Seda lugu tuleb alustada natuke pikema sissejuhatusega ja kiitusega raamatukoguhoidjale.

Mõne päeva eest käisime 3,5-aastase Johannes Markusega lastekirjanduse keskuse raamatukogus (ehk lastekeskuses, nagu tema ütleb). Kui sealne „maksatädi” (see on tema versioon kassapidajast, kelleks klassifitseerub enamik laua taga istuvaid administratiivisikuid) nägi kolmeaastast lähenemas, käes teos „Koletised tulnukate vastu”, tabas mind murelik pilk ja vaikne soovitus, et äkki tahate midagi muud ka, näete, seal on üks tore raamat, alles hiljuti toodi.

Aino Perviku vastu pole mul kunagi midagi olnud, nii et tahtsime väga, eriti kui saime raamatukogutädile sellega rõõmu teha. Nüüd mõtlen neile mõlemale (nii Ainole kui ka raamatukoguhoidjale) tänulikult juba kolmandat õhtut – just sama kaua on Johannes Markus valinud oma õhtuseks lugemiseks selle raamatu, mis kõneleb äärmiselt südamlikult väikese Sinivandi lasteaeda minekust ja sellega harjumisest, sõpradest, kelle ta seal leiab, sealsetest hirmudest, muredest ja lohutamistest.

Ma olen kindel, et see raamat kõnetab teda rohkem, kui ma aru saan. Näen seda tema mõtlikust kaugusse vaatamisest, kui ta kuulab. Meile kõigile meeldib lugedes tajuda äratundmisrõõmu, ja seda peaks Tammerraamatu välja antud Sinivandi-lugu lasteaialapsele kindlasti pakkuma. Oma lapse pealt näen selgelt ka, kui tähtsad on raamatus pildid. Ja et Catherine Zaripist hakkab saama üks tema lemmikillustraatoreid. Nagu minugi.

Mööduval nädalal viibisid Sini­vandi autorid Aino Pervik ja Cat­he­rine Zarip Itaalias Bologna lasteraamatumessil, kus esitleti nende eelmist teost „Rändav kassiemme”, mille Itaalia kirjastus Sinnos Editrice andis välja itaalia keeles. Raamat on Itaalias pälvinud palju positiivset vastukaja.