, arhitektuur, energeetika, automaatika, materjaliteadus). Kolme vooru jooksul selgitati päikesegeomeetria olemust ning selle seoseid hoonete projekteerimise ja taastuvenergiaseadmete paigutamisega. Õpilased kavandasid ise hoonete mudeleid ning testisid neid seejärel Heliodoni stendil, mis võimaldab simuleerida päikese liikumist ning seega näha, kuidas päikesekiirte langemine eri kuude ja kellaaegade lõikes mõjutab hoone energiasäästlikkust.
TTÜ kütte- ja ventilatsiooni õppetooli juhataja Hendrik Voll: „Sellise töötoa korraldamine oli minule esmakordne väljakutse. Paistab, et ettevõtmine tasus ennast ära, sest ettevõtlikke ja aktiivseid noori oli kohale tulnud päris palju.” Võitjameeskonna sõnul sai arhitektuur nende jaoks uue tähenduse, tekkis palju selgem ettekujutus, mis on energiasäästlike hoonete projekteerimise eesmärk ning kui suur roll on hoone sisekliimal. Võidumeeskonna liige Henri Palm: „Mõtlen nüüd linna kerkivaid klaaskuubikuid vaadates, kuidas need klaasseinad mõjutavad töötajate enesetunnet ja kas selline kujundus on ikka otstarbekas.”
Lisa kommentaar