Usutlus dotsent Palmiga on tõstatanud kaks meie kõrghariduse kõige valusamat probleemi. Olles samuti Eesti mereakadeemia õppejõud, kaugsõidukapten ja dekaani kohusetäitja, elan neid probleeme üle võib-olla veel valusamalt.

Esimene on gümnaasiumilõpetanute teadmiste tase. Olen juba lakanud imestamast, et 60% esmakursuslastest ei ole kunagi midagi kuulnud Archimedese seadusest ja nende jaoks on ületamatu probleem seletada, kuidas terasest ehitatud laev saab vee peal seista. Hiljutises teadmiste kontrollis teadis küll noormees, et laevad ehitatakse metallist, kuid ei suutnud ühtegi metalli nimetada. Elektri kohta teadis üks gümnaasiumilõpetaja, et seda saadakse stepslist. Kuidas seda aga laevas saada − laev ei vea ju järel stepslis olevat juhet −, sellest ei olnud tal aimugi. Teine leidis lahenduse: küllap hõõrutakse seal midagi vastamisi ja sellest tuleb elekter. Palun mind uskuda, ma ei utreeri karvavõrdki. Võiksin nimetada ka gümnaasiumid, mille need noormehed lõpetanud on.

Paar aastat tagasi, kui olime järjekordses eufoorias oma laste kõrgete tulemuste tõttu mingil olümpiaadil ja kiitsime taevani oma haridussüsteemi, helistas Kuku raadio „Vox Populi” saate sellekohase küsitluse peale raadiosse üks kõrgkooli õppejõud, kes imestas, kuidas sellise kõrge taseme juures kolmsada kõige juhmimat igal aastal just tema juurde satuvad.

Teine probleem on vene kooli lõpetanute keeleoskus. Hiljutine katse vestelda kahe noormehega teaduskonna nõukogu ees ei andnud tulemusi, sest nad ei saanud ka kõige elementaarsemal tasemel sõnagi aru. Olime sunnitud need noormehed eksmatrikuleerima absoluutse edasijõudmatuse tõttu. Kõige traagilisem on, et üks nendest ei saanud isegi seda aru, et ta eksmatrikuleeritakse. Ja see noormees ei olnud Ida-Virumaalt, ta oli lõpetanud Mustamäe humanitaargümnaasiumi.

Möödapääsmatu on järeldus, et eesti keelt tuleb süvendatult õpetada. Kuid see ei peaks laienema reaalainetele. Dotsent Palmil on täielik õigus, kui ta väidab, et neid aineid peab õpetama emakeeles seda keelt tundev õpetaja. Samas on arusaamatu mõne vene kooli direktori, õpetaja ja ka poliitiku vastuseis eesti keele õpetamise süvendamisele. Kahjuks ei ole ka pakutav eesti keele järelaitamiskursus kuigi populaarne ja osalt ilmselt põhjusel, et seegi tase on liiga kõrge. Valus on vaadata, millisesse alandavasse olukorda on pandud need noored oma gümnaasiumiõpetajate vastutustundetuse tõttu. Ja see ei ole mitte ainult kõrg- või kutsekoolis, vaid ka tööturul. Siis püütakse tõstatada küsimus diskrimineerimisest keele alusel. Täna on vanemad õppejõud veel suutelised vajadusel vene keeles selgitusi jagama ja ka teadmisi kontrollima. Mõne aasta pärast ei ole noored õppejõud enam võimelised seda tegema.